Presidendi kirjatalgud 2009 "Mida mina saan teha Eesti heaks?"

Kuna seekordseks teemaks oli ette antud „Mida mina saan teha Eesti heaks?“, kajastus ka töödes meeldivalt palju mõtteid igaühe enda võimaluste kohta midagi ise ära teha, selleasemel et viidata, mida „keegi“ peaks ära tegema. Olgu selleks „keegiks“ siis riik, ametnikud, poliitikud või ükskõik kes. Nagu tõdeb üks esseekirjutaja: „Mul on võimalus oodata, et keegi teine asja käsile võtaks. Kuid, mis veel parem, ma saan ise asja ära teha.“

Kui püüda noorte kirjutistest läbivaid teemasid välja tuua, siis on üheks selliseks kahtlemata hariduse omandamine, milles nähakse oma peamist ülesannet. Tõdetakse ka, et lisaks faktiteadmistele, tuleks arendada endas võimet iseseisvalt mõelda, kuuldut-nähtut analüüsida ning mitte lähtuda valmistõdedest.
Lootusrikas on see, et majanduskriisis nähakse ühtlasi võimalust ühiskonda korrastada ning heita kõrvale kõik vana ja enam mitte töötav. Kitsamad olud suunavad inimesi mõtlema, mis on neile tõeliselt tähtis, ning kasvõi olude sunnil rohkem koostööd tegema ja üksteisest hoolima, mis on omaette tugev väärtus.
 
Paljudes töödes toodi suurepärase koostöö näitena välja eelmisel aastal toimunud prügikoristuskampaania „Teeme ära!“, mis näitab seda, et kui tahta, on inimesed valmis ning suutelised ühiselt midagi ka ära tegema. Selle teemaga haakus hoolimine keskkonnast ning loodussäästliku eluviisi väärtustamine. Mitmetes töödes sisaldus ettepanek praegusel majanduslanguse ajal eelistada kodumaist kaupa, mis aitaks siinsetel ettevõtetel ellu jääda ning inimeste töökohti säilitada. Samas oleks pikas perspektiivis mõistlik panustada teadmistepõhisele , innovaatilisele ühiskonnale ja ettevõtlusele ning heaks näiteks toodi mitmetes töödes Skype, mille sarnaste firmade loojatena end tulevikus näha taheti.

Nagu üleeelmise aasta kirjatöödeski, rõhutati seegi kord eesti keele ja kultuuri säilimist ning kaitsmist kui väärtust ja samas nähti ka enda panust sellesse, kui keelt korrektselt kasutada ja kultuuri osas lisaks laulupidudele ka oma esivanemate elu ja tegemiste vastu huvi tunda. Samuti tõdeti omariikluse tähtsust ja vabaduse väärtuslikkust ning ühtlasi ka selle haprust.

Alljärgnevalt mõned väljavõtted noorte kirjutistest:

Majanduskriisist:

Päevast päeva võimendab meedia meie hirme ja aitab meil veelgi muserduda. Näen murekortse täiskasvanute näol, kuulen jutte sellest, kas Eestis ikka on üldse mõtet edasi pingutada.

Rõhutades kogu aeg, et on väga raske, eks siis ole ka. Positiivne mõtlemine ja asjalik suhtumine aitab kindalasti raskustega paremini toime tulla.

/.../ on vaja meenutada ja alati meeles pidada üht mõneti salvavat aforismi. Uppuja päästmine on uppuja enese asi. Antud juhul oleme uppujateks meie ja ainult meie saame midagi muuta. Korrektiive tuleb teha, kuna neid saab alati täiustada, tegematajätmist aga mitte. /.../ et hiljem saaks sõnada: „Facio, guod potui, faciant meliora potentes.“ Tegin, mis suutsin, tehku paremini, kes suudavad.

Sellised kriisid ja langused on head, sest alles jäävad ja realiseeruvad ainult kõige paremad ideed.

Innovaatiline mõtlemine ja panustamine tehnoloogiasse on võti, millega saame lahti keerata uksed, mis avavad meile paremad ajad.

Tuleb meenutada, et igale langusele järgneb tõus, kuid kõik on meie endi kätes. Peame lihtsalt oskama enda võimalusi ära kasutada. Nii mõeldes ja tegutsedes pole head ajad enam kaugel.

Riigile on võimalik kasulik olla ka lihtsalt oma tööd hästi tehes. Kui kõik väiksegi panuse annaks, oleks võimalik muuta paljugi, täpselt nagu valimiste puhulgi.

Poliitikast:

Minu veendumuste kohaselt peab praegu püüdma erimeelsused jätta tagaplaanile ning koos töötama lahenduste nimel, mis olukorda parandaksid ning millest oleks ka tulevikus kasu. /.../ Nii et olgem, palun, mõistlikud, lähtugem otsustes sellest, mis on Eesti riigile parim. /.../ Mina jälgin käimasolevaid protsesse igatahes suure huviga ja panen tehtud järeldused tulevikuks kõrva taha.

Hoolivusest ja üksteisemõistmisest:

Kui üks inimene teab, et oled tema jaoks olemas, siis on maailm juba parem paik.

Ka mina pean olema oma vanematele nõu ja jõuga abiks, leppima tõsiasjaga, et hetkel pole sobiv aeg kaugele reisimiseks või kallihinnaliste kaupade soetamiseks.

