Õpetaja ja Facebook

Olen mõelnud nii õpilase vaatenurgast kui ka nüüdseks õpetaja vaatenurgast. Kooliajast on tuua kaks head näidet.
Õpilasena sai ka kunagi ise õpetajaid Facebookis sõbraks lisatud ning ootusärevalt vaadatud, kas ta võtab sõbrakutse vastu või ei. Minu kutset üks õpetaja vastu ei võtnud, kuid minu sõbranna sõbrakutse võttis ta vastu. Ma olin sellepeale päris õnnetu, et miks mina õpetajale sõbraks ei sobi. Seega, kui hakata Facebookis õpetajana õpilaste sõbrakutseid vastu võtma, siis ei tohiks teha seda valikuliselt.
Teiseks tooksin näite sellest, kui minu koolis moodustati Facebookis avalik kommuun, kus mõnesmõttes solvati teisi õpilasi (tehti nende üle nalja). Üks noorem õpetaja sattus seda Facebookis nägema ning seepeale ta ka reageeris sellele. Järgmine päev ta kutsus kõik õpilased, kes olid sellega kuidagi seotud kokku ning selgitas neile, miks nii pole õige. Pärast seda sinna postitusi enam ei ilmunud. Minu arvates oli hea, et õpetaja sellises olukorras sekkus. Samas leian, et sekkuda tuleks erandolukordades. Kõigele, mida õpilased Facebookis teevad ei tohiks kohe tähelepanu pöörata.

Mina arvan, et õpetaja ei peaks võtma õpilaste sõbrakutseid vastu. Kui on soov siis võib luua ühise grupi facebookis, kuhu siis kuulub ka õpetaja ja seal arutataksegi ainult klassiga toimuvaid asju. Miks ma nii arvan? Esiteks oleks õpilased pidevalt pinges uusi postitusi või pilte lisades ja kindlasti poleks ka õpetajal just meeldiv vaadata noorte intiimsemaid pilte või pilte, kus pidutsetakse (mõtlen vanemates klassides). Teiseks oleks siis ka õpetaja eraelu õpilastele nähtav. Õpetaja on siiski ka inimene ja võib vabalt facebookis kasvõi oma lapselapse pilte üles laadida ja kõike muud meelepärast teha. Õpetaja peaks olema ikkagi eeskuju, aga seda klassi ees seistes, oma kodus ja vabal ajal on õigus õpetajal olla ka lihtsalt inimene ja sellepärast ei peaks kuuluma õpetaja sõprade hulka (olgugi, et kõigest virtuaalselt) tema õpilased.

Mina olen arvamusel, et see on õpetaja enda teadlik valik - kas olla õpilaste ja lastevanemate facebookis ''sõber'' või mitte. Kui õpetaja on otsustanud oma töö ja eraelu facebooki kaudu liita siis peab ta sellega ka arvestama (ning seal oma positsioonile vastavalt käituma) ning sama on ka lastevanemate ja õpilastega.
Leian, et õpetajal on õigus reageerida avalikult tehtud väära käitumise kohta märkuseid - individuaalselt vestelda, lastega arutleda, suunata.

Austan iga inimese õigust eraelule (õpetaja, õpilane, lapsevanem). Leian, et õpetaja-õpilase ja õpetaja-lapsevanema suhted peaksid jääma neutraalseks, mitte laskuma Facebooki-sõpruse tasandile. Kui õpetaja on liitunud Facebookiga ja ühiste tuttavate kaudu juhtub mõne õpilase või lapsevanema kontol kahtlast, nt kellegi tervist ohustavat või seadusevastast tegevust nägema, peaks ta sellest kindlasti teatama. Et aga õpetaja omaalgatuslikult õpilase või tema vanema eraelu järel luuraks või ka vastupidi - et luurataks õpetaja tegevust, seda ma õigeks ei pea. Lisaks võib probleeme tekitada see, kui õpetaja teatud lapsed või vanemad sõbralisti vastu võtab, aga mõningaid mitte. Õpetajal on lihtsam öelda, et suhted vanemate ja lastega ei koli üle sotsiaalvõrgustikku. Ainetundides tuleks leida võimalusi rääkida õpilastega interneti ohtudest ja neid suunata.

Mina olen huvijuht, õpetaja, ja põhikooli lõpuklassi klassijuhataja ning pooldan facebookis sõbraks olemist. Ise ma sõbrakutseid laiali ei saada, neid tuleb õpilaste poolt. Mina lihtsalt aktsepteerin. Miks pooldan?

