Tere!
Usun, et selline mõte ei haara teid esimest korda, sest mina mõtlen selle peale tihti.
Eesti õpetajaeetika koodeksis on olulisel kohal lause, et "õpetaja on missioonitundlik ja soodustab õnnelike inimeste kasvamist".
Mis on missioon? Õigekeelsussõnaraamat defineerib seda kui "vastutusrikast ülesannet".
Mis on tundlik? ÕS seletab seda kui "hellahingeline, õrnatundeline; peenelt tajuv; välismõjudele reageeriv".
Mida tähendab siis missioonitundlik õpetaja? Kas õpetaja, kes suhtub emotsionaalselt enda vastutusrikka ülesande täitmisele?
Usun, et sündides on lastel juba mingisugused iseloomuomadused, mida siis keskkond ja sündmused lihvivad. Kuna aga õpetajatel eeldatakse ka mõningaid konkreetseid iseloomuomadusi, siis on ju väites, et õpetajaks sünnitakse või õpitakse, osake tõtt.
Mis teie arvate? Kas olete õpetajaks sündinud või kasvanud/õppinud?
Mulle väga meeldiks olla
Mulle väga meeldiks olla "vastutusrikast ülesannet peenelt tajuv" õpetaja. Igatahes kõlab see väga peenelt, vastupidiselt sõnale "missioonitundlik". Leian, et on õpetajaid, kes on õpetajaks sündinud, ja neid, kes seda pole. Võib-olla on minu liigitus liialt jäik, ent praktikas näeme õpetajaid, kes tulevad oma tööga suurepäraselt toime, nad naudivad õpetamist kui protsessi, tunnevad rõõmu õpilastega suhtlemisest, elavad kaasa õpilaste edule ja on kaastundlikud õpilaste ebaedu korral. Õpilased n-ö fännavad neid, on tunnis motiveeritud ja distsiplineeritud. Neile vastukaaluks on õpetajaid, kes on oma kitsa eriala professionaalid, tunnevad õpetatavat teemat läbi ja lõhki, ent õpilased, paraku, ei tööta tunnis kaasa, rikuvad korda, ei soorita kodutöid ja üleüldse leiavad, et need tunnid on täiesti mõttetu ajaraiskamine. Kahjuks peavad need õpetajad sageli end väga headeks õpetajateks, ainult et õpilased on rumalad, ei huvitu millestki, laisad ja lohakad ka veel ning üleüldse võiksid nad klassis pigem olemata olla. Kas viimati kirjeldatu on õpetajaks sündinud? Leian, et mitte. Arvan, et heaks õpetajaks saamise üheks eelduseks ongi teatud isiksuseomadused, mida igaühel ei ole. Võime ju end teadlikult kasvatada, mitmekülgselt harida, arendada, ent kas nii saab õpetajaks suure algustähega, on küsitav.
Asi on isiksuses
Tere!
Kõigepealt pean tänama teema autorit, oled leidnud väga huvitava lähenemise õpetaja ametile!
Olen ka ise sellele viimasel ajal palju mõelnud. Seda just seepärast, et otsustasin ise õpetajaks pärast gümnaasiumi õppima asuda täiesti hetkeidee põhjal. Enne seda pidasin ma kõiki sõpru, kes säravate silmadega õpetajaametist rääkisid, natukene segasteks, kuna oma koolikogemuse põhjal nägin, kui pingerikas ja närviline õpetajaamet on. Käisin ka tugeva reaalkallakuga koolis, plaan oli õppida majandust või matemaatikat. Ühel hetkel ma aga mõistsin, et ma tahan teha midagi praktilist, midagi sellist, et keegi teine saaks minu tegevusest kasu või areneks. Ning siis kannapöördena asusin õppima lasteaiaõpetajaks.
Olles nüüd kaks aastat juba lasteaias töötanud, olles iseendaga ja oma tööga rahul, ei oska ma siiani öelda, kuskohast see kõik tuli. Ka kolleegid ning lapsevanemad on andnud ainult positiivset tagasisidet.
Iga inimene sünnib siia ilma teatud iseloomuomaduste ja väärtustega, mida on raske ümber õppida või muuta. Samuti on inimesi, kes ei sobi lastega igapäevaselt suhtlema või kelle närvikava pole piisavalt tugev. Seega ma ei usu, et heaks õpetajaks saab ainult õppida (võid küll õppida, aga tulemus ei pruugi olla alati ootuspärane). Ma arvan, et õpetajaks pigem siiski sünnitakse kui õpitakse.
Lisa kommentaar