näitejuhtum
35-aastane striptiisitarina töötav naine lasi oma rindu biogeeli abil suurendada. Selline meetod oli palju odavam kui teised. Nelja aasta jooksul käis ta biogeeli süstimas ligikaudu kümme korda. Biogeel on sisuliselt vedel plastmass polüakrüülamiid, sama ainet tahkena nimetatakse pleksiklaasiks. Alguses oli naine tulemusega igati rahul, mõne aja pärast hakkas geel liikuma ja rind deformeerus. Naisel polnud valusid, kuid tema välimus, mis oli oluline ka tema ameti tõttu, kannatas väga.
Protseduuri sooritanud arst ei nõustunud olukorda parandama. Seetõttu pöördus naine teise kliinikusse. Kuigi sealne operatsioon läks edukalt, ei pruugi see jääda viimaseks. Kuna naine on andnud allkirja, et võtab vastutuse endale, siis tõenäoliselt pole mõtet kohtusse minna. Ka naine leiab, et tema ise on juhtunus süüdi – minnes odavama hinna õnge, peab arvestama ka riskidega.
Teised ilukirurgiaga tegelevad arstid Eestis on biogeeli kasutamisest keeldunud, pidades seda liiga ohtlikuks. Põhiprobleem on arstide väitel see, et süstimise mõjul pole tagatist. Väga raske, kui mitte võimatu, on ennustada, kas kõik läheb plaanipäraselt või tekivad tüsistused.
Esiteks võib küsida nende üldiste väärtuste eetilisuse järele, mida taolised iluoperatsioonid kannavad: kas kirurgiline sekkumine muul põhjusel kui halva tervisliku seisundi tõttu on üldse õigustatud ja vajalik.Teiseks võib esitatud näite kohta küsida: kuigi naine on lubanud vastutuse enda peale võtta, siis kas nii ohtliku ainega töötamist saab pidada eetiliseks. Biogeeli kasutava ilusalongi reklaam lubab, et nende tooted ületavad vetruvuselt ja vormipüsimiselt kõiki senituntud analooge. Kuna biogeeli kasutamise tagajärgi kindlalt ennustada ei saa, kas ilusalong võib end esitatud lausega reklaamida?