Artikkel ilmus lühendatud kujul 28. veebruaril 2020 Õpetajale Lehes. Avaldame artikli täismahus.
Koolijuhtide ja õpetajate ülemäärast töökoormust võiks leevendada teeniv juhtimine, usuvad Tartu Ülikooli eetikakeskuse hariduskonverentsil kõnelnud USA teadlased Melinda Bier ja Deborah Sanders O'Reilly.
Ajalehti lugedes võib tunduda, et ühiskonnas on juhtimiskriis: ei mäletagi nii palju avalikkuse ette jõudnud lugusid koolijuhtide, muuseumijuhtide, arstide jt ebaõiglasena tunduvast kohtlemisest, mis on viinud koguni avalike pöördumiste, allkirjade kogumise ja õpetajate streigini. Head juhtimiskultuuri näikse vaja olevat kõigis valdkondades. Kas kool ja koolipidajad võiksid siin eeskujuks olla?
Missouri-St. Louisi Ülikooli Iseloomu- ja Kodanikukasvatuse Keskuse (Center for Character and Citizenship at the University of Missouri-St. Louis, https://characterandcitizenship.org/) teadlaste sõnul on teeniv juhtimine hakanud USA ärimaailmas populaarsust koguma ning on tasahilju ka sealsesse haridussüsteemi levimas.
Kohtun Melinda Bieri ja Deborah Sanders O'Reilly`ga konverentsijärgsel päeval Tartus Dorpati hotelli fuajees. Räägime eetilise juhtimise vajalikkusest ja teenivast juhtimisest, iseloomukasvatusest ja kooli ning ühiskonna ees seisvatest probleemidest. Aeg kohvitassi taga möödub lennates, sest mõlemad on kõnealuste teemade suhtes kirglikud.
Alustame kaugemalt. Melinda ja Deborah, olete end Eesti hariduseluga kursis hoidnud juba pikka aega. Millised on teie seekordsed muljed?
MB: Oli üllatav näha, kui kiiresti on Eestis suudetud ületada vaidlusi ja vastuolusid, millega meil Ühendriikides kimpus ollakse. Mind tegi kadedaks teie järjepidev riiklik väärtusarenduse programm, meie alles püüdleme selles suunas. Seda tegevussuunda võib nimetada sotsiaalseks ja emotsionaalseks õppimiseks, väärtuskasvatuseks või iseloomukasvatuseks – meil ei ole sellele riiklikku tunnustust, nähtavust ja toetust, nagu teil näib olevat. See on teil suurepärane.
Kuid teemad, millega meie koolis kokku puutume, tunduvad ka siin olevat samasugused, samuti ka nende teemade mõtestamine, filosoofiline taust ja teoreetiline baas.
Seetõttu oli ka Tartus toimunud konverentsi teema „Harjutades kasvab iseloom“ meile lähedane.
Mis on parasjagu hariduselu kõige pakilisem küsimus USAs?
MB: Meil on uskumatult suur ebavõrdsus nii koolide vahel kui ka rahastuses. Me teame, kuidas pakkuda head haridust; meil on suurepärased eliit-erakoolid, kuid selline haridus on väga kallis. Sootuks vähem on tahet toetada riigikoole, eriti sellises naabruses, mis on vähem korrastatud ja vähemate ressurssidega. Ebavõrdsus hariduses, ajalooline ebavõrdsus, mis järjest kasvab, on meie suurim mure.
DS: Ma ei tea, kuivõrd see kehtib Eesti kohta, ent meil on teemaks ka raskused perekondade ja kodudeni jõudmisel, sest inimesed töötavad väga palju. Kogukondades peaks olema loomulik tulla kokku ja ühiselt tegutseda selle nimel, et kõik lapsed ja nende pered – sest lapsi ja peresid ei saa võtta lahusolevaina – oleksid rahul. Mind rõõmustas konverentsil näha, et teie omavalitsused toetavad koole ja õpetajaid. Hakkasin mõtlema, kas me ei ole mitte liiga vähe oma piirkonna omavalitsusi kaasa mõtlema kutsunud. Seda tuleks teha.
