Õiglane tervishoiukorraldus
Õigus tervise kaitsele
Eesti Põhiseaduse §28 järgi on igaühel õigus tervise kaitsele. See omakorda tähendab, et riik peab isiku õiguse täitma omapoolse tegevusega, riik on kohustatud seda õigust toestama. Arstiabi kättesaadavus sõltub paljuski poliitilistest otsustest ning sellest, kui suur osa ühiskonna poolt loodud kogurikkusest suunatakse tervishoidu ning kui efektiivseltneid ressursse kasutatakse.
Eesti solidaarne maksusüsteem tähendab, et 600 000 töötajat on kohustatud maksma kinni pea kogu Eesti elanikkonna (1,2 miljoni inimese) ravikulud ja tervishoiusüsteemi ülalpidamise. Ligikaudu 80 000 Eesti elanikule on põhiseaduslik õigus tervise kaitsele tagamata. Võttes arvesse demograafilise seisu halvenemist, tuleb tõdeda, et ka solidaarsusel on omad piirid. Alternatiivne tervishoiusüsteem, mis on üles ehitatud peamiselt turujõududele, laiendab lõhet rikaste ja vaeste vahel, ähvardab epideemiatega ning halvendab ligipääsu tervishoiule.
Õigus tervise kaitsele hõlmab lisaks tervishoiuteenuste kättesaadavusele ka ennetavaid meetmeid nagu nakkushaiguste kontrolli all hoidmine, füüsilise keskkonna tervislikkuse reguleerimine, piisava ja kvaliteetse vee ning toidu tagamine, tervisliku elustiili võimaldamine jms. Seega mõjutavad rahvastiku tervist erinevad valdkonnad, mitte üksnes meditsiin ja tervishoiupoliitilised otsused.
Tervisedenduse seisukohad on üldiselt väga veenvad, tekitades kiusatuse näha probleemide juures pelgalt tehnilisi üksikasju. Kuid mõtestamist vajavad fundamentaalsed küsimused: kas tervis on vahend heaolu saavutamiseks või eesmärk omaette; milline on tervise koht isiklikus ja ühiskonna elus; kuidas kasutada sundi või veenmist käitumise muutmiseks; millised on selles riigi, tervishoiuasutuste, toidu- ja joogitööstuse, meedia, tööandjate ning üksikisikute kohustused.
Sekkumine
Eesmärk tagada rahvastiku tervis ja selleks rakendatavad abinõud tekitavad hulga küsimusi, mis enamjaolt taanduvad vajadusele leida tasakaal ühiskonna ja üksikisiku, riigi sekkumise ja indiviidide vabaduse vahel. Kellel on õigus tervist edendada, st kellel on selleks piisav ekspertiis ja eetiline legitiimsus? Kuidas seda peaks tegema? Kellele peaks tervisedendus olema suunatud? Kas tervisliku käitumise nõue rikub kodanikuõigusi? Millal on kasutusele võetud meetmed nii vajalikud, et kodanikuõiguste piiramine on õigustatud? Milline on tervisedenduses meedia roll ja vastutus?
Valitsuse või muude institutsioonide sekkumist inimese tervisekäitumisse võib kirjeldada järgmise skaala* alusel:
- mittesekkumine või olukorra jälgimine;
- informeerimine ja õpetamine, nt tervisedenduse kampaaniad;
- valikute võimaldamine, nt jalgrattateede ehitamine;
- valikute suunamine vaikimisi kehtivate tegevuspoliitikatega, nt restoranis esmase valikuna tervislikuma toidu pakkumine;
- valikute suunamine positiivsete stiimulite abil, nt maksusoodustus tervisespordile;
- valikute suunamine negatiivsete stiimulite abil, nt sigarettide maksustamine;
- valikute piiramine, nt suitsukeeld baarides;
- valikute välistamine, nt nakkava haige isoleerimine.
Isiklik vastutus
Üksikisiku vastutust rõhutavad lähenemised toetuvad tõenditele, et indiviidi harjumuste parandamine avaldab tervisele soodsat mõju, halvad harjumused aga kahjustavad tervist. Enneaegse surma peamiste põhjuste seas on mitu, mida mõjutab tervisekäitumine (tubaka- või alkoholitarbimine, söömisharjumused, liikumine, seksuaalkäitumine jt).
Peale selle tunnustab isikliku vastutuse esikohale asetamine autonoomiat, valikuvabadust ja vaba tahet. Kuid siin peituvad ka ohud, näiteks ohvri süüdistamine, haavatavate gruppide stigmatiseerimine, komplekssete inimkäitumiste liigne lihtsustamine ning sotsiaalsete ja keskkonnamõjude eiramine. Kas tervishoiuteenuse pakkujal on õigus nõuda kliendilt (patsiendilt) tervislikku käitumist ja vastasel juhul teenuse pakkumisest ka keelduda? Kas indiviidil on kohustus tervislikult käituda? Nendele küsimustele vastamisel tuleks arvesse võtta, kas inimese sotsiaalne kontekst võimaldab tal oma tervise eest hoolitseda.
Tulemusliku tervisedenduse näide, mis arvestab indiviidi ja sotsiaalset konteksti, on tubakatarbimise vastu võitlemine. See võitlus hõlmab nii riski võtjaid (suitsetajad), riski tekitajaid (tubakatööstus, müüjad, meedia), kõrvalseisjaid (passiivne suitsetamine) kui ka riskantseid keskkondi (avalikud kohad).
Küsimused
- Kuidas mõista õiglust tervishoius?
- Milline võiks olla valdav otsustusprintsiip - vajadus, võrdsus või teened?
- Kui riigil on kohustus tagada kõigile tervise kaitse, siis kas saab meie solidaarsusel põhinevat süsteemi õiglaseks nimetada, kui ligi 80 000 elanikku justkui seda ei vääri? Miks?
- Milline võiks olla era- ja riikliku ravikindlustussüsteemi omavaheline suhe?
- Mis on rahvatervise eesmärk? Kuidas piiritleda rahvatervise tegevusvaldkonda?
- Kuidas kaaluda indiviidi vajadusi rahvastiku vajaduste vastu?
- Kas informeeritud nõusolekut saab rakendada kogurahvastiku kontekstis?
*Nuffield Council on Bioethics. Public health: ethical issues
Vaata lisaks: sotsiaaleetika, ärieetika, õigus ja eetika, globaalne õiglus, jätkusuutlikkus ja keskkonnapoliitika
Foto: www.sxc.hu