Õpetajate valikud vanematega suheldes – kas eetiline dilemma või mugandumine?

Vahel on õpetajal oma õpilaste vanematega suheldes ees keerulised valikud. Eriti kui on tegemist kultuuri- ja religiooniüleste piiride ületamisega vanemate päritolust tulenevalt. Vihjates otseselt migratsiooniga kaasnevatele delikaatsetele probleemidele kuigi mitte julgeolekuohtudele. „Õppetööga otseselt seonduva praktilise koolivälise tegevuse juures toimunud telkimise ajal kasutasid kaks gümnaasiumiealist noormeest tekkinud pimedust ja teatavat eraldatust, et tarvitada alkoholi suhteliselt suures koguses, mis polnud tasakaalus osalejate arvuga. Teatud valearvestuse tõttu sattudes valel ajal valesse kohta, õnnestus oma illegaalse tegevuse telgitaguseid õpetajale paljastada. Mitteametlik terminoloogia väidab, et „toimus vahelejäämine“, mis ei päädinud kerge ehmatusega. Vastandamise ja ülekuulamise käigus tunnistas üks osaleja oma süüd 200 % liselt ja võttis ka teise osaleja koorma enda kanda. Lähemal uurimisel selgus, et teise noormehe isa on Aasiast ja pole kristlane ning alkoholi tarbimisse suhtub pehmelt öeldes eitavalt. Mistõttu poeg poleks võinud vägevat jooki tarvitada kuna vastava kõigevägevama jumala viha võis kanduda nooremasse põlvkonda läbi lihase isa isegi füüsilisel kujul. Kuigi ema rahvus olnud kohalik, ei suutvat tema ateistlik taust konkureerida isa karmi käega. Noormehe enese osas polnud ülestunnistus põrmugi vabatahtlik, kuid inkrimineeriva tõendusmaterjali hankimisele aitas kaasa nn alkomeetri test. Vastavalt regulatsioonile tuli joobes noorukid laagrist koju transportida vanemate abil. Siinkohal jäeti see etapp vahele, et vältida melodramaatilist olukorda. Laagri juhtkond kuritarvitas ametiseisundit ja vedas sõbrad linna tagasi. Ühel juhul polnud vanematega probleeme, sest olid eestlased. Öine koputus uksele üllatas, kuid ei viinud vägivallani kuna noormees olnud juba regulaarne tavatarbija. Teise lahendi suhtes polnud lahendust veel leitud kuna delikaatsed isikuandmed viitasid võimalikule konfrontatsioonile. Õpetaja otsustas noormehe üle anda kolmandatele osapooltele (tundes neid isiklikult). Hiljem pidades noormehe emaga läbirääkimisi neutraalsel pinnal, selgus lähenemise otstarbekus. Ema oli üsna mures ja kaalus meetodeid, millega abikaasale poja probleemi tutvustada. Kokkuleppeliselt jäi see toiming poja ja ema vastutusele ning õpetaja taandas ennast. Loo moraal järgmine – poisid ei saanud vastavat praktilist kursust arvestatud, kuid neile anti võimalus seda korrata järgmisel aastal. Vahejuhtumist kanti ette kooli direktorile. Siinkohal ongi aeg küsimustele eneseanalüüsi formaati välistamata:
Kas tasus oma pead vaevata perekondlike iseärasustega, mis teatavate kultuuride ja religioonide ristkasutusel tekkinud?
Kas õpetaja toimis õigesti kui puuris sügavamalt ning uuris tausta?
Kas oleks pidanud ikkagi koheselt poisi isaga rääkima nagu mees mehega?
Parimatega tervitades õpetaja Tõnis