Tere
Olles tagasi ülikoolis ja omades ka ise pea 15.aastast tööstaaži, on kogemusi, mida loengutes jagada ja praktikat, mida teooriaga siduda, üsna palju. Samuti on otsatu ja väärtuslik kogemuste pagas minu kaastudengitel, mida jagades ja mille üle arutledes muutuvad loengud/seminarid ja praktikumid oluliselt sisukamateks ning mõne aine esmane elukaugus, muutub hoopis eluliseks. Seega olen väga seda usku, et kogemuste jagamine ja praktiliste näidete toomine on kindlasti oluline osa aine omandamises ning selle väärtust ei tohiks kuidagi õppejõud ega ka õpilane alahinnata (tunda, et tegemist on ajaraiskamisega ja materjali ei pruugi läbi jõuda). Ometi tekitab minus vastakaid emotsioone, kuidas kogemusi jagatakse ja mis on eetiline ja mis mitte. Kas on eetiline tuues negatiivset näidet, mainida osapooli, ettevõtet, kooli vms asutust, millega seoses näide on sündinud (nt töökiusamise puhul tuua ettevõte, kus see toimus)? Samas võib mõnes kontekstis olla asutuse olemus oluline, et teostada edasist analüüsi (nt töökiusamise puhul sõltub lahendus asutuse suurusest, personali koosseisust jne), kuid kui anda juba täpsemaid karakteristikuid, siis on ju Eesti väiksust arvestades ja ka inimese tausta veidi teades väga lihtne luua seosed ja selgeks teha asutus, mis on seotud. Seega võiks olukorra eetiline lahendus olla see, et kui isegi mainitakse asutust/isikuid, millega/kellega on probleeme/muresid/ teravaid küsimusi, oodatakse kaaslastelt, et see info jääb nö loengusaali seinte vahele. Ent kas selline kokkulepe peaks olema siis ka sõnastatud või eeldame me sellist teadmist juba kõrgkoolis käivatelt täiskasvanud õppijatelt niisamagi?
Mina arvan, et siiski võiks eriti seminarides ja praktikumides, kus tavaliselt tudengite osalus ja kaasatus on suurem, olla eelnev kokkulepe, mil moel näiteid tuuakse ja kuidas selle infoga edasi tegeletakse ehk siis kas info on vaid selle seminari ajal kasutamiseks või võib see väljuda ka nende seinte vahelt. Sellisel juhul on kõigile osalejatele nö mängureeglid üheselt mõistetavad ja enda sees ei pea eetilisi maadlusmatše pidama.
Mis teie arvate? Kas tuleks sõnastada praktiliste näidete toomise eetiline kokkulepe või peaks see olema kõigi osalejate enda nö eetilise termomeetri otsus?
Tänan ja loodan mõnusat arutelu
Pirjo
Mina arvan samuti, et kõige
Mina arvan samuti, et kõige enam õpitakse arutelude kaudu ja nende käigus vahetatud kogemuste toel.
Aga vastus küsimusele: oleneb seltskonnast, eelmiste õpingute raames ei ole mina siiani pidanud seda vajalikuks, sest inimesed on usaldusväärsena paistnud. Samas kui on grupis keegi, kellel on vajadus kokkuleppeid sõlmida, peaks kogu seltskond seda ka tegema, sest järelikult ei ole ruumis usalduslik õhkkond.
Edu!
Kindlad reeglid
Väga hea teemapüstitus esmalt autori poolt.
Isiklikult arvan, et sellel "mündil" on kaks poolt. Üks eetiline pool ja teisalt konkreetsed reeglid/lepingud. Paljud meist (meie kursus) töötavad juba koolides õpetajatena, juhtidena ja erinevate ametnikena. Eetika on väga selge ja oluline osa nende kõigi töös. Kas siis konkreetne juhtum, mis aitaks kaasa õppimisele kaalub üles eetilise poole? See on peamine küsimus minu jaoks. Teisalt ei tohi me unustada, et eelmainitud inimesed suures osas on allakirjutanud töölepingule, mis tänapäeval väga tihti sätestab, et asutusesisene info ei ole mõeldud kolmandatele isikutele. Seega on dilemma minu hinnangul palju suurem, kui ainult eetiliselt seotud. Nii võime öelda, et oleme kogemusi jagades eetikaga vastuolus ja samas rikume oma töölepingut. Olen seda meelt, et väga lihtne on jagada kogemusi ilma kellegi huve kahjustamata. Intelligentsete inimestena oskame sellega kindlasti toime tulla, et edastada ainult vajalik mõte meie kogemustest ja mõista loo tähtsust avaldaja seisukohast, kui meiega midagi jagatakse.