Te rääkisite konverentsil eetilisest juhtimisest. Kuidas on eetiline juhtimine seotud iseloomukasvatusega koolis?
MB: President Theodore Roosevelt sõnastas väga selgelt, et kui sa harid inimese mõistust, kuid ei kasvata tema moraali, on see ühiskonnale ohtlik. Me oleme seda ju näinud, kõneldes kasvõi natsirežiimist Kolmanda Reichi ajal, kus kõrgelt haritud inimesed tegid kohutavaid asju.
Meil on tänagi hulk väga haritud inimesi, kes saadavad korda hirmsaid tegusid. Kui me ei keskendu kõigepealt laste heaks inimeseks kasvamisele, kui me toetame juhtpositsioonidel neid inimesi, kes pole head, teeme endale tohutu karuteene. Eetiline juhtimine aitab luua head ühiskonda. Ma usun tsivilisatsiooni kasvamisse moraalsemaks, kuid see ei toimu niisama, see peab olema sihiteadlik ja ärgas tegevus. Eetiline juhtimine koolis näitab õpilastele head eeskuju, ilma selleta ei saa olla ka tugevat iseloomukasvatust.
Kuidas te eetilist juhtimist kirjeldaksite?
MB: Ma ei tea, kuidas on Eestis, aga Ühendriikides on kalduvus uskuda kangelaslikku juhti, tugevasse isiksusse, olgu ta mees või naine, kes tuleb ja juhib laeva õiges suunas, ja me ülejäänud lubame tal seda teha. Seni, kuni me ei rakenda jagatud juhtimist ega kuula ka mitmesuguseid teisi vaatenurki, ei jõua me edasiviivate ideede ja probleemilahendusteni, mida me väga vajame. Ja seetõttu oleme me seal, kus me parasjagu oleme: väga väheseid teenitakse väga paljude arvelt.
Eetiline juhtimine tähendab ühenduses olemist laiemalt – oma võrgustikuga, inimestega, keda sa tead ja tunned. Kui sa tunned aga vaid ühte väikest gruppi, muutub see probleemiks. Eetiline juhtimine kasvab välja eetika ja moraali alasest haridusest ning hoolimisest, nagu ka sihipärasest ühenduse loomisest paljude inimestega ning sellega seotud kogemustest.
DS: Ja siin tulevad mängu haridusprogrammid, kus tehakse tööd nende inimestega, kes võivad olla sinust väga erineva taustaga.
MB: Meie keskuse teeniva juhtimise programmi aluseks on soovi teenida, kaasata juhtimisse rohkem hääli. Teatud ebavõrdsus võimu jaotumisel jääb paratamatult, kuid on võimalik välja uurida ka nende gruppide arvamusi, kes ei ole ühiskonnas võimupositsioonil. Ma arvan, et seda ei tehta piisavalt.
Me ei pane isegi tähele, mida tehnoloogia on ühiskonnaga teinud: me ei kuula üksteist enam, me kuulame ainult neid, kelle hääl kõlab samamoodi nagu meie enda oma. Me saame blokeerida teistsugused arvamused ja luua isikustatud meediaruumi, kus me kuuleme ainult seda, mida me tahame kuulda.
Tartu Ülikooli eetikakeskuses käies oli meil võimalus mängida eetikakeskuses valminud moraalsete dilemmade mängu („Eesti rahva sada valikut. Väärtuste mäng“ -TK), mis on minu arvates suurepärane võimalus kuulda kaasinimeste häält ja mõista nende vaatenurka. Kui me saaksime lapsed, noored ja pered sellist mängu mängima, mõtlema, arutama valikute üle ja üksteisele oma valikuid selgitama, oleks see suurepärane.
DS: Teine võimalus, kuidas inimeste vahel ühendust luua, on kaunid kunstid.
Iisrael ja Palestiina osalevad sümfoonilise muusika programmis, mis on kestnud juba viimased 15 aastat. See on aidanud nende kahe rühma inimestel üksteist paremini mõista. Neil on üks asi, mida nad koos teevad: nad tulevad kokku ja mängivad kaunist muusikat.
