Sündmuse osalised ja allikad
Ajakirjandustöös on usaldusel keskne roll. Informatsiooni edastamiseks ja avaliku arutelu tekkimiseks on vajalik, et publik usaldaks meediat, omanikud ja toimetajad ajakirjanikke, ajakirjanikud oma allikaid. Informatsiooni andvate isikute jaoks on oluline usaldada ajakirjanikku.
Allikate usalduse võitmiseks ja õigustamiseks tuleb ajakirjanikul neid avaldamise võimalike tagajärgede eest kaitsta. Mõnikord on vaja tagada allika anonüümsus, kuid kas leidub juhtumeid, kui peaks ka anonüümse info kasutamisest keelduma? Kui kaugele tuleks allika kaitsmisel minna, kui näiteks on võimalus sattuda vastuollu uurimisorganitega? Samuti on oluline, kuidas infot hangitakse – teabe väljapetmine, allika manipuleerimine ja lubaduste murdmine on taunitav.
Eraldi näitena võiks välja tuua ajakirjanduslikud eksperimendid, milles ajakirjanik kogub teavet, selgitab hoiakuid ning paljastab väärtegusid vale nime all esinedes või muul moel oma tegevust ja selle eesmärki saladuses hoides. Eksperimendid tekitavad mitmeid küsitavusi: kas ajakirjanik provotseerib oma eksperimendiga inimesi teisiti (lubamatult) käituma; kuidas kasutada selliselt saadud infot, st kuidas toimida isikute andmetega, kes ei ole teadlikult ja vabatahtlikult infot jaganud; millistel tingimustel võiksid niisugused eksperimendid olla lubatud.
Usalduslik suhe eeldab hoolivust ja korrektset käitumist. Solvamist ja halvustavat sõnakasutust ei taunita mitte üksnes eetilisel, vaid sageli ka seaduslikul tasandil. Allikate ja osaliste kasutamisel meedialugudes on mõju nii neile endile kui ka publikule: näiteks vähemusrahvuste solvamine saadab publikule teatud sõnumi ja kujundab nende suhtumist.
Sündmuse kajastamine avalikus kanalis seab ohtu nii allikate kui ka muude osalenud inimeste privaatsuse. Ajakirjaniku vastutusrikas ülesanne on otsustada, kui täpselt avaldada (ka delikaatseid) isikuandmeid ja millal on osalejate eraelu uurimine õigustatud. Tuleb selgusele jõuda, kas tegevust juhib avalik huvi või sensatsioonihimu.
Sündmuse kajastamises osalejate privaatsus võib kannatada mitte üksnes avaldatud meedialoo tulemusel, vaid ka ajakirjanike sekkumise tõttu osalejate eraellu, näiteks kui fotograafid ja reporterid viibivad pidevalt avaliku elu tegelaste peresündmuste juures. Siinkohal on vaja leida vastused küsimustele, kes on avaliku elu tegelased ja kas nende eraelu puutumatuse suhtes kehtivad teistsugused reeglid.
Allikate ja osaliste seas on teisigi erilisi gruppe: mida peaks arvesse võtma ja kuidas toimida, kui tegemist on laste või teiste haavatavate isikute, näiteks intellektipuudega täiskasvanutega; kuidas näidata õnnetuste ja kuritegude kannatanuid, halvendamata sellega nende olukorda; kuidas kajastada kuritegusid, kui kohtuotsust ei ole veel langetatud. Süütuse presumptsiooni põhimõtet järgides peab arvestama võimalusega, et kahtlusalune mõistetakse õigeks. See olukord on võrreldav kuulujuttude levitamisega, mille tagajärgi ei ole levitajal enam võimalik kontrolli all hoida. Kuidas aga suhtuda pilkamisse ja satiiri?
Lisaks
Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsiooniga ühinemise seadus
Eesti Rahvusringhäälingu seadus
Erakorralise seisukorra seadus
Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon
Euroopa Inimõiguste konventsioon ja sõnavabadus (artiklid 10 ja 8)
Piiriülese televisiooni Euroopa konventsiooni ja selle muutmise protokolli ratifitseerimise seadus
Ühes telesaates esitati lugu patsiendist, kes ei ole aastate jooksul saanud tervishoiuasutustest korralikku ravi. Patsient kirjeldas intervjuus oma seletamatuid haigusnähtusid ja oli üsna rahulolematu. Saates küsitleti ka arsti, kes leidis, et olukorra põhjused peituvad patsiendi käitumises ning andis teada, et tegemist on psühhiaatrilise diagnoosiga inimesega. Saatelõigu eesmärgiks võib pidada avalikkuse teavitamist puudujääkidest tervishoiusüsteemis.
