Meditsiinieetika
Kaasaegne meditsiinieetika areneb kolmes peamises omavahel seotud valdkonnas: kliiniline, rahvatervise ja meditsiiniliste uuringute eetika. Kõige pikema ajalooga on neist muidugi kliiniline eetika, mille põhiteljeks on arsti-patsiendi suhe ning eesmärgiks võimalikult tõhus toimetulek patsiendi terviseprobleemidega. Tänapäeval areneb kiiresti ka rahvatervise eetika, mille põhiliseks eesmärgiks on sobivate ühiskondlike tingimuste loomine iga ühiskonnaliikme tervise säilitamiseks ja edendamiseks. Nii kliiniline meditsiin kui ka rahvatervis arenevad eeskätt tänu intensiivsest teaduslikust uurimistööst saadavale informatsioonile, kuid samas kaasnevad meditsiiniuuringutega ka eetilised pingeolukorrad. Kõigil kolmel valdkonnal on teatud ühised väärtused ja eetikapõhimõtted (inimväärikuse, inimõiguste ja isikuautonoomia austamine, heategemine, mittekahjustamine, õiglus), kuid samas on neil siiski olulisi erinevusi ja spetsiifilisi jooni.
Alates 20. sajandi keskpaigast on meditsiinieetikas hakatud eriliselt silmas pidama patsientide autonoomiat ning selle parimaks tagamiseks kasutatakse nii meditsiinipraktikas kui teadusuuringutes laialdaselt patsiendi/katsealuse informeeritud nõusolekut ühe või teise meditsiinilise sekkumise läbiviimiseks. Väga suurt mõju meditsiinieetika arengule on avaldanud ka meditsiini enda tormiline areng – avarduvad võimalused toovad kaasa uusi eetilisi pingeolukordi. Nii on lisaks igihaljale aborditeemale praeguste eetiliste küsimuste allikaks erinevad reproduktiivsed tehnoloogiad nagu katseklaasiviljastamine, samuti uued võimalused hinnata väga varajases raseduse faasis loote tervislikku seisundit nii lühikeses kui pikaajalises perspektiivis.
Hilisema elu kliinilise eetika probleemide hulka kuulub kindlasti organite siirdamisega (transplantatsiooniga) seotud küsimused, samuti HIV-i ja psüühiliste haiguste raviga seotud eetikaprobleemid. Elu lõpuga seotud eetikaprobleemide hulka kuuluvad surma defineerimine, erinevad küsimused eutanaasiaga seoses, intensiivravi lubatavus, õigus väärikale kohtlemisele jm.
Inimeste tervisemurede lahendamisse kaasatakse järjest enam ühiskonda ning see toimub erinevate sotsiaalselt juhitud tegevuste kaudu. Kogu ühiskonna huvidest lähtuvate tegevuste korral on üks probleeme indiviidide isiklike vabaduste sobitamine ühiskonna kui terviku huvidega. Nii on ühiskonnas võetud kasutusele arvukalt meetmeid (nt ravimite saamine retsepti alusel, suitsetamise keelamine avalikes kohtades, ravijärjekorrad, sundravi teatud meditsiiniliste seisundite korral jms), mis võivad küll konkreetsete üksikisikute vabadust piirata, kuid teenivad samas ühiskonna eduka toimimise ja õigluse huve.
Keeruline probleem on kindlasti õiglase tervishoiukorralduse loomine, sest ka kõige rikkamates riikides ei ole ühiskonnal sedavõrd palju ressursse, et kõik abivajajad saaksid kohe parima võimaliku arstiabi. Viimasel ajal on hakatud meditsiiniandmeid koguma suurtesse, terveid ühiskondi haaravatesse andmebaasidesse, mille väärkasutuse võimalused võivad esile kutsuda tõsiseid eetilisi probleeme.
Eespool oli juttu teaduslike uuringute tähtsusest tõenduspõhise meditsiini edasise arengu tagamisel. Kuna paljusid vajalikke teadmisi on võimalik saada üksnes meditsiiniliste inimuuringute kaudu, on nende korraldamine paratamatu, samas reguleeritakse neid alates 20. sajandi keskpaigast järjest hoolikamalt seaduste ja eetikakoodeksitega. Väga olulist rolli mängivad meditsiiniliste inimuuringute läbiviimisel spetsiaalsed eetikakomiteed, mis peavad andma kõikidele uuringutele heakskiidu enne nende tegelikku algust.
Sisujuht
Kliinilise eetika küsimusi tutvustavad alavaldkonnad „Arst ja patsient“, „Elu algus“, „Elu lõpp“ ja „Organidoonorlus“.
„Õiglase tervishoiukorralduse“ rubriigist leiate materjale rahvatervise ja ressursside jaotamise kohta.
Biomeditsiiniliste uuringute kohta vaadake „Inimuuringute“ alateemast „Teaduseetika“ valdkonnas.
