Sündmuse osalised ja allikad
Ajakirjandustöös on usaldusel keskne roll. Informatsiooni edastamiseks ja avaliku arutelu tekkimiseks on vajalik, et publik usaldaks meediat, omanikud ja toimetajad ajakirjanikke, ajakirjanikud oma allikaid. Informatsiooni andvate isikute jaoks on oluline usaldada ajakirjanikku.
Allikate usalduse võitmiseks ja õigustamiseks tuleb ajakirjanikul neid avaldamise võimalike tagajärgede eest kaitsta. Mõnikord on vaja tagada allika anonüümsus, kuid kas leidub juhtumeid, kui peaks ka anonüümse info kasutamisest keelduma? Kui kaugele tuleks allika kaitsmisel minna, kui näiteks on võimalus sattuda vastuollu uurimisorganitega? Samuti on oluline, kuidas infot hangitakse – teabe väljapetmine, allika manipuleerimine ja lubaduste murdmine on taunitav.
Eraldi näitena võiks välja tuua ajakirjanduslikud eksperimendid, milles ajakirjanik kogub teavet, selgitab hoiakuid ning paljastab väärtegusid vale nime all esinedes või muul moel oma tegevust ja selle eesmärki saladuses hoides. Eksperimendid tekitavad mitmeid küsitavusi: kas ajakirjanik provotseerib oma eksperimendiga inimesi teisiti (lubamatult) käituma; kuidas kasutada selliselt saadud infot, st kuidas toimida isikute andmetega, kes ei ole teadlikult ja vabatahtlikult infot jaganud; millistel tingimustel võiksid niisugused eksperimendid olla lubatud.
Usalduslik suhe eeldab hoolivust ja korrektset käitumist. Solvamist ja halvustavat sõnakasutust ei taunita mitte üksnes eetilisel, vaid sageli ka seaduslikul tasandil. Allikate ja osaliste kasutamisel meedialugudes on mõju nii neile endile kui ka publikule: näiteks vähemusrahvuste solvamine saadab publikule teatud sõnumi ja kujundab nende suhtumist.
Sündmuse kajastamine avalikus kanalis seab ohtu nii allikate kui ka muude osalenud inimeste privaatsuse. Ajakirjaniku vastutusrikas ülesanne on otsustada, kui täpselt avaldada (ka delikaatseid) isikuandmeid ja millal on osalejate eraellu uurimine õigustatud. Tuleb selgusele jõuda, kas tegevust juhib avalik huvi või sensatsioonihimu.
Sündmuse kajastamises osalejate privaatsus võib kannatada mitte üksnes avaldatud meedialoo tulemusel, vaid ka ajakirjanike sekkumise tõttu osalejate eraellu, näiteks kui fotograafid ja reporterid viibivad pidevalt avaliku elu tegelaste peresündmuste juures. Siinkohal on vaja leida vastused küsimustele, kes on avaliku elu tegelased ja kas nende eraelu puutumatuse suhtes kehtivad teistsugused reeglid.
Allikate ja osaliste seas on teisigi erilisi gruppe: mida peaks arvesse võtma ja kuidas toimida, kui tegemist on laste või teiste haavatavate isikute, näiteks intellektipuudega täiskasvanutega; kuidas näidata õnnetuste ja kuritegude kannatanuid, halvendamata sellega nende olukorda; kuidas kajastada kuritegusid, kui kohtuotsust ei ole veel langetatud. Süütuse presumptsiooni põhimõtet järgides peab arvestama võimalusega, et kahtlusalune mõistetakse õigeks. See olukord on võrreldav kuulujuttude levitamisega, mille tagajärgi ei ole levitajal enam võimalik kontrolli all hoida. Kuidas aga suhtuda pilkamisse ja satiiri?
Vaata ka: privaatsus ja jälgimine, globaalne õiglus, kultuuridevahelised erinevused ja konfliktid, õigus ja eetika, looja ja teos
Foto: www.sxc.hu