Väärtusarendus

Sõna „väärtus” kasutus on lai, ent kõige levinuma määratluse kohaselt on väärtused soovide objektid, mis juhivad meie toimimist. Öelda, et mingi asi on väärtuslik, tähendab, et seda tahetakse omada, saada või teha. Seega on väärtused suhtelised s.t nad on väärtused kellegi jaoks.

Väärtusi saab jaotada mitmel moel, üheks võimaluseks on eristada järgnevaid tüüpe:

-  bioloogilis-füüsikalised väärtused (elu, tervis, keskkond jt),

-  sotsiaalsed-poliitilised väärtused (vabadus, õiglus, sallivus, kultuuriline mitmekesisus, õiguspõhisus, võrdõiguslikkus, rahvuslus, patriotism, keel, demokraatia jt),

-  moraalsed väärtused (ausus, hoolivus, headus, töökus, väärikus, lugupidamine jt), esteetilised väärtused (ilu, kunst) jne.

Väärtusarendusega tegelemisel on kasulik eristada väärtusi kui tunnetusobjekte ja väärtusi kui käitumiskalduvusi. Kui õpilasi suunatakse väärtusi märkama ja nende üle reflekteerima, siis on väärtused käsitlus- ehk tunnetusobjektid. Ent väärtuskasvatuse puhul on lisaks teadmiste andmisele oluline ka iseloomuomaduste ehk käitumiskalduvuste kujundamine, nii et tulemuseks oleks isiksused, kes pole mitte ainult väärtustest teadlikud, vaid kelle jaoks on harjumuspärane nende järgi ka elada. Näiteks teadlikkus tervise väärtuslikkusest ei tähendada paraku alati tervislike eluviiside omaksvõttu, kuigi hariduse eesmärgiks on ilmselt mõlemad. Niisiis võib üks väärtus olla ühtlasi nii tunnetusobjekt kui ka käitumiskalduvus ning antud eristus on kasulik eelkõige selleks, et kumbki aspekt ei jääks tähelepanuta.

Mis on väärtuskasvatus?

Kui me tahame kujundada iseloomuomadusi, siis ei ole abi väärtuste peale surumisest või selgeks õpetamisest – tulemuslik väärtuskasvatus ei ole „ülevalt alla laste kasvatamine“, vaid on väga kompleksne mitmesuunaline ettevõtmine, mis eeldab lisaks ajale ja tähelepanule ka mõttevabadust ja kaasatust. Isegi väikeste laste puhul on käskude ja keeldude kõrval vähemalt sama oluline eeskujude jäljendamine ning isiksuse kasvades muutub aina olulisemaks väärtuste teadvustamine ja nende üle mõtisklemine. Sellele lisandub olulise tegurina keskkonna mõju – kas saadav tagasiside toetab positiivsete väärtuste praktiseerimist ja nendel põhinevate käitumiskalduvuste kinnistumist.

Kui eelnevas kirjelduses oli fookuses eelkõige üksikisik, siis klassi tasandi lisandumine võimaldab tegeleda ühise väärtusruumi loomisega. Väärtuskasvatus on eeskätt kommunikatsiooniprotsess, mis algab küll enese väärtustest teadlikuks saamisest ja ümbritsevas keskkonnas avalduvate väärtuste märkamisest, kuid edasiviivad küsimused tekivad teistega märgatud väärtuste üle arutades. Kas kõik see, mida ma märkan, on hea mulle? Teistele? Meile kõigile? Miks on mulle olulised just need väärtused? Millised on väärtused, mille järgimise korral on meil kõigil parem olla? Milline inimene ma tahan olla? Erineva kogemuse ja enesepildiga inimeste väärtusalased vestlused ja koostegutsemine annab igaühele ettekujutuse, milline on teiste nägemus temast ja teiste ootused tema suhtes. See võimaldab omakorda uut refleksiooni tasandit ning oma väärtuste, soovide ja tegude vastavat suunamist.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et väärtuskasvatus peaks täitma nelja ülesannet:

1)  õpetama enda ja teiste väärtusi ära tundma, märkama (kus väärtused avalduvad?),

2)  suunama reflekteerima väärtuste üle (kas need on head väärtused? millised võivad olla nende väärtuste järgi tegutsemise tagajärjed?),

3)  võimaldama voorusi praktiseerida (harjutades kujuneb iseloom),

4)  olema väärtuste avaldumise peegliks (tagasiside toetab moraalset arengut).

Selleks, et eelkirjeldatu saaks võimalikuks, peab väärtuskasvatus olema prioriteediks seatud ka kooli tasandil. Väärtuskasvatuse efektiivsuseks peab seda tegevust toetama nii süstemaatiline juhtimine kui sellest lähtuv üldine koolikultuur. Kui organisatsiooni juht ei näe väärtusarendust koolis olulise tööna ning ei motiveeri selleks aja ja ressursi panustamist, siis on vähe lootust, et organisatsioonis individuaalsel tasandil toimiv entusiasm kaua vastu peaks. Väärtusalase kommunikatsiooni võrgustik vajab teadlikult suunatud tegutsemist, sest koolisituatsioonis tekib kergesti olukordi, kus erinevad grupid küll kohtuvad, kuid ei suhtle väärtuste teemal (näiteks lapsevanemad ja õpetajad võivad arutada vaid seda, kuidas laps on teadmisi omandanud). Samas ei saa väärtuskesksem kool muidugi olla ei ainult juhtkonna ega ainult õpetajate asi, vaid võrgustikku peavad olema kaasatud ka lapsevanemad ja kindlasti ka õpilased, sest nende väärtused kujunevadki suuresti just kooli väärtusalases tegevuses osalemise kaudu.

Niisiis on väärtusarendus terve koolikogukonna ühise pingutuse asi, mis eeldab tähelepanu, tööd ja vaeva. Pingutus on aga vaeva väärt – väärtuskasvatus pole teistele koolielu toimimiseks vajalikele tegemistele lisanduv kohustus, vaid pigem miski, mis käib kõigi teiste tegemistega paratamatult kaasas ning mille edukas läbiviimine kannab vilja kõikidel aladel. On selge, et teadlik väärtuste temaatikaga tegelemine suurendab kõigi kaasatud osapoolte väärtuspädevust, aitab mõtestada oma arenguvajadusi, huvisid ja väärtusi, soodustab vastutustundlikku käitumist, isiklikku arvamust ja adekvaatset enesehinnangut. Ent väärtuskasvatuse prioriteediks seadnud koolid leiavad, et selline rõhuasetus annab tulemuseks ka õpilaste õpihuvi suurenemise ja paremad õpitulemused. Lisaks väljendub tulemuslik väärtuskasvatus kooli üldises õhustikus, pingevabas ja heatahtlikkus suhtlemises, austuses enda ja teiste vastu, koolitöötajate pidevas enesetäiendamises, tõhusas koostöös kõigi koolikogukonna osapoolte vahel ning vastastikuses lugupidamises.

Margit Sutrop
Halliki Harro-Loit
Nelli Jung