- Patsiendi psüühilised probleemid võinuksid tähendada, et tervishoiuasutuste puudujääkide asemel oli tegemist ühe haigusloo eripäradega. Kas ajakirjanik pidanuks sellest teada saades saatelõigu tegemisest loobuma?
- Kas ajakirjanik ja arst rikkusid isikuandmete konfidentsiaalsuse nõuet?
- Kuidas hinnata selle patsiendi antud nõusolekut enda probleemi kajastamiseks?
Vaata lisaks: arst ja patsient
Vaata veel näitejuhtumeid:
12.04.2023 Margit Sutrop ja Kaarel Nõmmik huumorist, tsensuurist ja poliitkorrektsusest. Kultuuristuudio. Arutelu (ERR)
23.03.2012 Anna-Maria Penu. Kõik teavad, kes on Kony (Postimees)
30.03.2010 Maailma ajalehtede liit pöördus allikakaitse eelnõu pärast Ilvese poole (Postimees)
18.03.2010 Katrin Pauts: Ennenägematu protest: õppejõud võitleb "Unistuste printsessi" vastu! (Õhtuleht)
27.02.2009 Avo-Rein Tereping: kivikesed põrgutee sillutisel (Postimees)
06.02.2008 Ülle Madise: Juristide salakeel ja andmekaitse (EPL)
05.02.2008 Tarmu Tammerk: Ei soovi lillede ja liblikate õitseaega (EPL)
15.11.2007 Trahv karikaturistidele pälvis hukkamõistu (Postimees)
24.10.2007 Tammerk: ETV andis Tuiksoole põhjendamatult vähe sõna (EPL)
RAAMATUD JA KOGUMIKUD
Harro, H. Hea ajakirjandustava neljas dimensioon – lapsed. Tartu: Tartu Ülikool, 2003 .
Harro, H., Loit, U. (koost). Toimetulek ajakirjandusega. Tallinn: Avaliku Sõna Nõukogu, 1998.
Kalmus, V., Lauristin, M., Pruulmann-Vengerfeldt, P. (toim). Eesti elavik 21. sajandi algul: ülevaade uurimuse Mina. Maailm. Meedia. tulemustest. Tartu: Tartu Ülikool, 2004.
Sisask, M. (tõlk, kohand, täiend), Värnik, A. (toim). Enesetappude ennetamine: suitsiidide kajastamine meedias. Soovituslik materjal: WHO väljaande Eestile kohandatud ja täiendatud tõlge. Eesti - Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituut (ERSI). Tallinn: Eesti - Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituut, 2005.
ARTIKLID
Harro-Loit, H.; Juurik, M. Kommunikatsiooni, meedia ja ajakirjanduse eetika. Simm, K. (koost), Praktilise eetika käsiraamat. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2023
Kaljumäe, S. Au ja väärikuse kaitsest koostöös Euroopa Nõukoguga. Õigus Teada, 1999 nr 5 , lk 4–5.
Tikerpuu, A. Kas Eesti ajakirjandus kaitseb last? Sotsiaaltöö, nr 1, 2001, lk 17–18.
Tomberg, E. Laps ja meedia lastekaitse kontseptsioonis. Sotsiaaltöö, nr 6, 2004, lk 9–10.
UURIMUSED JA VÄITEKIRJAD
Kalda, I. Alaealiste kuritegevuse kajastamine Eesti ajalehtedes. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool, õigusteaduskond, 1997.
Liiva, K. Alaealiste kuritegevuse kajastamine Eesti ajakirjanduses. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool, õigusteaduskond, 1997.
Pino, N. Satiir ja huumor eesti nõukogude ajakirjanduses. Diplomitöö. Tartu Riiklik Ülikool, eesti keele kateeder, 1958.
Puusepp, M. Alaealiste kuritegevuse kajastamine Eesti ajalehtedes. Diplomitöö. Tartu Ülikool, õigusteaduskond, 1994.
Šmidt, A. Ajakirjanduslik sõnavabadus ja vastutus eraellu sekkumise eest. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool, õigusteaduskond, 2005.
