Arvasin siiani, et pärast õpinguid ülikoolis kandideerin munitsipaalkooli õpetajaks ning alustan tööd koolis. Minu jaoks oli oluline, et minust ei saaks erakooli algklasside õpetaja, vaid õpetaja koolis, kus õpingud on õppemaksuta. Sätestab ju Eesti Vabariigi põhiseaduski, et üldharidus Eesti Vabariigis on kooliealistele lastele õppemaksuta ning minagi pooldan seda. Õpingud erakoolis on aga tasulised. Toetudes ühe Eesti erakooli kogemusele, õppis esimese kooliastme klassis 16 õpilast, kasutusel olid tahvelarvutid, klassiruumis oli vaip hommikuringi ja mängimise tarbeks ning lisakirjutuslaud õpilastele, kes vajavad iseseisvaks tööks vaikust ja rahu. Järeldan, et kirjeldatud klassi õpetajal on individuaalselt iga õpilase jaoks päevas rohkem aega võrreldes munitsipaalkooli 26-28 õpilasega. See võtab võimaluse lastega suhelda ning nende iseärasusi tundma õppida. Kui algklassis õpib 26 õpilast, siis ei ole klassiõpetaja suuteline iga lapsega ühe koolipäeva jooksul vestlema, mistõttu võib tagasihoidlik laps jääda tagaplaanile ning koduse toetuse puudumisel muutuda üksikuks, mis omakorda mõjutab tema sotsiaalsete oskuste arengut. Veel jäi mulle erakoolist mulje, et õpetajatel on rohkem võimalusi materjalide osas, ruumi aktiivsete meetodite ja mängude läbiviimiseks ning individuaalseks lähenemiseks ehk õpilase arengut on võimalik igakülgselt toetada. Muidugi sõltub väga palju õpetaja isiksusest ja nimetatud võimaluste kasutamisest, kuid arvan, et keskkond ning võimalus maksta õpetajatele suuremat palka motiveerivad erakooli õpetajaid rohkem kui munitsipaalkooli kvantiteet ja printimise piirangud. Tänu sellele jäi mulje nagu erakoolist saadaks justkui parem haridus kui munitsipaalkoolist. Miks ma siis ise erakooli õpetajaks ei tahtnud kandideerida, arvestades tingmusi ja töötasu ühes ja teises koolis? Sest ma olen arvamusel, et kui üldharidus on Eesti Vabariigis õppemaksuta, ning ma julgen õpetajaametit pidada üheks riigi alustalaks (riigi tulevik on haridus), peab ka õppemaksuta haridus olema konkurentsivõimeline. Seetõttu nägin end noore, missioonitundega, värske ja elujõulise õpetajana munitsipaalkoolis lastega töötamas. Nüüd aga olen hakanud tasapisi oma senistes väärtustes kahtlema. Nimelt teeksin võrdses mahus tööd nii era- kui munitsipaalkoolis, erakoolis aga saaksin töötada individuaalselt iga lapsega, rõhudes kvaliteedile, tingimused ja töötasu on suuremad. Saaksin sama töö eest rohkem palka, saaksin endale ja oma perele rohkemat lubada (ma ei pea palganumbrit elus kõige olulisemaks, sest armastus ja missioonitunne töö vastu on väärtsulikumad, kuid ilma rahata lihtsalt ei ole tänapäeva ühiskonnas võimalik normaalselt hakkama saada).
Siin on kirjas lühidalt minu väärtustedilemma, mis kaldub üha rohkem omakasupüüdlikuks ega kanna seega endas kogukonna huve, mis aga kuulub õpetajaameti juurde.
Mida teie arvate? Tahaksin teada, kas teil on kunagi tekkinud sarnane dilemma? Milline on teie seisukoht, kui kirjeldatud dilemma teil endal puudub?
Lisa kommentaar