Kristlik eetika

Kristliku eetika aluseks on kristluse usulised ettekirjutused, mis määravad kõlblusnormid. Eetilise otsustuse keskmes on küsimused: mis on hea, mis halb; milline käitumisviis on õige, milline vale. Need küsimused on suunatud mõistmisele, milline üleüldse on Jumala silmis kõlbeline inimene.

Kuid kristliku eetika sisu ei ole ainult kõlbelise käitumisviisi teadmine, vaid ka selle elluviimine. Jumala silmis kõlbelise elu elamine ei ole väärtuslik iseenesest, vaid inimene, kellel juba sündides lasub pärispatt, võib erinevate traditsioonide kohaselt, kas niimoodi ära teenida lunastuse ning saada õndsaks või on see inimese Jumala-näolisusega kaasnev loomulik käitumisviis.

Erinevate traditsioonide kohaselt võib kristliku eetika sees eristada ka erinevaid eetika tüüpe, näiteks juudi-kristlik, rooma-katolik, protestantlik. Juudi-kristliku eetika normide aluseks on Vana Testament, eriliselt viis Moosese raamatut, mis sisaldavad endas Toorat ehk Käsuõpetust (ühtekokku 613 käsku ja keeluseadust), rooma-katolik ja protestantlik eetika tuginevad aga peamiselt Uuel Testamendile ning Jeesuse elule ja õpetusele.

Lisaks Jumalalt saadetud seadustele, käskudele ja kohustustele on kristlase jaoks oluline arendada endas ka vooruseid. Kreeka filosoofiast pärinevale neljale kardinaalvoorusele – mõõdukus, vaprus, õiglus, mõistlikkus – lisanduvad kolm teoloogilist voorust: usk, lootus ja armastus.

Kristliku eetika alateemaga seonduvad märksõnad: teoloogiline eetika ning moraaliteoloogia.