Mõtestatud näited, loov umbisikustamine, kokkulepped
Mis puudutab konfidentsiaalset ja isklikku ning lepingutega reeglistatud infot, siis olen alati olnud seisukohal, et kui selles valdkonnas ilmneb tõesti mõni väga hea ja näitlik õppetund, mida ei saa jagamata jätta, siis pole eriline kunsttükk sõnastada see näide umbisikuliselt, muudetud nimedega, kohandatud süžeega nõnda, et näide jääb alles aga kontekst pole enam tuvastatav.
Sel moel peaks minu seisukoht olema justkui kivisse raiutud, ent ometi leidsin end hilja-aegu taolise dilemma üle pead murdmast. Nimelt, mainis üks kõrgkooliga seotud isik avalikus loengus ja kurioossevõitu näites konkreetse õppeasutuse nime. Tundsin tugevat torget. Sest kaudsel viisil olen selle õppeasutusega seotud. Piinlik oli. Küsisin endalt, et kas see nimeline mainimine oli tõesti vajalik? Kõlas täiesti ebaeetiliselt. Teisalt tundsin kohutavat heameelt, sest olin nimetatud probleemi üle tolles õppeasutuses pikemat aega vaaginud, ning mõistsin viimaks, millised on probleemi allikad. Tänu kuuldud konkreetsele faktile sain nüüd argumenteerida üht õppetööga seotud seisukohta. Just argumenteeritus võimaldas mul olukorra kiiremale lahendamisele kaasa aidata. Kuigi siin tekkis taaskord eetiline dilemma. Ma kasutan kergesõnaliselt levitatud fakti enda huvides – kas ma manipuleerin? On see eetiline?
Lahendasin selle tunnetusliku ebakõla enda jaoks järgneva enesesugestiooniga: meil kõigil on õigus saada head haridust, õppeasutuse ülesanne on jagada head haridust ning kui ta seda ei suuda, on meie kõigi kohus reageerida. Heade tulemustega, mõnusa töökeskkonnaga õppeasutusi me ju tunnustame (me räägime neist) nimeliselt. Kas nende õppeasutuste puhul, kus ei panustata õpilaste heaollu piisavalt, on üldse eetiline tagada anonüümsus (justkui anda puutumatus)? Teisalt, negatiivset välja öeldes kujundame me kuvandit – õppeasutuse mainet. See on jällegi ebaeetiline sealsete õppurite suhtes, sest kujundab omakorda nende suhtumist õppeasutusse ning mõjutab õpimotivatsiooni.
Seega, mulle tundub, et igast eetilisest dilemmast kasvab omakorda välja järgmine eetiline dilemma. Seadused, reeglid, kokkulepped mõistagi hõlbustavad meie igapäevast elu aga mitte kõike pole võimalik seadustega reguleerida. Kas üleüldse on võimalik elada nii, et mitte kedagi ei kahjusta? Ma panustan sellele, et püüan teha teistele võimalikult vähe seda, mida ma ei soovi ise kogeda. Kui keegi arvab, et mina, kui negatiivne näide (kogu oma identifitseeritava identiteediga), mõjutan kellegi elu ja tegemisi positiivselt, siis oleksin liigutatud, kui mind selle positiivselt mõjuva negatiivse näitena kasutatakse, aga seejuures ma sooviksin oma näitestaatusest siiski teadlik olla. Seega, ma leian, et mõnedes asjades on täiesti paslik mängureeglites omavahel kokku leppida.