Ühendriikides pannakse suurt rõhku akadeemilisele võimekusele, kuid mõnikord jäävad vaeslapse ossa kunst ja sport, just need asjad, mis inimesi ühendavad. Me pame tähtsaks matemaatikat, teadust ja tehnoloogiaid, aga lapsed ei ole ühesugused, sportimine ja kunstiannete rakendamine aitaks välja paista ka teistsuguste annetega lastel. Me kaotame niiviisi osa tervest põlvkonnast, kuigi võiksime aidata neil lastel end koolis hästi tunda. Seepärast on kaunite kunstide toetamine eriti tähtis.
Üks konverentsi ettekanne oli teenivast juhtimisest iseloomukasvatuse osana. Teeniva juhtimise mõiste looja on Robert Greenleaf (1970)[1] , kes soovitab juhile kontrollküsimusi: kas need, keda ma teenin, kasvavad inimestena? On nad tervemad, targemad, vabamad, autonoomsemad? Milline mõju on juhtimisel neile, kes on ühiskonnas vähem privilegeeritud, kas ka nemad saavad sellest kasu, või vastupidi, nende ilmajäetus suureneb?
MB: Teeniva juhtimise eesmärk on toetada inimeste kasvamist. Selgitada välja nende tugevused, leida need tegevused, kus nad saavad edeneda, toetada nende iseseisvat mõtlemist, probleemide lahendamist ning liidriks kujunemist – et olla liider, peab sul olema õige motivatsioon.
Kui tuua näiteid koolikultuurist, siis koolis on teeniv juht selline koolidirektor või õppealajuhataja, kes märkab oma kolleegide tugevaid külgi ja aitab nende karjääril edeneda; korraldab meeskonnakoolitusi, et luua koolis vaimsus, mis seab eesmärgiks õpilaste heaolu ja akadeemilise edenemise; ta on võimeline jagama kooli ressursse moel, mis aitab kaasa kooli arengule ja õhustikule ning töötajate rahulolule. Teeniv juht näeb suurt pilti ja pingutab selle nimel, et nii õpetajad, lapsed kui kooli personal tunneksid end oma kooli seinte vahel hästi ja saaksid anda oma parima. Mis peamine, teeniv juht on valmis teisi teenima; juhiroll pole tema jaoks privileeg, vaid on võimalus olla kasulik.
DS: Jah, et juhtimine oleks teeniv, tuleb kõigepealt leida inimesed, kes selleks sobivad, kelles on soov teisi juhtimise kaudu teenida. Peavad olema ka eestkõnelejad, inimesed, kes on pühendunud teenivale juhtimisele.
Miks vajab kool teenivat juhtimist?
MB: Olen koolis õpetajana töötanud ja kogesin tookord, et just koolijuhid panevad aluse koolikultuurile. Kui koolil ei ole häid juhte, ei saa kool tervikuna hea olla. Sul võib olla suurepärane klassiruum, su õpilased võivad teha põnevaid asju, mõnikord on oma mõju ka koolijuhil, kuid parimal juhul on ta lihtsalt leebe juht ja jätab su omapead.
Kooli teeb suurepäraseks hea juht, teeniv juht. Ühendriikides on koolijuhi töö muutunud peaaegu hoomamatuks, tööd tuleb teha 24/7, inimesed ei püsi ametis, sest ootused ja töökoormus on väga suured. Kandideeritakse 3 aastaks, kuid selle ajaga ei jõua sa kooli õigesse suunda pöörata, ja pidev juhtkonnavahetus on halb nii õpilastele, õpetajatele kui koolijuhtidele.
Teenivat juhtimist on uuritud rohkem äri valdkonnas. Kui hakkasin uurima, kas teeniva juhtimise põhimõtteid on võimalik kasutada ka hariduses, nägin, et paljud parimad koolijuhid kasutasid kas teadlikult või alateadlikult teeniva juhtimise põhimõtteid. Nad pöörasid tähelepanu sellele, kuidas luua inimeste vahel ühendust, saavutada hea ja energiline tööõhkkond. Kuna haridusse suunatakse liiga vähe ressurssi, tuleb kohanduda. Teeniv juhtimine on üks viis, kuidas saavutada, et õpetajatöö nii stressirohke ja ülejõukäiv ei oleks.