Haridusest:

Seega,  vaadates, mida ma saaksin pikemas plaanis ette võtta, mida mina isiklikult ja reaalselt suudaksin läbi viia, et meie ühiskonda abistada, siis oleks tähtsaim töö võimalikult sügavate ja mitmekesiste teadmiste omandamine. Minu jaoks on Eesti siin elavad inimesed, siinne kultuur,  maad, metsad ja veed. Minu panus selle kõige heasse käekäiku on ühelt poolt suur ja  teiselt poolt väike. Olen noor ja minu aeg suurte asjade kordasaatmiseks on ees. Täna sõltub minust minu ümber olevate  inimeste rõõmus meel. Täna loon oma tuleviku vundamenti. Ja tuleviku Eesti vundamenti.

Mina kui harilik gümnasist, saan praeguste teadmiste ja ressursside piires siiski suhteliselt vähe panustada oma riigi hüvanguks. Mida rohkem õpin ning oma vaateid kujundan, et neid seejuures kindlakäeliselt järgida, seda kiiremini jõuab kätte aeg, mil saan rahva jaoks mõndagi paremaks muuta. Eesti vajab tahtejõulisi ja edasipüüdlikke noori, kes suudaksid luua uusi  süsteeme väikese, ent südamelähedase kodumaa õitsenguks.

Isiklikult on mulle väga südamelähedaseks muutunud Nobeli rahupreemia laureaadi Nelson Mandela suhtumine. Mandela on öelnud, et tema jaoks on haridus kõige mõjuvõimsam relv, mida saab kasutada maailma muutmiseks. Teadmistel on jõud ja seepärast ongi minu suurimaks sooviks saada haritud inimeseks, kelle üle võiks uhkust tunda ning kellest oleks kasu riigile ja maailmale laiemalt.

Kas see, kui ma koolis hästi õpin, on ikka piisav? Minule mitte. Mind ei rahulda see, et olen täna vaid õpilane ja minu roll on hästi õppida. Mind painab mõte, mida saan mina teha kogu Eesti heaks? /.../ Kõik algabki suhtumisest. Kui me usume, et me suudame rohkem, siis tõenäoliselt on meil õigus, ja vastupidi: kui inimene arvab, et temast midagi ei sõltu, siis tõenäoliselt ta ei muudagi maailmas midagi. Just sellepärast on tähtis endale kõigepealt tunnistada, mida sa tegelikult tahad.  Kas olla vaid usin koolilaps või kaasa rääkida hoopis laiematel teemadel, aidata muuta maailma kas või pisikeste tegude kaudu.

Tõelistest väärtustest ja koostegemisest:

Minu arvates hoitakse kokku ja toetatakse üksteist kriisiajal rohkem. Kui enne oli esiplaanil majanduslik heaolu, siis nüüd loodetavasti kerkivad esile pereväärtused.

Alustades maailmaparandamist, tuleb alustada ennekõike iseenda paremaks muutmisest.

Olgu selleks  soe naeratus, sõbralik tervitus, naabri abistamine, prügi sorteerimine, tähelepanelikkus liikluses, turvavöö kinnitamine, korralikum suhtumine õppimisesse või puhta eesti keele kõnelemine - need näiliselt tähtsusetud teod annavad kindlustunnet ja lootust. Algust tuleb teha iseendaga, muuta oma mõttemaailma ja innustada selleks oma lähedasi. Üksinda suudame  vähe korda saata, üheskoos ja ühte hoides saavutame  nii mõndagi.

Alustada võiks naeratamisest. Üks idamaine lugu räägib kahest koerast, kes sattusid peegelseintega templisse. Esimene neist nägi sisenedes endale vastu vaatamas  koeri, kes olid talle võõrad. Koerake tõmbus turri ja urises -  samamoodi vastasid talle ka peeglikoerad. Teinegi koer nägi sisenedes enda ees tundmatut koerakarja, kuid liputas saba ja haugatas rõõmsaks tervituseks. Just nii  tegid ka sada templikoera. Nii oli esimene koer leidnud endale sada vaenlast, teine aga sada sõpra. Maailm peegeldab inimesele vastu teda ennast.

Kui inimesed ei mõtleks nii palju sellele, mida nad EI suuda muuta, vaid keskenduksid sellele, mida nad SUUDAVAD ära teha, siis ma usun, et maailm oleks ilusam koht elamiseks. Olen kuulnud mõttetera, et iga liivatera jätab maailma oma jälje. Seega võiksid inimesed, nii täiskasvanud kui lapsed, väikeste tegudega oma ja ka kogu riigi elu oluliselt parandada. Sest palju väikeseid tegusid koos tekitavad suurema muutuse. Nii nagu paljude liivaterade liikumisest tekivad liivatormid pühivad oma teelt lausa mägesid.

Mul on võimalus oodata, et keegi teine asja käsile võtaks. Kuid, mis veel parem, ma saan ise asja ära teha. /.../ Ükskõik, kas ma toimetan suurelt või väikeselt, peaasi, et tegutsen!

Ma saan kindlasti teha ka midagi reaalset ja käegakatsutavat, mis kõigile kasu toob. Veel parem – ma saan seda teha koos oma sõpradega. Sest siis on meie jõud suurem ja koos teha on vahvam.