Haridusstrateegia

Tartu Ülikooli eetikakeskus osales uue haridusstrateegia kirjutamises, mida koostati Eesti Koostöö Kogu, Haridusfoorumi ning Haridus- ja Teadusministeeriumi kokkuleppe alusel. Sealjuures juhtis eetikakeskuse juhataja prof Margit Sutrop õppeprotsessi töögruppi.

Töö tulemus väljendub kõige otsesemalt strateegia esimeses väljakutses, milleks on liikumine koostöö- ja arengukeskse õpikäsitluse poole (sh õpetaja ja õppija muutunud rollid).  Oluliselt panustati ka strateegia aluseks oleva hariduse kontseptsiooni ja eesmärkide sõnastamisesse.

Hariduse eesmärgid
Haridusstrateegia projektis mõistetakse hariduse tähendust tavapärasest avaramalt: haridus on isiksusliku arengu toetaja, kultuuri kestlikkuse tagaja ja tulevikuühiskonna looja. Haridus peab võimaldama igaühel maailmaga ühendus luua, valmistuda eri rollideks tööl, avalikus elus, perekonnas. Ühelt poolt kasvatatakse isiksuse autonoomiat ja teisalt toetatakse tema sotsialiseerumist ühiskonda.

Arengukeskkond
Infoühiskonna ja üleilmastumise tingimustes on hädavajalik mõtestada ümber õppeasutuse ja õpetaja roll. Õppeasutus loob arengukeskkonna, milles kehtivad väärtused mõjutavad kujunevate isiksuste – ja kaugemas perspektiivis kogu Eesti ühiskonna – väärtushoiakuid. Õppija iseloom, tema teadmiste, normide ja väärtuste süsteem kujuneb välja keskkonna ja õppija vastastikuses mõjus.

Õpetaja ja õppija
Haridusprotsess peab toetama õppija kujunemist aktiivseks ja eneseteadlikuks subjektiks. Õpetamine ei tähenda enam lihtsalt teadmiste edastamist ja omandatud teadmiste kontrollimist, vaid pädevuste kujundamist info hankimiseks, analüüsimiseks, kriitiliseks hindamiseks ja korrastamiseks. Ühtlasi on õpetaja ülesandeks isiksuse arengu toetamine ja õppimise tagasisidestamine. Õppeprotsessis muutub keskseks õppija ise, olles teadvustamise, otsustamise ja tegevuste lähtepunkt.