Foorumid:
Õpilane ( täiskasvanu) usaldas minule kui kursusejuhatajale info, et põeb keerulist haigust, mis küll tema igapäevategevusi tavapäraselt ei mõjuta kuid võib mõnikord põhjustada äkkhaigestumist ning palus selle info jätta enda teada. Nüüd on tekkinud olukord, kus kolleeg kurdab , et õpilane ei tee tunnis kaasa, keeldudes kasutamast kooli arvutit. Õpilase selgitustes minule ütleb ta, et selline ekraan võib tal põhjustada haigushoo, lahenduseks oleks isikliku arvuti kasutamine kuid aineõpetaja seda ei luba. Samas ei soovi ta siiski, et aineõpetajale olukorda selgitaksin, kuna tema hinnangul ei oska õpetaja seda infot ainult klassiruumi jätta ning kaldun arvama, et tal võib õigus olla. Kuidas käituda?
Tegemist on kahtlemata väga
Tegemist on kahtlemata väga delikaatse olukorraga, millele kõrvalseisjana saan esitada vaid oma arvamuse. Kuid usun, et ennekõike tuleb säilitada õpilase-õpetaja konfidentsiaalsus ja usaldus (eriti kuna eelkõneleja isegi usub, et kolleeg ei pruugi infot enda teada jätta, mis ju ka tegelikult pole eetiline). Õpetajate Maailmaorganisatsiooni kutse-eetika deklaratsioon toob välja, et haridustöötaja peaks tunnustama iga õppuri individuaalsust ja erilisi vajadusi (mida kursusejuhataja teebki) ning pakkuma juhtnööre ja julgustust, et võimetekohaselt end teostada. Usun, et siinkohal tuleks üritada veelkord vestelda õpilasega, selgitades talle aineõpetajale rääkimise tulemuslikkust. Kas ei oleks võimalik ka neil kolmel korraga ühe laua taha istuda ning konkreetne olukord läbi arutada? Nii saaks julgustada ja toetada õppijat oma probleemist rääkima ning aineõpetajale meelde tuletada konfidentsiaalsuse nõuet.
Olen Gerdaga nõus, et oluline
Olen Gerdaga nõus, et oluline on konfidentsiaalsuse olemasolu. Hea ettepanek on ühise laua taha istumine ja probleemi lahti rääkimine, samas, kui õpilane palub, et aineõpetajale sellest ei räägitaks, siis on järelikult selleks ka põhjus (arvan, et õpilase isiklikud negatiivsed kogemused). Appi võiks siin tulla psühholoog, et teada saada põhjusest, mida kardab õpilane ja siis hakata alles edasi tegutsema. Olen seisukohal, et igal tegevusel on oma põhjendatud põhjus, mille tulemusena käitutakse ka vastavalt. Aineõpetajale tuleb rääkida individuaalsest lähenemisest esialgu, aga vast mitte haigusest, kui õpilane seda ei soovi. Olles ise ka töötav õpetaja ja tean kui oluline on teada õpilaste eripäradest ja samas on väga halb kui sellest hakatakse rääkima laiemas ringis. Viimane tegevus pole õpetaja poolt eetiline kui info läheb kooli seinte vahelt välja. Soovitan läbi viia arenguvestluse õpetajaga sel teemal kui ta ise ei tunneta piire.
Õpilane usaldas
Nõustun eelkõnelejatega, et juhtum on delikaatne ja tagada tuleb õpilase konfidentsiaalsus. Siinjuures ei saa mainimata jätta, et õpilase ja õpetaja puhul on tegu kahe täiskasvanud inimesega, kes peaksid ise (klassijuhataja abita) tekkinud olukorra lahendamisega hakkama saama. Jääb arusaamatuks aineõpetaja vastuseis õppuri isikliku arvuti kasutamise suhtes. Kas oluline on tulemus või vahend, millega tulemuseni jõutakse? Kindlasti leiduks ka koolis veel mõni nn parem arvuti, mille taha õpilane paigutada. Õpilase poolt aineõpetajale peaks piisama lihtsast selgitusest, et tegemist on tervislike põhjustega, mainimata siinjuures täpsemat diagnoosi. Pigem tundub, et antud olukorras on tegu kahe täiskasvanud inimese omavahelise suhtlemisprobleemiga, milles on kaks osapoolt ning pole teada, miks niisugune vastuseis on tekkinud. Kui osapooled omavahelisele kokkuleppele ei jõua, tuleks juhtumi lahendamiseks pöörduda kooli juhtkonna poole.
