Margit Sutrop: teadlase vabadusega kaasneb ka vastutus
(Intervjuu on ilmunud Konstanzi ülikooli ajakirjas Unicon (2016))
Unicon: Professor Sutrop, miks vajavad ülikoolid eetikakoodekseid?
Professor Margit Sutrop: Kõigepealt, miks üldse eetikakoodekseid vaja on? Äriettevõtted võtavad eetikakoodeksi sageli vastu selleks, et tõsta oma mainet või anda avalikkusele teada, milliseid väärtusi nad järgivad. Organisatsioonid aga üldjuhul selleks, et väärtused, käitumisprintsiibid või hea tava põhimõtted oleksid kokku lepitud ja kirjas; et uute liikmete kasvatamisel või väärkäitumise juhtumite lahendamisel oleks võimalik millelegi toetuda. Eks ka ülikoolidel ole tekkinud sama vajadus: ühelt poolt on teaduses ette tulnud väärkäitumise juhtumeid, mis on tekitanud vajaduse panna kirja, mida peame heaks käitumiseks. Teisalt on teaduses tekkinud väga suur surve nii teadlastele kui institutsioonidele, konkurents üha kasvab, ent samas on ressursside nappus. See on tekitanud olukorra, kus tajutakse vastutuse suurust ja kõigil on hirm, et midagi läheb viltu. Selleks, et taolisi juhtumeid ennetada ja mitte hakata tulekahju kustutama, on hea kokku leppida, kes ja mille eest vastutab. Seetõttu ongi Euroopa Komisjon, aga ka paljud ülikoolid hakanud mõtlema hea teadustava juhendite koostamisele.
Konstanzi ülikool kutsus teid osalema oma eetikakomitee tegevuses.
MS: Mul on väga hea meel, et sain Konstanzi ülikooli eetikakoodeksi koostamisse veidi panustada. On väga tähelepanuväärne, et koodeksi koostamise vajaduse tõstatasid noored teadlased. See näitab, et Konstanz on tõesti eliitülikool, kus kasvab suure vastutustundega noorte teadlaste põlvkond. Et Konstanzi ülikooli rektoraat ja senat pidasid vajalikuks koodeksi väljatöötamist ja vastuvõtmist, näitab juhtide vastutustunnet ja teadlikkust, et teaduseetika on väga oluline. See on väga hea dokument, mis näitab kätte, milliste eetiliste küsimustega võivad teadlased silmitsi seista. Tegemist ei ole käskude või ettekirjutuste koguga, vaid dokumendiga, mis kutsub kõiki ülikoolipere liikmeid mõtlema igapäevaste eetiliste valikute üle teadustöös. On palju võimalusi, kuidas teadlaste poolt oluliseks tunnistatud väärtused võivad konflikti sattuda, nii et tuleb langetada valik ning mõelda, mis on olulisem. Näiteks võivad sattuda konflikti ausus ja lojaalsus, privaatsus ja julgeolek või autonoomia ja heategemine. On hea, kui need võimalikud konfliktikohad on läbi räägitud, inimesed on neile asjadele mõelnud ning nende üle omavahel arutanud.
Need eetilised konfliktid olid arutlusel 17. oktoobril Konstanzis peetud konverentsil „Uurimisvabaduse piirid ja uurijate ning ülikoolide vastutus.“
MS: 17. oktoobri konverentsil tutvustasime Tartu Ülikooli eetikakeskuse poolt välja töötatud väärtusvalikute arutelu meetodit. Istusime kuueliikmelistes gruppides ümber laua ja arutasime, mismoodi oleks konkreetsete dilemmade puhul kõige parem toimida. Juhtumid puudutasid loomade kasutamist uurimistöös, teadustöö rahastamist, fundamentaal- ja rakendusteaduse küsimust, doktorantide kohtlemist ja suhteid töögrupis ning plagiaadijuhtumi käsitlemist. Arutelu näitas, kui palju erinevaid kaalumiskohti on, et arvamused on erinevad ja et konsensuse leidmine pole sugugi nii lihtne.
Kas uurimisvabadus ja eetilised printsiibid on ühitatavad?
MS: Uurimisvabadus on väga oluline väärtus, aga see ei ole absoluutne. Vabadusega käib kaasas ka vastutus. Ja lisaks vabadusele on veel teisigi väärtusi, mida peame vajalikuks järgida. Tuleb leida tasakaal vabaduse ja teiste oluliste väärtuste vahel. Tegelikult ei arva ju keegi, et teadlane võib teha absoluutselt kõike oma uudishimu rahuldamiseks või teadusliku teadmise saamiseks. Me peame seisma hea selle eest, et uuritavaid ei kahjustataks, et nende autonoomiat ja inimväärikust ei tallataks jalge alla, et inimesi ei ekspluateeritaks, diskrimineeritaks ega stigmatiseeritaks.
Kuidas on see ajalooliselt kujunenud?
MS: Teaduseetika printsiipide formuleerimiseks andsid tõuke Natsi-Saksamaa teadlaste kuriteod inimeste vabaduse ja inimväärikuse vastu. Peale teist maailmasõda tormiliselt arenema hakanud bioeetikas ja teaduseetikas on kesksel kohal uuritavate inimväärikuse, autonoomia ja privaatsuse austamine. Informeeritud nõusoleku printsiip peab tagama, et uuringus osalemine on vabatahtlik; et osaleja teab, kes uurib, mis eesmärgil ja mis rahaliste vahenditega; kuidas andmeid töödeldakse; kuidas on tagatud uuritavate privaatsus; mis on uurimisega kaasnevad riskid ja kasud. Samuti on oluline teadusliku uurimistöö tulemusena tekkinud hüvede õiglane jaotamine, sest näiteks põlisrahvaste käest korjatud traditsioonilise teadmise alusel arendatud ravimite vmt abil võib tekkida suur majanduslik kasum, millest vähemalt osa peab minema tagasi neile, kes selle teadmise on loonud. Loomkatsete puhul on kokku lepitud, et lähtutakse „3R printsiibist“ (Reduction, Replacement, Refinement), mis väljendab seda, et katseloomade heaolu peab olema maksimaalselt tagatud. Üks oluline küsimus on ka see, kuivõrd vastutab teadlane uurimistulemuste rakendamise eest.