Pirjo esitas mõnusalt intrigeeriva küsimuse, et kas kokkulepped peaksid olema sõnastatud, või võib nt ülikoolis õppivatelt täiskasvanutelt eeldada konfidentsiaalsust? Leian, et mitte kelleltki ei tohiks midagi eeldada lihtsalt sel põhjusel, et teine osapool on täiskasvanu. Täiskasvanute analüüsi ja arutlusoskus võib toimida erinevates mõistekategooriates, millest johtuvad märkimisväärselt erinevad väärtushinnangud ja tõekspidamised. Üliõpilase (täiskasvanu) staatus ei taga seda, et meil kõigil on ühine arusaamine eetilisest käitumisest.
Seega suurused, millega käesolevas teemas opereerida on minu jaoks 1) anonüümsed näited 2) vajadusel (lisaks ka) kokkulepped mängureeglites. Aga mõlemal juhul tuleb enne näite toomist mõelda, mida see näide õpetab? Teen ma seda illustreerimaks iseennast või on sellel näitel pedagoogiline väärtus kaaslaste jaoks.
Tundub justkui iseenesestmõistetav
Minu jaoks tundub justkui iseenesestmõistetav, et see, mis saab kuskil räägitud jääb ka vastava aine ning klassiruumi raamidesse.
Küll võib selline uskumus ning harjumus olla seotud sellega, et viimased kaks aastat, mil osalesin Noored Kooli programmis, oli tavapärane, et jagatakse kogemusi ja me kõik teadsime täpselt, kus koolis keegi töötab ning ka ilma nimesid mainimata teadsime tihti ka konfliktiolukordade osapooli. Küll ei kandunud needsamad näited kunagi nimede või koolide nimetamisega edasi laiemasse ringkonda (tahaks ma uskuda).
Jah, mõnikord seminaride esmasel kohtumisel tegime me kokkulepped, et kõik seminarides räägitu jääb seminari raamesse ning nimed ja tegelased jäävad anonüümseteks. Ehk on see seepärast ka olnud minu jaoks iseenesestmõistetav, et ma ei varja oma näidete toomisel ka seda, kus ma töötan - olen pimesi usaldanud oma rühmakaaslasi. Kuid nüüd teema väljatoomine on tõstatanud küsimuse, kas olen ehk sel viisil kuidagi kahjustanud oma töökoha mainet ning olnud naiivne ja liialt usalduslik.
Pani mõtlema ja kahtlema, kuidas edasi...
Pigem kehtestatud reeglid kui ebamäärane oletus
Püsitatud teema on minu arust väga hea näide sellest, kuidas millegi lahtikirjutamine võib avada teema sellised küljed, mille peale omakeskis mõtiskledes ei tulegi - just nagu praktiliste kogemuste vahetamise eetiline pool. Teemapüstitust lugedes kujunes minu jaoks murdosa sekundi jooksul seisukoht, et "loomulikult on säärane näitlikustamine automaatselt konfidentsiaalne", kuid vastanute mõtteid lugedes pidin sama kiirelt seda jäika arvamust ka "pehmendama", kuna tegelikkuses ei saa midagi võtta enesesmõistetavana. Inimesed ja nende arusaamad (ka tundlikkust infost) on väga mitmekesised.
Nõustun Kristeliga täielikult, et täiskasvanuks olemine ei ole grupi eetiliste tõekspidamiste ühtsusel mingi garant. See, mis minu jaoks on ilmselge ja nö iseenesest mõistetav, ei pruugi olla seda kellegi teise jaoks, ametist ja haridustasemest olenemata. Siinkohal võiks võrdluseks tuua, et ka väga heale sõbrale, kolleegile või pinginaabrile midagi intriigset või valguskartlikku paljastades tikuvad sõnad nagu "ära kellelegi ütle" või "las see olla meie vahel" üle huulte tulema. Lihtsalt selleks, et nn mängureeglid oleksid paigas ning kindlustunne antud lubaduse kaudu olemas. Seda ka juhul, kui oled valmis selle inimesega metsa luurele minema. Suurema grupi puhul on võimalus info lekkeks, st algallika äratundmiseks, info edasijõudmiseks aga märksa suurem.