Tegemist on tõesti äärmiselt
Tegemist on tõesti äärmiselt tundliku teemaga. Mina arvan, et klassijuhatajal pole õigust aineõpetajat õpilase tervislikust seisundist informeerida seni, kuni see õpilasele ohtlikuks ei osutu. Kui õpilane kasutaks kooli arvutit ja oleks pidevalt haigushoo tõttu hirmul, siis peaks klassijuhataja sekkuma. Antud juhul õpilane lihtsalt keeldub arvuti kasutamisest ning seetõttu kannatavad tema tulemused.
Kuna kannatajaks on tulemused, peaks õpilane ise teavitama aineõpetajat oma eripärast ning ühiselt tuleks leida lahendus. Kuidas saada õpilane rääkima? Mina arvan, et klassijuhataja peaks seda teemat arutama nii õpilase kui ka tema vanematega. Kõik koos, kitsas ringis, tunneb õpilane võib-olla isegi tuge ning julgustust ja suudab oma murest aineõpetajale rääkima minna. Sealjuures võiks klassijuhataja öelda, et seisab ka ise selle eest, et aineõpetaja mõistaks teema delikaatsust. Nõustun selles osas eelkõnelejatega, et kaasata võiks ka psühholoogi (ainult õpilase nõusolekul, sest psühholoog oleks järjekordne inimene, kes tema haigusest teada saaks).
Teema on delikaatne
ja keeruline suuresti seetõttu, et meie ühiskonnas on suhtumine mingit haigust põdevatesse inimestesse sageli ikka veel selline, et inimesed häbenevad ja soovivad, et võimalikult vähesed nende probleemidest teaks. Haige inimene,isegi kui ta saab väga hästi endaga hakkama, ei ole tööturul soositud (paistab, kuidas uuel tööhõivereformil läheb), kardetakse, et ta on sageli töölt eemal ja tema panus on liiga nõrk. Tihti pisut teistsugust või erinevate vajadustega inimest lihtsalt kardetakse- olen kuulnud juhtumist, kus õpetaja keeldus andmast tundi klassis, milles õppis sageli väljenduva epilepsiaga laps, kuna ta kartis last tabada võivat haigushoogu ega osanud väidetavalt sel puhul käituda. Nii võibki juhtuda, et haigusega inimene lihstalt ei räägi sellest ehkki peaks. Ka aineõpetajad tegelikult peaksid lisaks kursusejuhatajale teadma, et inimesel on häire, mis võib teda ootamatult tabada ja oskama sel puhul käituda. Normaalses ühiskonnas ja kollektiivis ei peaks see üldse rohkem kõneainet tekitama. Antud olukorras ilmselt tooks selgust tõesti vaid omavaheline rääkimine- tegemist ju täiskasvanud inimestega. Olen nõus seisukohaga, et kui inimesele on tõesti vastuvõetamatu seda avaldada, peaks aineõpetajale piisama põhjendusest, et tervislikel põhjustel soovitakse kasutada isiklikku arvutit. Samas võib selline põhjendus tekitada oletusi ja kui suhted asjaosaliste vahel ei ole niigi eriti usalduslikud, siis probleemi see päriselt ilmselt ei lahenda.
Mitmeid mõtteid
Tegemist on kindlasti põhjalikku analüüsi nõudva teemaga. Esiteks seetõttu, et kool ja aineõpetajad ei saa teadmatuse tõttu pakkuda õpilasele tema erivajadustele kohaseid ülesandeid, metoodikaid ja tehnilisi lahendusi ning seeläbi ka kvaliteetset haridust. Teiseks seetõttu, et õpilane ise on palunud kursusejuhatajalt diskreetsust ja konfidentsiaalsust, sest antud teema on tema jaoks õrn. Mõlema probleemküsimuse puhul on kaalul õpilase heaolu – ühelt poolt mitmekülgne haridus ja õppetöös osalemine, teisalt õpilase usaldamisvõime ja isikliku teabe konfidentsiaalsus.
Eesti Elukestva õppe strateegia 2020 visioon koosneb kolmest V-st:
Vastutus – inimesed mõistavad, et õppimine ja enesearendamine on nende endi teadlik valik ja vastutus;
Vajadused – õpe lähtub õppija huvidest ja võimetest, toetab tema arengut ja arvestab tööturu vajadusi;
Võimalused – elukestva õppe süsteem pakub inimestele kvaliteetseid, kaasaegseid, paindlikke ja õppija erivajadusi arvestavaid õpivõimalusi.
