Autor:
Pexels.com

Usuvabadus

Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseadusele on igaühel südametunnistuse, usu- ja mõttevabadus. Kuulumine kirikutesse või teistesse usuühingutesse on vabatahtlik ning ühtlasi puudub riigikirik. Igal kodanikul on õigus täita usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust. Samuti on igaühel õigus jääda truuks oma arvamustele ning veendumustele, kedagi ei tohi sundida neid muutma.

Usuvabadusega seonduvad olulised probleemid on usuline tagakiusamine ning diskrimineerimine, usuliste organisatsioonide ebavõrdne kohtlemine, ususümbolite avaliku kandmise keelamine ja pühatoimingute täpsed täitmised.

Usuvabaduse alavaldkonnast leiate nii üldisi inimõigusi puudutavaid materjale kui ka näiteks arutelusid teemadel, kas avalikes koolides tohib kanda ususümboleid või kas religioossetel eesmärkidel on looma tapmine lubatud ning õigustatud.

Lisaks

2004. aastal võeti Prantsusmaal vastu seadus, mis keelustas islami pearättide ning teiste selgete ususümbolite nagu juutide kipa või suurte krutsifikside kandmise riiklikes koolides. Kuigi seadus keelustab erinevate religioonide sümbolite kandmise, väidavad muslimid, et tegemist on siiski islamivastase aktsiooniga.

  • Kas ususümbolite kandmise keelamine piirab usuvabadust?
  • Kas ususümbolite kandmise keelamine piirab ühtlasi ka isikuvabadust - õigust ning vabadust väljendada oma isiksust?

2004. aastal keelas Moskva kohus Jehoova tunnistajatel tegeleda usutegevusega. Seda võimaldas seadus, mis lubab kohtul keelustada usurühmitused, mille kohta otsustatakse, et need õhutavad vihkamist või sallimatut käitumist.

  • Kas kohtu otsus läheb vastuollu üldise õigusega usuvabadusele?
  • Kas vihkamist ja sallimatut käitumist õhkub ka Moskva kohtu tegevusest või on nende tegevus moraalselt põhjendatud?

 

Vaata veel näitejuhtumeid:

17.02.2012 Sloveenia inimõiguste volinik kritiseerib ümberlõikamist (Kirik & Teoloogia)

06.02.2010 Priit Pullerits. Kui moslemid (v)allutavad Euroopa, siis Eesti...? (Postimees)

RAAMATUD

Saumets, A.; Kilp, A. (toim). Teaduskonverents Religioon ja poliitika: 18. veebruaril 2005 Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005

ARTIKLID

Kalmet, T. Kiriku sui generis õigussubjektsus. Akadeemia Nord toimetised, 2002, vihik 14.

Kalmet, T. Religiooniõiguse põhiprobleemistik Eestis. Juridica, 2001, nr 6, lk 368–375.

Kilemit, L.; Nõmmik, U. Über Religion im heutigen Estland. Zu den Ergebnissen einer religionssoziologischen Umfrage. Trames, 2002, No 4, Vol 6, lk 297–321.

Kiviorg, M. Legal Status of Religious Communities in the Realms of Public and Private Law. Juridica International, 2001, nr 6, lk 168–177.

Kiviorg, M. Church Autonomy and Religious Liberty in Estonia. Juridica International, 1999, nr 5, lk 93–99.

Kiviorg, M. Neutraalsus usuküsimustes – müüt või tegelikkus? Sirp, 2013, nr 1, 04.01.2013.

Kiviorg, T. Religiooniõiguse põhimõisted, üldpõhimõtted ja allikad. Juridica, 2001, nr 1, lk 23–34.

Liiv, E. Usuvabadusest Eesti moodi ehk elame luterlik-kristlikus riigis. Kultuur ja elu, 2002, nr 4, lk 29–31; 2003, nr 1, lk 64–66.

VÄITEKIRJAD

Hamburg, H. Usuvabadus hariduses: kas eksisteerib ühtset Euroopa õigust? Magistritöö. Tartu Ülikool, õigusteaduskond, 2009.

Kiviorg, M. Religiooniõigus: individuaalne ja kollektiivne usuvabadus. Magistritöö. Tartu Ülikool, õigusteaduskond, 2000.

Pappel, U. Usuvabadus Hiina kultuuriruumis: riik ja usulised organisatsioonid. Magistritöö. Tartu Ülikool, usuteaduskond, 2008.

 

Ülaltoodud kirjanduse laenutamiseks palun teha otsing raamatukogude andmebaasi ESTER

 

VÕÕRKEELNE KIRJANDUS

Adams, A. M. A nation dedicated to religious liberty: the constitutional heritage of the religion clauses. Philadelphia:University of Pennsylvania Press, 1990.

The Bahá'í question: cultural cleansing in Iran. New York: Bahá'í International Community, 2008.

Benito, E. O. Elimination of all forms of intolerance and discrimination based on religion or belief. New York; Geneva: United Nations Centre for Human Rights, 1989.

Boyle, K.; Sheen, J. (eds). Freedom of religion and belief: a world report. London; New York: Routledge, 1997.

Cookson, C. (ed). Encyclopedia of religious freedom.New York; London: Routledge, 2003.

Dacey, A. The Secular Conscience. Why Belief Belongs in Public Life. Prometheus Books, 2008.

Eisgruber, C. L.; Sager, L. G. Religious freedom and the constitution. Cambridge; London: Harvard University Press, 2007.

Evans, M. D. Manual on the wearing of religious symbols in public areas. Leiden; Boston: Nijhoff, 2009.

Guidelines for review of legislation pertaining to religion or belief. Prepared by the OSCE/OHIDR Advisory Panel of Experts on Freedom of Religion or Belief in consultation with the European Commission for Democracy Through Law (Venice Commission). Warsaw: OSCE ODIHR, 2004.

Kaymakcan, R.; Leirvik, O. (eds). Teaching for tolerance in Muslim majority societies. Istanbul: DEM, 2007.

McGoldrick, D. Human rights and religion: the Islamic headscarf debate in Europe. Oxford; Portland: Hart, 2006.

Robbers, G. (ed). Church autonomy: a comparative survey. Frankfurt am Main ; New York [etc.] : Peter Lang, 2001.

Sullivan, W. F. The Impossibility of Religious Freedom. Princeton University Press, 2005.

Taylor, P. M. Freedom of Religion: UN and European Human Rights Law and Practice. Cambridge: Cambridge University Press, 2005.

Uitz, R. Freedom of religion: in European constitutional and international case law. Strasbourg: Council of Europe Publishing, 2007.

Wuthe, P. Für Menschenrechte und Religionsfreiheit in Europa: die Politik des Heiligen Stuhls in der KSZE/OSZE. Stuttgart: Kohlhammer, 2002.

Vaata ka: globaalne õigluskultuuridevahelised erinevused ja konfliktid

Päisefoto: Josh Sorenson, pexels.com

Pildil on inimesed istumas ja esitlust kuulamas

Kohtla-Järve ja Narva lasteaiad alustavad eestikeelsele haridusele ülemineku ja väärtuspõhise lasteaiakultuuri loomist toetavas programmis

pildi on inimesed laval seismas

Tartu Ülikooli eetikakeskus kutsub koole ja lasteaedu tunnustusprogrammi

Fotol inimesed Riigikogus lippude taustal seismas

Patsiendi elulõpu tahteavalduse töörühm annab oma kolme aasta tööviljad üle Sotsiaalministeeriumile