õppematerjalid ja näitejuhtum
NÄITEJUHTUM
Diskussioon religiooniõpetuse üle on Eestis olnud terav juba viimased kümme aastat. Euroopa Nõukogu on oma soovitustes juhtinud liikmesriikide tähelepanu sellele, et religiooniõpetus peaks olema liikmesriikide koolide õppekavas. Ometi on religiooniõpetuse kohustuslikkus üldhariduslikes koolides tekitanud mitmel pool vastuseisu ning tõstatanud palju olulisi küsimusi:
- Kas religiooniõpetus peaks ilmalikus ühiskonnas olema kohustuslik?
- Kes peaksid religiooniõpetust õpetama?
- Kuidas tagada, et õpetus poleks kallutatud, mõnd religiooni diskrimineeriv või misjoneeriv?
- Kust võtta piisav hulk pädevaid inimesi?
- Kes peaks hoolitsema õpetajate väljaõppe eest?
- Kui meie kultuur põhineb kristlikul traditsioonil, kas me ei peaks tundma selle kultuuri taustu?
- Kuidas on ilma religiooniõpetuseta võimalik mõista teisi kultuure (nt islamit)?
2006. aasta kevadel algatasid Tartu Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpilased allkirjade kogumise, et säilitada religiooniõpetus kohustusliku õppeainena humanitaarharu õppekavas. Tegemist oli vastusammuga õiguskantlseri ettekirjutusele, mis nõudis religiooniõpetuse vabatahtlikuks muutmist, kuna aine õpetamine kohustuslikus korras olevat vastuolus Eesti põhiseadusega.
ÕPPEMATERJALID
Raud, M. Eesti algkooli lõpetaja: algkooli lõpetaja teadmised usuõpetuse alal. Tallinn : Haridus- ja Sotsiaalministeeriumi Koolivalitsus, 1936.
Tamminen, K.; Vesa, L.; Pyysiäinen, M.; tõlkinud Jürgenstein, L. Kuidas õpetan usuõpetust?: usundididaktika käsiraamat. Tallinn: EELK UI pedagoogiline osakond; Logos, 1998.