Aus mäng
Aus mäng (fair play) on spordieetika keskne mõiste. Ausat mängu nõutakse igalt sportlaselt. See tähendab, et tuleb kinni pidada spordiala reeglitest, austada kaasmängijaid, võistkonnakaaslasi, treenereid ja sporti kui sellist.
Tehnika ja meditsiini areng võimaldab sportlastel kasutada tunnustuse pälvimiseks ka ebaausaid võtteid. Levinud pettuse liik on näiteks keelatud ainete kasutamine, mis aitab sportlase võimekust tõsta. Spordieetika probleem ei ole, kas dopingu kasutamine on eetiline või mitte. Kui reeglid kohustavad sportlast dopingut mitte kasutama, tuleb seda pidada normiks ning sellele vastavalt toimida. Spordieetika arutleb reeglite eneste üle. Kas reegel, et dopingut ei tohi kasutada, on üldse õigustatud?
Liberaalne lähenemine sellele küsimusele väidab, et inimene kui autonoomne ning vaba tegutseja võib oma kehaga teha, mida ta ise soovib. Kui sportlane on teadlik dopingu võtmise riskidest ning ta vabatahtlikult otsustab toniseerivaid aineid kasutada, on see tema isiklik valik. Kuid tekib küsimus, kas selline käitumine oleks teiste sportlaste suhtes aus. Pealegi on oht, et sport võib muutuda ravimifirmade enesereklaami vahendiks, nii nagu vormelisport on paljuski autotootjate reklaamikanal. Kas spordi kui nähtuse sisu ei lähe sel juhul kaotsi?
1976. aastal võttis Rahvusvahelise Spordi- ja Kehakultuuri Nõukogu (International Council of Sport and Physical Education) vastu Ausa mängu deklaratsiooni.
Eesti Olümpiaakadeemia kirjutab ausa mängu kohta järgmist:
Ilma ausa mänguta ei ole sport enam sport.
Ausa mängu peamiseks demonstreerijaks on võistleja. See tähendab eelkõige, et mängija peab vankumatult kinni kirjapandud reeglitest.
Aus mäng väljendub:
- kohtuniku otsuse vaieldamatus aktsepteerimises, välja arvatud spordialadel, kus kohtuniku otsusele võib järgneda reeglitekohane apellatsioonikaebus;
- mängimises võidu kui kõige tähtsama peale võistlusspordis, kuid keeldudes sealjuures kategooriliselt rakendamast võidu saavutamiseks lubamatuid vahendeid.
Aus mäng on käitumisviis, mis põhineb enesest lugupidamisel ja mis hõlmab:
- ausust, otsekohesust ning kindlat ja väärikat hoiakut, kui teised ei mängi ausalt;
- lugupidamist meeskonnakaaslaste suhtes;
- lugupidamist vastase vastu nii võidu kui kaotuse korral;
- lugupidamist kohtuniku vastu.
Ausa mängu põhimõte tähendab suuremeelset ellusuhtumist, mis on soojade ja püsivate inimsuhete aluseks.
Aus mäng ei ole ainult võistleja õigus ja kohustus, see on ka treenerite, ametiisikute ja teiste spordiga seotud isikute panus sporti.
Lisaks
KOODEKSID
Alaealiste huvide kaitse spordis ja üleminekute hea tava
Professional Golfers Associationi eetikakoodeks
Eesti Korvpalliliidu eetikakoodeks
Eesti Jalgratturite Liidu kohtuniku käitumiskoodeks
Eesti Jalgratturite Liit: ausa mängu põhimõtete järgimine
Eesti Jalgratturite Liidu kohtuniku käitumiskoodeks
Eesti Tantsuspordi Liidu hea tava
Ülevaade Eestis kasutuses olevatest eetikakoodeksitest
MUUD REGULATSIOONID
Eesti Olümpiakomitee: Hartad ja koodeksid
Kohtunike objektiivsus on spordivõistluste juures oluline küsimus: kuidas tagada, et kohtunikud ja sportlaste hindajad oleksid oma otsustes erapooletud, ega teeniks näiteks sponsorite või rikaste koondiste huve.
Paljudel spordialadel ei ole võistlustulemus otseselt mõõdetav, vaid suur osa on kohtunike otsusel. 2006. aasta jalgpalli MM-il määras kohtunik kaheksandikfinaali kohtumises Austraalia ja Itaalia vahel väidetavalt vale penalti, mille tõttu Austraalia kaotas kohtumise. Itaalia tuli hiljem maailmameistriks. Jalgpallis nähtakse kohtuniku tööd mängu osana ning seetõttu valesid otsuseid hiljem ei muudeta. Kas see on mängijate suhtes õiglane?