Samuti toetab lihtsate reeglite kokkuleppimist ka Ingari väljatoodud tõik, et enamik praktiliste näidete toojaid on lepingulises töösuhtes, mis teeb töökoha kohta näite toomise tihti mitte ainult ebaeetiliseks vaid ka karistatavaks. Eesti väiksuse tõttu levib (eriti tundlik) info nagu kulutuli ning ka oskusliku maskeerimise puhul saab olukordade spetsiifilisuse või paikkondliku kuulumise kaudu ennustada, kelle või millega päriselt tegu on.
Seega olen hetkel seisukohal, et õpikogukonna usaldamine on küll väga hea alus koostööks, kuid eetiliste põhimõtete väljaütlemine (kasvõi ühel korral kursuse/lennu alguses) on igal juhul kasulik, kuna ühtsete väärtuste kinnitamine ühendab gruppi, nende puudumisel nende sõnastamine aga tagab ühtse arusaamise ning minimeerib võimalikku kahju erinevatele osapooltele.
Umbisikuline anonüümsus
Kiidan teema algatust. Jah , olen nõus, et häid praktilisi näiteid on paljudel jagada. Kolleegide vahel tekkinud konfliktid või mõne isiku ebaõnnestumised on tihti värvikamad ja jäävad ka kuulajaskonnale paremini meelde. Tihti on näited väga õpetliku sisuga, neid analüüsides oled loo jagajale tänulik, et ta selle juhtumi avaldas. Olen eespool kõnelejatega nõus, et turvalisem ja eetilisem on toodav näide sõnastada umbisikuliselt. Eesti on piisavalt väike, et keegi tunneks kedagi, kes teab kedagi jne. Mõni usinam võib detektiivitööna ka nuputada, kust antud juhtum pärit on. Tekib küsimus, miks ta peaks seda tegema või kus ta seda infot kasutab? See jääb meil teadmata. Inimesed on erineva eetilise käitumisega ja erinevate tõekspidamistega, seega võtab teatud vastutuse ka loo autor. Just loo jutustaja peab otsustama, kas rääkida või mitte.
Sümpaatsena on mõjunud need
Sümpaatsena on mõjunud need seminarid, kus seminari alguses tuletatakse meelde, et räägitu jääb seminari seinte vahele. Selline kokkuleppe meelde tuletamine annab julguse arutleda avameelsemalt, tuua näiteid igapäevaelust, mõelda ja jagada oma kogemust ilma, et peaks paaniliselt mõtlema, kuidas maskeerida tõde nii, et teised aru ei saaks, millest jutt. Rühma raames tunneme üksteist sedavõrd, et isegi, kui ma hakkaksin rääkima ümber nurga mingist kolmandast asutusest, siis kuritahtlikud infokasutajad võivad ju ikkagi arvata, et ju jutt on kõigile teadaolevast asutusest. Usaldan inimesi ja arvan, et väga kurje kavatsusi enamasti inimestel pole. Kui keegi ka räägib edasi anonüümselt lugusid kursuselt, siis asjasse mittepuutuvad isikud, tundmata kursusekaalsasi ning nende tausta, ei tohiks küll tuvastada, missuguse asutusega on tegu. Seega usun, et kursuse raames jagatud elulised näited aitavad meil endil analüüsida situatsioone ja asutustes toimuvat paremini ning on tänuväärseks materjaliks ka kuulajatele, ilma, et sellisest jagamisest midagi halba sünniks.
Kogemuse jagamise eetilised dilemmad
Väga huvitav teema! Olen korra olnud ühes rühmas, kus jagasin oma kogemusi anonüümselt. Ühte kaastudengit hakkas asi huvitama ja ta tahtis teada, kus koolis asi toimus. Mitte kuidagi ei saanud ma seda öelda, sest ei taha, et kellelgi tekiksid valed eelarvamused. Igas koolis on ka ebameeldivaid kogemusi, aga see ei anna alust teha järeldust, et kõik on halvasti. Pooldan siiski pigem anonüümsust! Kuigi olen nõus ka kommentaariga, kus väideti, et kõik oleneb grupist. Kui ei usalda, siis ikka ei saa kõigest rääkida.
Lisa kommentaar