Kõiki rakendusi ei saa ette näha ja põhimõtteliselt võib ka öelda, et iga asja saab kasutada nii heal kui halval eesmärgil. Samas oodatakse teadlastelt siiski üha enam võimalike kasutuste läbimõtlemist ja hea seismist selle eest, et ühiskond teadvustaks võimalikud väärkasutamise ohud ja töötaks välja mehhanismid nende ärahoidmiseks.
Mida saavad ülikoolid teha, et motiveerida teadlasi eetiliselt käituma?
MS: Osalen Euroopa Komisjoni Horizon 2020 projektis PRINTEGER (Promoting Integrity as an Integral Dimension of Excellence in Research), mis uurib, millised asjaolud viivad väärkäitumisele ja kuidas soodustada teadlaste eetilist käitumist. Üha rohkem räägitakse sellest, et teadlaste individuaalse vastutuse kõrval on väga oluline ka institutsionaalne vastutus. Ka teaduspoliitika kujundajad, juhid ja korraldajad peaksid mõtlema, kuidas toetada teadlaste eetilist käitumist.
Kõige tähtsam on kindlasti noore põlvkonna kasvatamine, eetika olulisuse teadvustamine ning valikukohtade läbi arutamine. Kindlasti peaks teaduseetika kursuse läbima kõik doktorandid, aga teaduseetika küsimusi tuleks käsitleda ka bakalaureuse- ja magistriõppes. Ülikooli vastutus on korraldada teaduseetika õpetamist, parimate praktikate levitamist ning panna paika protseduurid väärkäitumise avastamiseks (nt plagiaadimootori kasutamine väitekirjade puhul, ebaausa käitumise kohta laekunud kaebuste menetlemise kord) ja sellele reageerimiseks.
Aga vaja on ka mõelda, kuidas kasvava konkurentsi tingimustes vähendada teadlastele avaldavat survet ja kuidas toetada hea ja ausa teaduse tegemist. Väga oluline on see, kuidas teadlaste tegevust hinnatakse ja mille alusel ressursse jagatakse. Näiteks kui kohtadele valimisel või teadusgrantide hindamisel on oluline ainult publikatsioonide arv, viib see selleni, et kõik proovivad võimalikult palju kõikjal avaldada ja surve kvantiteedile võib viia ebaeetilisele käitumisele. Konkurents ei tohi viia ebaeetilisele käitumisele, vaid peab võimaldama ausatel teadlastel edukad olla.
Kuigi ideede vargus, andmete fabritseerimine ja tulemuste ebaobjektiivne tõlgendamine on moodsa teaduse kujunemisest saadik olnud probleemiks, näib täna rikkumiste arv olevat oluliselt kasvanud. Kui väärkäitumise juhtumid puudutavad tuntud teadlasi või poliitikuid, seab see ohtu ka teaduse usaldusväärsuse. Meenutagem kasvõi Korea tüvirakkude uurijat Hwang Woo Suki, hollandi sotsiaalpsühholoogi Diedrik Stapeli, saksa anestesioloogi Joachim Boldti või norra onkoloogi Jon Sudbø juhtumit, mis on viinud põhjaliku uurimiseni ja leidnud meedias ulatuslikku kajastamist.
Ajakirja „Science“ 6. 9. 2013 juhtkirjas räägivad Euroopa Teadusnõukogu (ERC) president Helga Nowotny ja asepresident Pavel Exner juhtumist, kus ühe hindamispaneeli ekspert leidis, et taotlus, mida ta hindab, on tema pealt plagieeritud. Tegemist oli taotlusega, mis oli esitatud mõned aastad tagasi ühele teadusagentuurile teisel kontinendil. Nüüd aga ühe kõrgelt tunnustatud teadlase poolt kopeeritud ja esitatud Euroopa Teadusnõukogule. ERC saab vaid rikkumistest koduinstitutsioonile teatada ja paluda reageerida. Sellistel juhtudel on hea, kui institutsioonid on juba varem läbi mõelnud, mida sellistel juhtudel teha.
Jutuajamist juhtis Jürgen Graf.
Tegemist on intervjuu täisversiooni tõlkega.
Prof Margit Sutrop Tartu Ülikoolist, Euroopa Komisjoni eetikaekspert, aitas Konstanzi Ülikoolil töötada välja oma eetikareeglid.
Konstanzi ülikool töötas välja teadustöö eetilised juhised ja avaldas need 2015. aastal eetikakoodeksina. Senati ja rektoraadi poolt heaks kiidetud dokument „Juhtnöörid ja reeglid vastutustundlikuks ümberkäimiseks uurimisvabadusega Konstanzi ülikoolis“ rõhutab, et uurimisvabadusele seab piirid mitte ainult õigus, vaid ka eetika. Konstanzi ülikool töötas välja ka protseduuri, mille abil teadlased saavad oma küsimustele vastused. Selleks loodi komisjon „Vastutustundlikust teadusest“, mis abistab teadlasi teaduseetika küsimustes ja annab soovitusi uurimisprojektide läbiviimiseks. Konstanzi ülikooli eetikakoodeksiga saab tutvuda aadressil: aktuelles.uni-konstanz.de/presseinformationen/2015/102