Reklaam ja eri sihtgrupid
Kaasajal mõistetakse ühiskonda sageli kui erinevatest osadest koosnevat tervikut. Kõik osad annavad oma panuse terviku toimimisse, kuid säilitavad samas ka isikliku identiteedi. Sestap on reklaamieetika juures oluline kõnelda erilistele sihtgruppidele suunatud reklaamist ning selle sobivusest eetiliste normidega.
Eripäraste sihtgruppide alla paigutuvad näiteks lapsed, eakad inimesed, soolised grupid, vähemused (nt etnilised, rassilised), vahel ka madala sissetuleku või haridustasemega inimesed. Sellise lähenemise eelduseks on arusaam, et kõik inimesed pole ühesugused, võrdsel määral taibukad või analüüsivõimelised. Omaette küsimus on, mil määral on inimeste lahterdamine erilistesse sihtgruppidesse õigustatud. Kuid arvestades ühiskonna üldist liberaliseerumist ning erinevate meediate levikut, mille tõttu üha rohkematele inimestele avaneb juurdepääs erinevatele reklaamidele (nt laste juurdepääs alkoholireklaamile), on taoline lähenemine reklaamieetika üle arutlemisel siiski tõusuteel.
Eriti palju on pööratud tähelepanu lastetoodete reklaamile. Lapsed ei oska oma kogenematuse tõttu sageli teha mõistuspäraseid valikuid, lisaks puudub neil ostmiseks enamasti oma raha. Reklaamiseaduse järgi peavad lastele suunatud reklaamid arvestama east tuleneva kehalise ja vaimse eripäraga. See tähendab, et lastele suunatud reklaamid ei tohiks sisaldada üleskutset käitumiseks, mille tulemusena võiks laps sattuda ohtu või minna vastuollu ühiskondlike normidega, kuna laps ei pruugi olusid adekvaatselt hinnata. Näiteks võib-olla ei tohiks teatud sorti reklaami (alkoholireklaami jmt) lastele üldse esitada.
Teisest küljest peavad lapsed õppima, kuidas tarbimisühiskonnas hakkama saada. Lastele suunatud tsensuuri reklaamialal võib pidada ka sõnavabaduse rikkumiseks. Linnar Priimägi arvab oma raamatus "Reklaamikunst" koguni, et laste käsitlemine eriliste reklaamitarbijatena ning püüd neid igakülgselt kaitsta, ähvardab tervet ühiskonda lapsestumisega. Kui laps muutub eelisseisundis adressaadiks, hakkab see paratamatult mõju avaldama täiskasvanute kultuurile. Priimägi väidab, et vähemalt teoreetiliselt ei saa reklaam olla kahjulik. Priimäe seisukoht on muidugi äärmuslik ning sellele võib vastu vaielda. Igal juhul on lastele suunatud reklaami eetilisuse vaagimisel olulised kaks küsimust: kas lastele suunatud reklaami üldse lubada; kui lubada, siis kuidas teha seda nii, et lapsi ei kasutataks ära, rõhudes nende vähestele kogemustele.
Ühest küljest peab eriliste sihtgruppide ja reklaami vahekorra juures arvestama teatud kindlatele grupile suunatud reklaamidega. Samal ajal kuulub selle teema juurde ka eriliste sihtgruppide kujutamine reklaamides endis. Näiteks laste kujutamine kaastunde tekitamiseks on reklaamiseaduse järgi keelatud. Arvestades reklaami rolli väärtushinnangute ja stereotüüpide kujundajana, on kindlasti oluline, millisel moel teatud grupi esindajaid kujutatakse. Eri rahvusest, rassist või soost inimesi kajastatakse reklaamides sageli väga üheülbaliselt (nt noor naine – ilus, sale, ametialaselt edukas; vanem naine – kergelt ülekaaluline koduperenaine). Seda võib pidada diskrimineerimiseks ning kujutatud grupi liikmed võivad seepeale solvuda.