Üks peamisi põhjusid, mida praktikas kogenud olen: õpilased ei ole aldis rääkima koolis oma muredest. Aga nad postitavad neid sotsiaalmeedias. Mõni elab lihtsalt oma emotseioone välja, kuid on olnud juhtumeid, kus nö ridade vahelt võid aru saada, et laps kannatab suure depressiooni all vms. Sellest lähtuvalt saan hoiduda oma klassiruumis olukorra halvemaks tegemise eest. Ja võimalusel õpilast toetada või suunata abi otsima.

Teiseks on selge see, et neil õpilastel, kellel facebooki konto on, külastavad seda tihedamii, kui oma teisi postkaste või stuuduimi/ekooli. Seal on neil oma klassi grupp, kus arutatakse klassi teemasid. Üldjuhul õpetaja sinna ei kuulu, aga tema poolt edastatud info kellelegi facebookis jõuab sinna väga kiirelt. Ehk siis kogemustele tuginedes võin väita, et info ja muu vajalik saab kiiremini edastatud/lahendatud suheldes läbi sotsiaalmeedia.

Kolmas punkt seoses õpetaja isikliku eluga ja postitustega sotsiaalmeedias – see on vaid küsimus neile, kes kõne all olevat lehekülge ei tunne. Tegelikult pakub facebook lihtsat filtreeritust sõpru vastu võttes. Ehk siis kui aktsepteerid sõbrakutse saad selle sõbra panna konkreetse kategooria alla (näide: „Eestist“, „välismaalt“, „Tartu ja selle lähedalt“, „kolleeg“, „õpilane“). Neid silte annab ise juurde luua. Ja kui õpetaja soovib midagi oma sotsaalmaailma inimestele jagada, saab tema konkreetse postituse valikutes märkida, et „seda näevad kõik v.a ’õpilane’“.

Arvan, et facebookis saab õpilast ehk kiiremini kätte ja talle infot edastada. Samas ei poolda ma apsoluutselt õpilaste lisamist oma sõbralisti, vähemasti mitte seni kuni ta on veel minu õpilane. Saab küll seadistada enda kontot privaatsemaks aga ikkagi liigne info levib kiirelt ja õpilased kasutavad seda tihtipeale ära. Kutsekoolides on õpilastel koolimeilid ja mina saadan kogu vajaliku info sinna, kui nad ei käi seal ja infot ei saanud, pole ka minu probleem. Tean aga neid kes jagavad infot lisaks ka facebookis, minu aruston see liigne tõmblemine.

Olen kutsekooli õpetaja ja ka grupijuhendaja. Selleks, et paremini, kiiremini info jõuaks minu õppegrupini õpilasteni kasutan Facebooki teenust. Seadsime sinna oma gruppi ja määrasin ka administraatoriteks õpilased samast õpperühmast (vastutus). Nutitelefoni kasutades saavad nii õpilased kui ka minu ise pöörduda minu poole, postituse abil. Õpilane mõtleb, kirjutab ja kasutab selleks ettenähtud keskkonda. Osa lapsevanemaid ei külasta kutsekooli kolme aasta jooksul mitte ühtegi korda aga suhtlevad meeleldi Facebooki teel, mida ma ka pooldan. Kui õpilased aga lõpetavad oma õpinguid, võetakse nende nimed sõbralistist maha.

Olen nõus eespool olevate kommentaaridega, kus väidetakse, et facebooki abil saab kõige kiiremini ühendust. Facebook on enamasti nutiseadmega ühendatud ja nutiseade käepärast ning nii saabub sõnum kiiresti kohale. Minu jaoks on samuti mugav kui on kasvõi õpilastevaheline vestlus sotsiaalmeedias. Nii saavad vähemalt õpilased omavahel infot kiiresti vahetada, juhuks kui on midagi kiireloomulist. Mis puutub õpetajasse ja facebooki kasutamisse, siis on praegusel ajal loomulik, et õpetajad seda kasutavad. Mina arvan, et õpetajal on õigus facebooki kasutada ja kui ta tunneb, et on suuteline infovahetuseks õpilastega läbi facebooki, siis ei arva, et see peaks keelatud olema. Kindlasti oleneb, mis vanuses on õpilased. Õpilased peaksid olema siiski facebooki kasutamiseks vanusepiirangu ületanud ja kui kasutada sotsiaalmeediat, siis peab olema kindel, kas kõigil õpilastel on olemas võimalused samuti grupivestluses osalemiseks. Alaealiste puhul võiks isegi lapsevanema luba olla.
Samuti arva, et õpilased ja õpetaja võivad facebookis sõbrad olla ning tuleb arvetada asjaoluga, et ollakse "sõbrad" ja seega nähakse jagamisi ja laikimisi. Õpetaja võiks tähelepanu pööra õpilase tegevustele facebookis, kui see on siiski tõsine asi(ebaseaduslik vms), muul juhul ei näe probleemi.