2002. aastal tekkis Salt Lake City olümpiamängudel iluuisutamise võistlustel skandaal. Väidetavalt ei hinnanud üks kohtunikest paarissõite objektiivselt, kuna talle avaldati survet. Juhtum lahenes sellega, et Rahvusvaheline Olümpiakomitee otsustas välja anda kaks kuldmedalit. Kuidas tagada kohtunike objektiivsus?
RAAMATUD JA KOGUMIKUD
Eesti Antidopingu Keskus. Sportlase antidopingu käsiraamat. Tallinn, 2005.
Eesti Olümpiakomitee. Spordimõte 2002: V Eesti spordi kongress, seminar „Ausa mängu nimel“. Tallinn: Eesti Olümpiakomitee, 2003.
Eesti Spordi Keskliit. Euroopa spordi harta. Spordi eetika koodeks. Tõlkijad H. Kolk, I. Petrova. Tallinn: Eesti Spordi Keskliit, 1993.
Eesti Spordimuuseum. Mängud ja sport: projekti „Soome-ugri rahvaste traditsioonilised spordialad ja rahvamängud“ kogutud materjale = Games and sport: collected materials of the project "Traditional sports and games of Fenno-Ugric nations". Tõlkija A. Sillastu. Tartu: Eesti Spordimuuseum, 1998.
Hackenschmidt, G. Valitseda elu. Tõlkija K. Ligi. Tartu: Ilmamaa, 1997.
Harris, H. A. Vana-Kreeka sportlased ja sport. Tõlkija R. Toming. Tallinn: Eesti Raamat, 1979.
Huizinga, J. Mängiv inimene: kultuuri mänguelemendi määratlemise katse. Tõlkija M. Sirkel. Tallinn: Varrak, 2004.
Jalak, R. Doping spordis. Tallinn: Eesti Olümpiakomitee: Spordimeditsiini Sihtasutus, 2003.
Jalak, R.; Ööpik, V.; Mardna, M. Teadmisi sportlase toitumisest. Tallinn: Spordimeditsiini Sihtasutus, 2001.
Kuuseok, E. (tõlk, toim). Psühholoogia tippspordis. Tallinn: Spordimeditsiini Sihtasutus, 2002.
Lukk, A. (tõlk). Ausa mängu (Fair play) deklaratsioon. Tallinn: Rahvusvaheline Spordi ja Kehakultuuri Nõukogu, 1996.
Mardna, M. (koost). Doping spordis. Tallinn: Eesti Olümpiakomitee, 2003.
Savi, T. (koost). Dopingu ABC. Tallinn: Inreko Press, 1993.
Volt, M. Spordieetika. Simm, K. (koost), Praktilise eetika käsiraamat. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2023.
Whiter, B. (koost). Mängude entsüklopeedia. Tõlkija M. Pöial, toimetaja H. Arak. Tallinn: Tänapäev, 2005.
Ülaltoodud kirjanduse laenutamiseks palun teha otsing raamatukogude andmebaasi ESTER
VÕÕRKEELNE KIRJANDUS
Boxill, J. Sports Ethics: An Anthology. Malden: Blackwell, 2002.
Laure, P. Ethique du dopage. Paris: Ellipses Marketing, 2002.
L'europe garante de l'éthique sportive? Pessac: Maison des sciences de l'homme d'Aquitaine, 2002.
Lumpkin, A; Stoll, S. K; Beller, J. M. Sport Ethics: Applications for Fair Play. New York (etc): McGraw-Hill, 2001.
Malloy, D. C.; Ross, S.; Zakus, D. H. Sport Ethics. Concepts and Cases in Sport and Recreation. Thompson Educational Publishing, 2003.
Miah, A. Genetically Modified Athletes: Biomedical Ethics, Gene Doping and Sport. London; New York: Routledge, 2004.
Morgan, W. J.; Meier, K. W. (eds). Philosophic inquiry in sport. Champaign: Human Kinetics, 1995.
Morgan, W. J. et al. (eds). Ethics in sport. Champaign: Human Kinetics, 2001.
Schneider, A. J. (ed). Gene Doping in Sports: The Science and Ethics of Genetically Modified Athletes. San Diego (etc): Academic Press, 2006.
Simon, R. L. Fair Play: The Ethics of Sport. Oxford: Westview, 2004.
Päisefoto: Robo Michalec, pexels.com
