Kirjeldan konkreetset probleemsituatsiooni. Nimelt on koolis paar õpetajat, kes käivad vahetundidel koolivärava taga suitsetamas. Asukoht ei ole täpselt klasside vaateväljas, kuid selle konkreetse värava kaudu (asub koolimaja taga) käivad kooli lapsevanemad, kes toovad oma lapsi kooli, spordikeskust külastavad inimesed. Seaduse järgi võib öelda, et õpetajad ei eksi. Kooliterritooriumil on suitsetamine keelatud, kuid kooliterritooriumilt väljas on täiskasvanud inimesel lubatud suitsetada. Õpetajad on täiskasvanud inimesed. Lähtudes õpetaja kutseeetikast, ei ole asi nii must-valge. Õpetaja on õpilastele eeskujuks ja kannab teatud väärtusi, mis peegelduvad tema käitumises. Lisaks kahjustab suitsetamine tervist ning selle teavitustööga koolides aktiivselt tegeletakse. Seega õpetaja, kes räägib õpilastele suitsetamisest kui tervistkahjustavast käitumist, kuid ise käib vahetundides suitsetamas, kannab endas kaksimoraali. Võib ju sisse tuua selle fakti, et õpetajal on õigus puhkeajale, kuid kas tööpäeva keskel ette nähtud puhkeajal saab õpetaja tegeleda vabalt sellega, millega ta oma vabal ajal tegeleb? Minu arvates peavad õpetajad koolipäeva jooksul seadma õpetajakutsest tulenevad eetilised tõekspidamised ettepoole isiklikest vajadustest, mistõttu peaksid need konkreetsed õpetajad koolipäeva jooksul suitsetamisest loobuma.
Olen teema algatajaga nõus,
Olen teema algatajaga nõus, et õpetajad on õpilastele eeskujuks ning ei peaks töö ajal käima suitsetamas. (Eeldan, et tegu on põhikooli või gümnaasiumi õpetajatega, kuna osades kutsekoolides on olemas eraldi suitsunurgad ja õpetajad-õpilased käivad ka koos suitsetamas). Õpetajad on küll täiskasvanud inimesed, kuid selline koolivärava taga suitsetamine vahetundide ajal, olgugi, et kooliterritooriumist väljas, pole minu arvates eetiline. Eriti, kui see suitsetav õpetaja räägib õpilastele suitsetamisest kui terviskahjustavast käitumisest. Leian, et õpetaja võib oma isiklikke vajadusi (pean silmas just suitsetamist) rahuldada peale tööpäeva lõppu.
Nõustun Maarjaga.
Nõustun Maarjaga.
Õpetaja peaks oma töös lähtuma põhimõttest: "I practice what I preach and I preach, what I practise".
Seega võiks eetliliselt veel aru saada õpetajast ,kes hiilib vaikselt oma suitsunälga rahuldama, aga ei pea samal ajal õpilastele suitsetamise kahjulikkusest loengut. Või siis on valmis nentima, et tegu on küll kahjuliku toiminguga, aga kahjuks on ta ise selle pahe küüsi langenud ja soovitab lastel sellest hoiduda (võiks samal ajal demonstratiivselt köhida).
Õpetaja, kes aga räägib paatoslikult suitsetamise kahjulikkusest, tossupahvakas allest suunurgast välja immitsemas, kannab endas tõepoolest topeltmoraali. Ja seda on õpetaja (kui eeskuju) puhul raske tolereerida.
Üldiselt leian, et õpetaja peaks suutma tööpäeval enda sigaretinälga ohjeldada. On erinevaid alternatiive (e-sigarett, nikotiinitabletid/plaastrid), mis võimaldavad koolipäeva ajal suitsetamist vältida.
Suitsetav õpetaja
Koolipoisilikult aia taha suitsetama minemine on sobimatu. Ja ilmselt tõesti pole probleem koolipäev vastu pidada.
Olen olnud olukorra tunnistajaks, kus õpetaja varjas osavalt oma harjumust. Pea pool aastat ei teadnud ega saanud aru, et inimene suitsetab. Kui tunniplaanis oli vaba tund, siis läks õpetaja koju, tegi suitsu ära ja siis kooli tagasi.
Ekskursioonil olles ootas, kuni lapsed ees teiste õpetajatega liikuma hakkasid, ja siis läitis põõsavilus sigareti. Selline käitumine on absoluutselt sobimatu.
Ja muidugi, kui sõltuvus tõesti nii suur, siis ei peaks pead liiva alla peitma vaid olema aus ja rääkima, miks suitsetamine on kahjulik, ja milliseid probleeme see temale endale põhjustab. Läbi oma kogemuse.
Lisa kommentaar