Kuidas suhtuda olukorda, kus lasteaia rühmas käib ka antud rühma õpetaja enda laps?
Olen mitmel korral näinud kõrvalt olukorda, kus õpetaja on keeldunud oma last lapse enda rühma saatmast, kuigi lapsel on sama lasteaia teises rühmas koht olemas.
Ühel juhul oli tegemist äsja lapsehoolduspuhkuselt tööle naasnud õpetajaga. Lapsel (2 aastane) oli olemas sõimekoht samas lasteaias, kuid laps ei käinud oma rühmas kohal ühelgi päeval, vaid veetis päevad koos emaga. Õpetaja väitis, et laps ei ole nõus enda rühma minema ning ka temal endal on mugavam, kui laps on tema juures. Kuna tegemist oli 6-7-aastaste laste rühmaga vaatasid õpetaja lapse järele palju ka rühmalapsed.
Teisel juhul oli tegemist vanema lapsega, kes peale ema tööle asumist samasse lasteaeda keeldus edaspidi minemast oma rühma. Kuna enamuse ajast veetis laps ema rühmas (ema ei viitsinud lapsega vaielda ja andis järele) tõsteti laps lõpuks ema rühma nimekirja.
Inimlikust seisukohast ma saan nendest õpetajatest aru, kuid samas ei ole see minu hinnangul õige. Paratamatult ei suuda inimesed jääda erapooletuks, kui tuleb langetada otsuseid enda ja n-ö. võõraste laste seisukohast. Ikka kiputakse eelistama enda lapsi- nagu öeldakse veri on paksem kui vesi. Samuti leian, et kui rühmas on ka enda isiklik laps (eriti kui ta on noorem, kui rühma lapsed), pöörab õpetaja vähem tähelepanu rühma lastele, seega jääb minu hinnangul osa ka tema tööst tegemata.
Eriti markantse näitena sarnasest olukorrast võib tuua Padriku lasteaia juhtumi, mis leidis ka meediakajastust. http://ekspress.delfi.ee/kuum/tuli-lasteaias-stressis-lapsed-kaivad-psuh...
Aga mida Teie arvate.
Kuidas suhtuksite olukorda, kus Teie lapse rühmas/ klassis käib ka õpetaja isiklik laps?
Kas oleksite õpetajana nõus võtma enda lapse enda lasteaiarühma/ kooli klassi?
Õpetaja enda laps samas lasteaiarühmas.
Isiklikult leian, et nii kasvataja kui ka asutus (lasteaed) peaksid tingimata vältima olukorda, kus kasvataja rühmas on ka tema enda laps. Teie poolt esile toodud näited ilmestavad seda, et kasvatajatel on sageli raske oma emaroll taolistel juhtudel tahaplaanile seada ning nad kipuvad enda lapsi teiste ees eelistama. Muidugi me eeldame, et professionaalne lasteaiakasvataja suudab kõiki lapsi võrdselt kohelda ja neile võrdsel määral tähelepanu pöörata, kuid praktikas on siiski üsna keeruline oma last mitte esiplaanile seada. Seega leian, et kasvatajaid ei tohikski sellistesse olukordadesse seada, kus neil võib tekkida kiusatus enda last eelistada. Lasteaia sisekliima huvides on mõistlik selliseid olukordi vältida.
Õpetaja enda laps samas lasteaiarühmas.
Poja sõimerühmas oli meil analoogne, kuid tunduvalt kergem juhtum. Kuigi õpetaja tütrel oli kõrvalrühmas koht olemas, rippus ta sõna otseses mõttes pidevalt oma ema seelikusabas - käis tema rühmaga õues, magas jne. Vahel pojal varem järel käies ning rühmas korraldatud üritustel jäi lausa mulje, et samal ajal, kui see õpetaja oma lapsega tegeles, pidi teine vastutama ülejäänud kümne või enama lapse eest. Õnneks sõimerühma lapsed ise kasvataja 'ühe lapse eelistamisele' veel tähelepanu pöörata ei osanud, kuid lapsevanematena hakkasime küll kahtlema, et kas üks õpetaja ikka suudab tagada terve rühma turvalisuse. Kuigi õpetaja oli elus esimest korda lasteaias tööl, oleksime temalt oodanud tunduvalt suuremat pühendumust. Meie rühmas sai olukord oodatust positiivsema lahenduse - kolmanda kuu lõpus õpetaja lahkus omal initsiatiivil ning asemele tuli uus ja äärmiselt pühendunud töötaja. Samas ei taha mõeldagi, kuidas oleks selline omaalgatuslik tegevus võinud pikemas plaanis mõjutada nii laste turvalisust, vaimset tervist kui ka enesekindlust ja sooritusvõimet. Arvan samuti, et kindlasti on parem sellist 'kiusatust' juba tekkefaasis ära hoida, kuid selleks võimaluse puudumisel peaks lasteaia juhtkond kindlasti olukorda regulaarselt kontrollima ning vajadusel oma töötajatele reegleid selgitama.
Õpetaja laps samas lasteaiarühmas
Nõustun ka, et tuleks vältida seda, et rühmas oleks õpetaja oma laps. Selline olukord on tahest tahtmata väga keeruline. Tean ise näidet kus õpetajal oli oma poeg rühmas ja kogu päeva jooksul pööras ta tähelepanu ainult oma pojale, nii kui laps nõudis, hoidis teda nõudis süles või siis kaisutas ise last kogu aeg. Teised lapsed aga pidid omaette mängima. Rühmas oli ka abiõpetaja, kes siis teiste lastega tegeles aga ka asjaga algust tegi, et selline käitumine ei ole normaalne ja asi lõppes sellega, et korraldati erakorraline koosolek, mille abil teadvustati õpetajat, et selline käitumine ei ole sobilik ning lahendusena toodi välja see, et ta pandi seniks kuni tema poeg edasi vanemasse rühma läheb, teise rühma õpetajaks, et nad maja peal said ikka kohtuda aga enam rühmaõpetaja rollis oma pojale enam olla ei saanud. Sellega siis asi lahenes. Aga seoses selle sama õpetajaga, näen nüüd igapäevaselt kuidas tema lapselapsega tahab samasugune situatsioon tekkida. Nimelt lapselaps tunneb, et võib kõike teha kuna vanaema on õpetajaks, ei ta taha abiõpetajast midagi kuulda ja oma vanaemalt nõuab kõike, kes talle ka seda pakkuda üritab aga kuna nüüd on rühmas ka lisa inimene, kes vahest märku annab, et nii ei ole õige ja seda pigem lapsele seletab, siis tuleb õpetaja ka kohe kaasa, et ei saa jah vanaema peab tööd tegema ja teiste lastega ka tegelema. Igatahes pika jutu lõpetuseks, tuleks vältida selliseid olukordi, aitab eeldada igasuguseid probleeme ja sellega peaks lastasutuse juhtkond ise varakult tegelema, et pakkuda töötajale mingeid muidu võimalusi, et ta ei peaks oma lapsega samas rühmas käima.
Lisa kommentaar