Olen olnud üliõpilasesinduse liige kaks aastat. Seda mitte küll Tartu ülikoolis, vaid ühes teises Eesti kõrgkoolis. Esimesel aastal esindusse kuuludes kogesin pidevalt iganädalastes koosolekutes sisutühjust ja ise oma arvamust sekka öeldes ning ürituste korraldamise osas huvi üles näidates materdati mind esinduse juhi poolt maha. Hiljem pöördus olukord hoopis vastupidiseks ja esinduse juht, kes võttis tavaliselt enda kanda korraga mitu ülesannet, palus rohkem minu abi. Kevadel uut koosseisu valides lahtus eelneva esinduse liikmete huvi ja 15 senise liikme seast jätkas uues koosseisus vanadest olijatest neli inimest. Uues koosseisus hakkas aga lahti rulluma draama: üks uus esinduse liige hakkas juba aasta alguses süüdistama esinduse juhti (kes valiti teist aastat järjest juhi kohale) selles, et too otsib kiitust, tegeleb ainult enese reklaamimisega, laseb teistel kogu töö ära teha, paneb raha enda taskusse jne. Kogu aasta möödus omavaheliste nägeluste keskel. Mitmed liikmed otsustasid lahkuda, sest omavahelised lahkhelid olid paisunud nii suureks, et rektoraat pidi liikmeid lepitama ja mitmed liikmed, kes olid soovinud oma kaastudengite heaks töötada, ei saanud isegi võimalust. Jagunesime kahte leeri ja suurem osa allesjäänutest võttis poolehoiu senise juhi osas, sest meil oli olnud isiklike negatiivseid kokkupuuteid uue liikmega juba enne antud koosseisu.
Otsustasin kolmandat aastat mitte jätkata. Ka kaks aastat esinduses olnud juht keeldus jätkamast isegi tavaliikmena, põhjendades seda asjaoluga, et ei soovi olla uues koosseisus, kui kandideerib ka teda kõige enam kritiseerinud liige. Ometi puutusin ka kolmandat aastat tihedalt kokku üliõpilasesinduse tööga, kuigi mitte liikmena. Endist juhti kõige enam kritiseerinud liikmest sai nüüd ise esimees. Esindus sai uue raamatupidaja, turundajad jne (ehk uus esimees ütles, et igaühel olgu oma ülesanne, mitte nagu eelmises koosseisus, kus esimees keeldus teistele liikmetele juhtivaid rolle andmast) ning järgnevate sügiskuude jooksul rullus lahti järgmine draama, mille keskmes oli taas eelmine esimees: selgus, et tema juhtimise ajal esitatud aruanded olid vigased, poolikud, mõned suisa esitamata, raamatupidamises olid selged anomaalsed puudujäägid, koostööpartneritele polnud tasusid ära makstud jne. Esinduse uus juht kutsus kokku koosoleku vanade liikmete ja rektoraadiga ning erinevate osapoolte jutte kokku pannes selgus, et endise esimehe kõige suurem motivaator on olnud kiitusihalus, sisemine motivatsioon oma kaastudengite jaoks midagi teha oli alati olnud teisejärguline. Kirjeldasin lugu küll üsna pealiskaudselt ja ei laskunud üleliigsetesse detailidesse, mis ei olegi ehk nii tähtis, kui asjaolu, et ka teised liikmed olid pimedad - keegi meist ei osanud ette kujutadagi, et esimehe ülesannete alla mattumise on tinginud huvi saada au ja kuulsust ning et abist keeldumise taga pole olnud mitte kartus liikmetele ülesandeid anda, vaid hirm, et kellestki teisest võiks juht saada.
Küsiksingi siinkohal, et kuidas oleks võinud sellist olukorda ennetada. Kuidas saada aru, et liige on juhiameti vääriline? Kas põhikirja võiks lisada selgitavaid punkte juhistaatusega kaasnevate ülesannete kohta ja kui jah, siis mis võiks näiteks kindlasti mainitud saada?
Lisa kommentaar