Sotsiaalne heaolu
Küsimus inimese heast elust on olnud päevakorral juba antiikajast saadik. Seejuures tuleb endiselt nentida, et ühest vastust sellele küsimusele pole leitud. Aristoteles väitis, et inimesed püüdlevad õnne poole, kuid õnne määratlus on ähmane. Põhiküsimus on selles, kas on mingid põhiväärtused, mis teevad kõik inimesed õnnelikuks või on õnneks vajalikud tingimused ühiskonniti või koguni inimeseti erinevad. Kui me usuksime, et kõiki inimesi rahuldab mingite kindlate kvaliteetide kooslus, oleks lihtne näiteks kõiki ühe riigi kodanikke õnnelikuks teha. Paraku me selliseid näiteid ajaloost ei leia.
Ehkki me ei oska kindlalt määratleda, mis inimesi õnnelikuks teeb, võime toetuda teooriatele, mis pakuvad meile selleks juhtnööre. Maslow’ inimvajaduste püramiid kirjeldab kui mitte kõiki, siis vähemalt osasid rahuloluks vajalikke komponente. Maslow’ järgi on kõige fundamentaalsemad vajadused füsioloogilised vajadused, seejärel tulevad turvalisusvajadus, armastus- ja kuuluvusvajadus, tunnustusvajadus ning eneseteostuse vajadus. Seejuures eeldab järgmisele astmele jõudmine eelmiste astmete täitmist.
Sotsiaalse heaolu alateema uurib, mida on inimesel vaja, et ta tunneks ennast hästi, millised tingimused teevad inimese õnnelikuks ning kas me saame anda valemi õnneks.
Vt ka valitsemiseetika.