Oleme ärimaailma kogemustest õppinud, et teenival juhtimisel on positiivne toime tööelule: vähem stressi, väiksemad tervishoiukulud. Kilingi-Nõmme kooli direktor Erli Aasamets, kes konverentsil ettekande pidas, tõi hea näite, kuidas ta oma koolis ressursside kasutamist on mõistlikult muutnud. See, kui kooli ressursse kasutatakse arukalt, on samuti teeniv juhtimine. Juba selle põhjal, kuidas ta oma koolist rääkis, võib arvata, et ta on hea juht. Osa teenivast juhtimisest on uhkustunne oma kooli üle, kuid samal ajal otsitakse pidevalt arenguvõimalusi. Ma kasutaksin siin terminit “tunnustav vaatlus” (appreciative inquiry ingl k), see tähendab, sa vaatad koolis toimuvale nii armastavalt, tunnustades häid külgi, kui ka kriitiliselt, otsides kohti, mida saab parandada.
Uuringud näitavad, et teenival juhtimisel on positiivne toime tööelule: vähem stressi, väiksemad tervishoiukulud.
Milliseid küsimusi tuleks koolijuhil või õpetajal endalt küsida, kui tahetakse olla teeniv juht?
MB: Kõigepealt tuleks küsida: kuidas ma saan kasulik olla? Kui mina olen koolijuht ja sina õpetaja, siis ma küsin sinult: kuidas ma saan aidata sul edeneda? Kuidas ma saan aidata sul teha seda, mida sa teed? Kuidas ma saaksin su teelt takistusi eemaldada?
DS: Või selline näide, oletame, et on olemas haridusmäng, mis maksab 1000 dollarit, ja sellest oleks õpilastele palju kasu. Siis on juhi ees küsimus, kuidas hankida see raha.
MB: Teeniv juhtimine on üks väheseid juhtimismudeleid, millel on tugev moraalne aluspõhi. Sa ei tohi oma inimesi ekspluateerida isegi siis, kui see sinu organisatsioonile ajutiselt kasulik on, mida Ühendriikides paraku juhtub. Meil tulevad tööle noored õpetajad ja me põletame nad kiiresti läbi, ootame neilt üha rohkem ja rohkem… Kui sa oled teeniv juht, siis nii ei saa. See tähendab, et sa oled huvitatud mitte üksnes oma organisatsiooni heast käekäigust, vaid ka oma alluvate heaolust ja tervisest. Teeniva juhtimise puhul tuleb endalt küsida, kuidas saan mina aidata teistel olla parim variant iseendast. Oluline osa sellest on kõikvõimalike takistuste eemaldamine. Kas ma tunnen sind piisavalt, et aru saada, millal sa oled professionaalselt pigis ja vajaksid grupi toetust?
Lahe on teeniva juhtimise puhul see, et see hakkab iseenesest organisatsioonis edasi levima. Nii et kui mina oleksin teeniv juht – mida ma ei ole – ja sina minu koolis õpetaja, siis saaks ka sinust suurepärane teeniv juht oma õpilastele, ja sinu õpilased lõpetavad kooli ja kannavad seda mõtteviisi edasi ühiskonda.
Deborah Sanders O'Reilly kõneles Tartu Ülikooli eetikakeskuse väärtuskasvatuse konverentsil „Harjutades kasvab iseloom“ teemal "Teeniv juhtimine iseloomukasvatuse osana". Dr Melinda Bieri ettekande teema oli "Mis töötab iseloomukasvatuses hästi?"
Vt ka lisalugu "Traditsiooniline, kaasav ja teeniv juhtimine"
Autor: Tiia Kõnnussaar, Tartu Ülikooli eetikakeskuse kolumnist-toimetaja
[1] Greenleaf, R. K. (1970). The servant as leader. Robert K. Greenleaf Publishing Center.
Lisa kommentaar