Lisaks näeb strateegia eesmärgina nii muutunud õpikäsitust, s.t iga õppija individuaalset ja sotsiaalset arengut toetava, õpioskusi, loovust ja ettevõtlikkust arendav õpikäsitus on rakendatud kõigil haridustasemetel ja –liikides; kui ka võrdseid võimalusi elukestvaks õppeks ja õppes osaluse kasvu, s.t et kõigile on loodud võrdsed võimalused elukestvaks õppeks.
Samuti sätestab nii PGS (§ 6 lg 1) kui ka KutÕS (§ 32) erivajadustega isikute õppimise tingimusi ja korda käsitlev määrus (§ 3), et haridusasutusel on kohustus luua erivajadustega õpilastele tingimused õppetööks. Viimasel juhul küll näeb seadus ette, et seda tehakse ressursside piires, ent isikliku arvuti kasutamise lubamine õppetöös ei eelda koolilt lisaressursse.
Eelnevast lähtudes ning võttes arvesse, et tegemist on täiskasvanud õppijaga, võiks kursusejuhataja toimida järgmiselt:
- Vestelda õpilasega (soovi korral kaasata ka lapsevanem ja psühholoog) ning selgitada õpilasele, et kui tema tervislikku seisundit puudutav teave ei jõua õpetajateni, võib tema haridustee selle all kannatada. Lisaks selgitada, et õppeasutuse kohustuste hulka kuulub igale õpilasele vajalike tingimuste tagamine ja iga õppija toetamine tema individuaalses ja sotsiaalses arengus ning haridusteel. Seejuures tuleb silmas pidada, et õpilase valik oma tervislikust seisundist rääkida peaks olema vabatahtlik ja eemärgipärasust teadvustav.
- Kui õpilane otsustab oma tervislikust seisundist avameelselt rääkida, tuleks kohtuda ka aineõpetajaga, kellega on tekkinud konfliktolukord ning selgitada talle probleemi tagamaid. Samuti tuleks aineõpetajaga vestelda konfidentsiaalsuse printsiibist, kui tema usaldusväärsus on kahtluse all.
- Kui õpilane jääb endale kindlaks ja ei soovi delikaatset teemat teiste õpetajatega jagada, võiks kursusejuhataja pakkuda välja, et olukorrast informeeritakse kooli juhtkonda, kuid mitte aineõpetajaid. Kooli juhtkond määrab õpilasele ainetundides eritingimused, nagu isikliku arvuti kasutamine, põhjendades seda aineõpetajatele tervisliku põhjusega (detailidest rääkimata).
- Kui aga õpilase tervislik seisund on selline, mis ohustab tema elu ja nii füüsilist kui ka psüühilist heaolu ainetundides, tuleks selle teabe käsitlemise edasiste võimaluste ja avaldamise vajalikkuse teemal konsulteerida nt õpilase (pere)arstiga/eriarstiga või KOV meditsiininõunikuga.
- Kui õpilase vastuseis puudutab aga konkreetset aineõpetajat, kellega on tekkinud ka konflikt ja keda õpilane ei usalda, siis on võimalik juhtkonnaga arutada ka õpilase üleviimist teise rühma või klassi selles ainetunnis.
Utilitarismi keskne idee "suurim kasu suurimale hulgale inimestele" toetaks ehk seda, et õpilaste-õpetajate vaheline suhe on aus ja avatud, millest võidavad nii õpilased, saades oma võimetele ja vajadustele vastavat kvaliteetset haridust, kui ka õpetajad, teades õpilaste (eri)vajadusi ning osates tänu sellele õppe-kasvatustööd tulemuslikumalt planeerida. Kui õige näite utilitarismist selle oletuse näol oskasin tuua, ei oska ma öelda, ent ehk peitub siin siiski iva.
Kokkuvõtlikult, minu arvates ei tohiks õpilase osalemine õppetöös ega ka elukestvas õppes kannatada. Õppe-kasvatustöö korraldamisel tulekski õpilase erivajadustest lähtuda, ent võimalusi ei saa pakkuda vajadusi teadmata. Seega, suurim eesmärk võiks antud olukorra puhul olla arvamuse, et erivajadustest rääkimine on tabu, murdmine ning juhinduda elukestva õppe strateegias toodud eesmärkidest ja neid aegamisi ka ellu viia.
Lisa kommentaar