Minul oli kokkupuude õppejõuga, kes üliõpilaste valesid, teemast kõrvalekalduvaid või teisiti sõnastatud vastuseid kommenteeris nii, et terve klassitäis tudengeid tundsid, et õppujõud kutsus neid rumalaks. Kui õppejõud küsis klassilt vastust ja keegi selle andis, siis peaaegu kunagi ta ei kiitnud seda vastust heaks, vaid ütles: "Ei, see pole õige", "Kas te ikka lugesite materjale?" ja muid halvustava alatooniga kommentaare. Tihti olidki tudengite antud vastused sisuliselt õiged, kuid teisiti sõnastatud. Kui põhikooli ja osati ka veel gümnaasiumiosas suhtlesid õpetajad õpilastega suhtumisega, et valesid vastuseid ei ole, siis kas ülikooli õppejõul on eetiline tudengeid õpetades olla nõnda taktitundetu? Ülikoolis ometigi õpivad täiskasvanud inimesed, mitte enam lapsed, kuid minu jaoks tegi õppejõu suhtumine tema läbiviidud loengud ja seminarid üpriski ebameeldivaks. Samas aines oli ka teine õppejõud, kes viis enda loenguid ja seminare läbi kasutades mängulisi lahendusi (kus võimalik) ja toetas meie õppimist oma olekuga. Tagasi vaadates, mäletangi rohkem just viimase õppejõu õpetatud teemasid.
Seega, minu küsimus oleks, kas ülikooli õppejõul on eetiline suhelda enda üliõpilastega (kes kõik on täiskasvanud inimesed) ilma oma vastuseid ilustamata hoolimata, kas kellegi tundeid riivatakse?
Mina arvan, et õpetajana tuleb luua õppimiseks sobiv keskkond, millelele kindlasti ei aita kaasa õpilaste vastuste maha tegemine. Muidugi peab õpilane aru saama, mis on õige ja vale, kuid selleks on peenetundelisemaid viise, kui vihjata, et terve klassitäis tudengeid on rumalad või saamatud. Seega, ei ole eetiline ka ülikooli õppejõul enda tudengitega, olenemata vanusest, suhelda ilma oma vastuseid ilustamata.
Lisa kommentaar