Poeg käib 6das klassis. Neile tuli uus matemaatika õpetaja. Järsku läksid hinded kehvemaks. Palusin, et õpetaja leiaks väikese kokkusaamise jaoks aega. Õpetaja ei olnud kokkusaamise mõttest selgelt vaimustusest, aga oli nõus. Kokkusaamise alguses oli õpetaja kaitsvas positsioonis. Kuna mina tundide ajal ju klassis ei ole, siis ei tea ma, mis tunnis toimub. Võib- olla laps lollitab tundides ja ei kuula. Pärast on tulemuseks olematud teadmised ja kehvad hinded. Palusin õpetala mind valgustada tunnis toimuvast. Kui õpetaja sai aru, et ma teda kuidagi ei süüdista, siis "jää sulas". Õpetaja rääkis, et tulemas on riiklik tasemetöö. Et osadel õpilastel võiad olla mingid lüngad. Lisaks on palju ainelist materjali, mis võib olla väga raske, aga mille mitteteadmisel on võimatu edasist materjali omandada. Õpetajal on pikk kogemus, nö läbi raskuste tähtede poole. Leppisime kokku, et probleemide korral (kui nt laps ei tee tunnis kaasa või on materjali omandamisega raskusi) annab õpetaja mulle teada. Lisaks tõi õpetaja detailselt välja minu lapse tugevused ja asjad, millega veel tööd vaja teha on (andsin kiitused ka lapsele edasi). Miks on meil nii, et kui lapsevanem tahab õpetajaga rääkida, siis on õpetajatel juba ette tunne nagu ta oleks midagi valesti teinud? Laps kasvab ja areneb tänu koostööle kooli ja kodu vahel.
Õpetaja autoritaarsus
See on keeruline teema jah. Need õpetajad, keda tunnen, räägivad nagu ühest suust, et lapsevanematega on palju keerulisem hakkama saada kui lastega. Miks see nii on? Ideaalis peaks ju olema, et kumbki osapool ei süüdista teineteist. Koostöö kooli ja lapsevanemate vahel on edu võti ja sellest võidaksid kõik osapooled. Aga ilmselt on õpetajatel liiga palju halbu kogemusi lapsevanematega, kes kipuvad õpetajat süüdistama oma lapse halvas käitumises või kehvas edasijõudmises. Sellest tekkinud kaitsereaktsiooni on raske lahti murda. Mis muud, kui tuleb ise olla hea suhtleja. Hea sõna võidab võõra väe, nagu ütleb vanasõna. Eks sinu endagi näide ju tõesta seda.
Arvan, et õpetaja vältis
Arvan, et õpetaja vältis algul kokkusaamist eelarvamuste tõttu, et hakkate teda oma laste halbades hinnetes süüdistama. Õnneks te seda ei teinud ning selletõttu olukord lahenes. Ma arvan, et tänu sellele, et saite asjad selgeks räägitud - mis on head küljed lapsel ja mis halvad, on teinekordki õpetaja nõus teiega ja teie lapsega koostööd tegema, sest ta näeb, et te ei süüdistanud teda vaid otsisite koos lahendust.
Kui kõik lapsevanemad oleksid nii koostöö-valmid ja mõistvad, siis oleksid ka paljud õpetajad koostööaltimad, aga kuna elus on tihti nii, et lapsevanemad hakkavad kõigepealt õpetajaid süüdistama, siis on arusaadav, miks õpetaja ei olnud kohe vaimustuses teie soovist kokku saada.
Lisa kommentaar