Miks mul see teema kohe pähe tuli ja sellest rääkida tahaksin? Nimelt ei lähe mul vist iial meelest see situatsioon, kus ma olin gümnaasiumi äsja lõpetanud ning juba pikaaegne kindel mõte oli õpetajaks õppida. Paljud mu tuttavad seda ei teadnud ning istusime ühe seltskonnaga laua ümber ning üks mu naistuttav küsis, mida ma siis edasi tahan õppida. Uhkelt kohe ütlesin, et eesti keele õpetajaks. Selle peale öeldi mulle üsna pettunud toonil: " Idioot oled või? Ma ei tea, mulle ei meeldi õpetajad." Ausalt öeldes olin ma sellise vastuse peale päris hämmingus. Ma mõistan täielikult neid inimesi, kes põhjendatult arvavad, et õpetaja töö pole nende jaoks meeldiv ega väljakutsuv. Ei peagi olema. Ühtlasi ei saa ma aru, mida see neiu mulle täpselt öelda tahtis. Kas seda, et talle ei meeldi inimesed, kes on õpetajad (vihjates siis minule) või seda, et õpetaja töö on niivõrd ebameeldiv. Selline löök oli enne ülikooli astumist päris meeldejääv. Loomulikult ei mõjutanud see kuidagi minu soovi pedagoogikat õppida, kuid pani päris tõsiselt mõtlema selle üle, kui erinevad ning mõneti kummalised arvamused on noortel õpetajate ja nende igapäeva töö kohta.
Kuna isiklikud kogemused võivad tihti olla päris meeldejäävad ning hiljemgi selle üle mõtlema panna, siis teine mälestus on mul gümnaasiumi lõpuklassist, kus eesti keele tunnis pidime arutlema õpetaja töö plusside ja miinuste üle. Esialgu panime oma mõttes iseseisvalt kirja ning siis arutlesime üheskoos. Minule väga suureks üllatuseks leidsid minu klassikaaslased, et õpetaja töö ainukeseks plussiks on palju vabu päevi. Sellele järgnes pikk rodu negatiivseid aspekte. Üks minu klassivend väitis, et õpetaja töö on täiesti igav ja selles puudub mitmekesisus - õpetatakse iga aasta ühte ja sama asja ning nii kogu elu. Sarnaseid olukordi on tegelikult päris mitmeid, kus ma olen aru saanud, et minu ümber on nii palju inimesi, kes ei toeta minu eriala valikut ning reageerivad sellele enamasti negatiivselt.
Kui kogemustebaas kõrvale jätta, ei ole olukord minu jaoks siiski niivõrd lootusetu. Esiteks juba selle pärast, et mina ise olen juba põhikoolist saati õpetajaid ja nende tööd kõrgelt hinnanud ning soovin ise oma elu selle kutsega siduda. Enamasti on inimesed teadlikud sellest, kui vastutusrikas ja püüdlust nõudev on pedagoogi töö ning selle üle võib aint rõõmustada. Küll aga kiputakse kõike siduma oma isikliku kogemusega kooliajast. Minu eespool toodud näite puhul negatiivse kogemusega õpetajate suhtes.
Nagu ikka, ei taha ma ka siinkohal teha mingisuguseid üldistusi ega väita, et kaasaja noored suhtuksid kõik õpetajaametisse halvustavalt. Eks ole ka loogiline, et kõik see on tugevalt mõjutatud meie kasvatusest, väärtushinnangutest ja kogemustest. Sooviksin siiski näha enda ümber rohkem sallivust ja empaatiavõimet pedagoogide vastu.
Noorte suhtumine õpetajatesse ja õpetajatöösse
Foorumid:
Noorte suhtumine õpetajatesse ja õpetajatöösse
Ka mul on olnud situatsioone, kus on küsitud, et mida ma edasi õppima lähen, ning öeldes, et kavatsen õpetajaks õppida, pole olnud just eriti meeldivat tagasisidet. Põhiline, mida ikka ja jälle kuulen on see, et õpetajad saavad ju nii vähe palka. Ilmselt tõesti ma ei õpiks sellel erialal, kui minu jaoks raha kõige tähtsam oleks. Ma valisin selle eriala, kuna ma tundsin, et see on see, mida mina tahan ning ütlesingi ise ka selgelt välja, et see, et see amet teie jaoks ei ole või teile ei meeldi, ei tähenda, et mina seda õppida ei võiks. Minu jaoks on õpetaja amet midagi väga erilist, mul on võimalus anda edasi teadmisi ning aidata noortel jõuda oma unistuste täitumiseni. Samuti tean, et see amet on raske, aga head asjad ei olegi kunagi kerged.
Nagu selle postitusega ka välja tuleb, siis tõesti pigem on rohkem sellist negatiivsust kui positiivsust. Õnneks mu vanemad toetavad mu erialavalikut täielikult, kuna nende jaoks on oluline, et ma saaks teha just seda, mis mulle meeldib. Samuti on olnud veel olukordi, kus on öeldud, et hea valik, ja neile inimestele olen ma tänulik, kes toetavad ja innustavad.
Lisa kommentaar