Taluste, O. Sõnavabadus versus privaatsuse kaitse ehk millised reservatsioonid seab privaatsuse kaitse sõnavabadusele? Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool, õigusteaduskond, 2005.
Vaher, I. Kriminaalkohtuasjade kajastamine ajakirjanduses: vastandlikud huvid ja ühised väärtused. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool, õigusteaduskond, 2000.
Volmer, K. Eetilised dilemmad saates "Tõehetk" ja nende representatsioon Eesti meedias. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool, ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituut, 2009.
Ülaltoodud kirjanduse laenutamiseks palun teha otsing raamatukogude andmebaasi ESTER
VÕÕRKEELNE KIRJANDUS
Belsey, A.; Chadwick, R. (eds). Ethical issues in journalism and the media. London; New York: Routledge, 1992.
Bivins, T. Mixed media: moral distinctions in advertising, public relations, and journalism. Mahwah (N.J.); London: Lawrence, 2004.
Black, J.; Steele, B.; Barney, R. Doing ethics in journalism: a handbook with case studies. Society of Professional Journalists, Boston: Allyn and Bacon, 1995.
Carey, P.; Sanders, J. Media law. London: Sweet & Maxwell, 2004.
Carter, C. (et al., eds). News, gender and power. London; New York: Routledge, 1998.
Chadwick, R. (ed). The concise encyclopedia of ethics in politics and the media. San Diego: Academic Press, 2001.
Christians, C. G.; Rotzoll, K. B.; Fackler, M. Media ethics: cases and moral reasoning. New York; London: Longman, 1991.
Keeble, R. Ethics for journalists. London; New York: Routledge, 2001.
Kieran, M. (ed). Media ethics. London; New York: Routledge, 1998.
Kämppi, A. Eettinen harkinta uutisjournalismissa: haastattelututkimus sanomalehtitoimittajien eettisistä ongelmista ja periaatteista. Tampere: Tampereen yliopisto, Tiedotusopin laitos, 1990.
Lambeth, E. B. Committed journalism: an ethic for the profession. Bloomington; Indianapolis: Indiana University Press, 1992.
Lockyer, S.; Pickering, M. (eds). Beyond a Joke: The Limits of Humour. Basingstoke: Palgrave Macmillan, 2005.
Nordenstreng, K.; Hannikainen, L. The mass media declaration of UNESCO. Norwood (N.J.): Ablex, 1984.
Nordenstreng, K. Reports on media ethics in Europe. Tampere: Tampereen yliopisto. Tiedotusopin laitos, 1995.
Patterson, P.; Wilkins, L. (eds). Media ethics: issues & cases. Boston: McGraw Hill, 2005.
Pippert, W. G. An ethics of news: a reporter's search for thruth. Georgetown: Georgetown University Press, 1989.
The problems of journalistic ethics: materials from the Unesco supported conference of the young journalists of Baltic States, Vilnius, 25-28 February 1997. Vilnius: Lithuanian Journalism Centre, 1997.
Rozenberg, J. Privacy and the press. Oxford (etc.): Oxford University Press, 2005.
Rössler, B. (ed). Privacies: Philosophical Evaluations. Stanford: Stanford University Press, 2004.
Sanders, K. Ethics and journalism. London: Sage, 2003.
Sonnenberg, U.; Thomass, B. (eds). Journalistic decision-taking in Europe: case by case. Maastricht: European Journalism Centre, 1997.
Sparks, C.; Tulloch, J. (eds). Tabloid tales: global debates over media standards. Lanham (etc.): Rowman & Littlefield, 2000
Tester, K. Compassion, morality and the media. Buckingham; Philadelphia: Open University, 2001.
Багерстам, Э. Свобода прессы в демократическом обществе: настольная книга по этике прессы по заказу Союза журналистов Эстонии. Тарту; Вяллингби, 1992.
Волков, А. И. (et al.). Пресса в обществе (1959-2000): оценки журналистов и социологов: документы. Москва: Московская Школа Политических Исследований, 2000.
Соколова, В. Феномен "политической корректности": слова, которые мы употребляем в отношении себя и других. - Acta et commentationes collegii Narovensis =Tartu Ülikooli Narva Kolledøi toimetised. Narva, 2004, 3, lk 137-147.
Vaata ka: privaatsus ja jälgimine, globaalne õiglus, kultuuridevahelised erinevused ja konfliktid, õigus ja eetika, looja ja teos
Päisefoto: Madison Inouye, pexels.com
