Uususundite eetika
Mõned uurijad defineerivad uususunditeks alates 20. sajandi algusest tekkinud usuvoole, mõned loevad nende sekka aga ka juba 19. sajandi uusi religioosseid liikumisi. Uususundite iseloomustamiseks kasutatakse ka selliseid mõisteid nagu uusreligioon, sekt, kultus, lahkusk, pseudoreligioon. Eesti ametlikus keelekasutuses käibib neid kõiki koondava mõistena "usuline ühendus". 
Uususundi näol võib olla tegemist ühelt poolt mõnest suuremast traditsioonilisest religioonist piisavalt hälbiva rühmitusega (nt Jehoova tunnistajad), teiselt poolt aga täiesti uute usuliste nähtustega (new age). Sel juhul on üheks uurijate küsimuseks, mis on selleks "piisavaks hälbeks", et võiks rääkida uuest usulisest ühendusest ega mitte enam lihtsalt ühest suurema usu harust.
Eestis loetakse uususundite hulka järgmised usulised ühendused: mormoonid (Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik), Elu Sõna, Jehoova tunnistajad, saientoloogid, Unifikatsiooni kirik (muunid), Rahvusvaheline Krišna Tunnetuse Ühing, bahaism, Uusapostlik kirik, New Age (Uus ajastu).
Uususundite puhul ei saa rääkida ühtsest eetikast, nende usundisisesed käitumisnormid võivad lähtuda kõige erinevamatelt alustelt. Problemaatilisemateks osutuvad peamiselt need uususundid, mis ei tugine otseselt ühegi traditsioonilise usundi eetikale. Nende juures on oluline mõista, kuhu nad asetavad ülimuslikkuse allika (mõni pühakiri või -mees, kosmos vm), mis üht- või teistsugust käitumist õigustab.
Uususunditele on tihti omane jäik suhtumine oma õpetuse ainuvõimalikkusse ja eksimatusse, mis võib viia vaimse ja/või füüsilise eraldumiseni ülejäänud ühiskonnast. Äärmuslike usugruppide juures võtab usulahu juht(kond) endale õiguse sekkuda kõigisse inimeste otsustesse ja tegudesse ning käitumisnormidega käib kaasas ka kontroll nende täitmise üle ja võimalikud karistused.
Pildi päritolu: www.photocase.com