Mina tunnen, et hetkel on kõrgharidussüsteemis probleeme õppejõu suhtumises täiskasvanud õppijatesse. Lõpetasin andragoogika eriala ja tegelen selle valdkonnaga igapäevaselt ning annan ka ise tudengitele selle teemalisi loenguid. Ka nende arvates ei oma paljud õppejõud täpset arusaamist, kuidas organiseerida õppeprotsessi ning toetada täiskasvanud õppijate õppimist. Uurides natukene tausta, siis tõesti puudub paljudel hetkel tegutsevatel õppejõududel andragoogiline taust ning mina näen siin suurt puudujääki. Läbides ise mitmeid ained ülikoolis, siis tundub, et õppijatesse suhtutakse võrdselt (kooliõpilane + täiskasvanud õppija), kuid tegelikkuses on siin suur vahe, keda ja kuidas õpetada. Näen, et kõrgkooli õppejõud peaks teadma, milline on täiskasvanud õppija ning kuidas tema õpib, mitte suruma peale enda arvamust ja neid fakte, mida tema peab oluliseks ning õigeks. Täiskasvanute õpetamisel toimub protsess siiski võrdne võrdse vahel ning õpitakse läbi üksteise kogemuste, seega on oluline, et ka õppejõud saaks aru, et ka temal on õppijatelt midagi juurde saada. Pidevalt oma arvamuse ja tahtmise/ nõudmiste pealesurumine tekitab paljudes motivatsiooni langust ja trotsi ja sellisel juhul ei saa me rääkida enam tulemuslikust õppimisest, kuid see peaks ju olema terve õpiprotsessi keskmeks- täiskasvanud õppija ja tema õppimise toetamine. Kas Teie tunnetate sama probleemi olemasolu?
Ausalt öeldes ei ole eriti
Ausalt öeldes ei ole eriti tundnud. Enamasti ollakse väga vastutulelikud ja mõistvad, suheldakse kui võrdne võrdsega. Pigem on jäänud mulje, et mõni väga nooruke õppejõud tunneb ennast pisut ebakindlalt asudes õpetama endast tunduvalt vanemaid üliõpilasi ja nii mõnigi üliõpilane on seda olukorda kodutööde tähtaegadega kauplemisel varmalt ära kasutanud.
Samas, kui nüüd meelde tuletada, siis on tõesti olnud mõni üksik õppejõud, keda huvitab ainult tema enda arvamus/tõekspidamised ja oma arvamusele kindlaks jäämisel head hinnet pole mõtet loota. See on siiski väga harva ette tulev olukord ja minu meelest saadakse järjest rohkem teadlikuks elukestvast õppest ja sellega kaasnevatest muutustest õpetamise-õppimise protsessis.
Õppejõu suhtumine
Mina nõustun teema algatajaga. Mida olen veel tähele pannud on see, et andragoogiline taust puudub ka noortel õppejõududel. See on minu jaoks väga üllatuslik. Ometigi on nad ise koguaeg olnud õppimise sees ning suudavad endale paremini teadvustada, kuidas õppida või mis eeldused peavad olema selleks, et nad üldse ise tahaksid teemasse ja õpitavasse süveneda. Samas ma arvan, et on võimalik olla ka väga hea õppejõud ilma andragoogilise taustata. Kuid see eeldab väga palju tööd iseendaga ning samuti eeldab see ka seda, et õppejõud on enda jaoks paika pannud, mis on tema eesmärgid aine õpetamisel. Paljude oskamatus ainet edasi anda, tulebki sellest, et eesmärgid pole paigas.
Lisaks hakkaski mind huvitama see, et kas õppejõud peavad üldse läbima koolitusi, mis õpetaks õpetama?
Õppejõu suhtumine täiskasvanud õppijatesse
Mina teema algatajaga sama pole tundnud aga mõistan püstitatud küsimust. Teadmiste pealesurumine saab minu jaoks toimuda ainetes, mis on väga filosoofilist laadi või maailmavaadet käsitleval teemal. Ained, mis põhinevad kindlatel teoreetilistel alustel, teadmiste pealesurumine probleemiks ei tohiks olla. Pigem olen tundnud sarnaselt M.K.–le noorte õppejõudude ebakindlust ja nõrkuste ärakasutamist. Leian, et siinjuures ei ole küsimus andragoogilises taustas, vaid pigem noore õpetaja professionaalse arengu tasemes. Seega, kas saame alles „uustulnuka“ või „eduka algaja“ tasemel olevalt õppejõult nõuda meisterlikku käitumist ja õpitud andragoogiliste võtete edukat rakendamist? Pigem tekitab eelnev minus küsimuse, et miks ei tagata noortele õppejõududele tuge näiteks mentori näol, kes aitaks tal tegevusi reflekteerida ja nii produktiivsemalt töötada. Samas olen täiesti nõus, et noortel õppejõududel puudub või on nõrk andragoogiline ettevalmistus. Kahjuks nii kaua kuni õppejõu tööd hinnatakse teaduartiklite arvu järgi, ei pöörata olulist tähelepanu ka tema pedagoogilisele ettevalmistusele ja sobivusele antud töökohal töötada. Getriini küsimusele, kas õppejõud peavad õpetamist puudutavaid koolitusi läbima on minu kogemusel vastus - ei pea. Küll aga on see teema olnud ülikoolide akrediteerimisel päevakorral ja võib juba mõne aja möödudes kohustuslikuks muutuda.
Lisa kommentaar