Elu lõpp
Suur osa meditsiinieetika aruteludest on alguse saanud surmaga seotud küsimustest. Inimeste suhtumist meditsiinipraktikasse kujundavad kultuuritaustast mõjutatud arusaamad surmast ja haigusest.
Eetiliste otsuste langetamisel püütakse arvesse võtta nii patsientide, nende perekondade kui ka meditsiinipersonali vaateid ja tavasid: milline tähendus omistatakse haigusele, elule ja surmale; kuidas ja kas sellest räägitakse; kuidas kogetakse kannatust ja valu; kuidas on sobiv valu väljendada; kuidas perekonnas otsuseid tehakse; milline on ravijale kohane roll; kuidas hoolitsetakse keha eest pärast surma (kas lubada lahkamist ja organite annetamist); kuidas väljendatakse leina. Surmaküsimuste lahendamisel on oluline võtta seisukoht, millal surm saabub: kas siis, kui seiskuvad südametegevus ja hingamine; kui lakkab kogu ajutegevus; või kui lakkab kõrgem ajutegevus.
Suhtumine surma
Kui traditsioonilistes kultuurides tajutakse surma pigem muutuse kui lõpuna ning surmale/surnutele mõtlemine ja sellega seotud kommete täitmine on igapäevaelu loomulik osa, siis läänelikus kultuuris on valdav suhtumine surma eitav. Surma tunnustatakse kui bioloogilist fakti ja eksistentsi lõppu, kuid ei püüta seda mõtestada. Pigem püütakse surma üle valitseda, seda oma kontrollile allutada või edasi lükata. Ilmalikustuv maailmavaade tõstab aukohale vaba inimese ja tema autonoomia ning arutelud keskenduvad defineerimisele ja moraaliprobleemidele.
Vt ka: kultuuridevahelised erinevused ja konfliktid.
Elu lõpu temaatika puhul on sagedamini käsitletavad meditsiinieetika valdkonnad surijapõetus, enesetapp ja eutanaasia.
Surijapõetus
Surijapõetuse aluseks on kujutlus heast suremisest. Sellega seotud soovid võivad olla erinevad, kuid enamjaolt ollakse nõus, et hea on surra kodus lähedaste keskel, valudeta ja pärast seda, kui isiklikud asjad on korda aetud. Surijate eest hoolitsemisel vajavad tähelepanu ka laiemalt meditsiinieetikat puudutavad küsimused nagu tõeütlemine ja konfidentsiaalsus, patsiendi autonoomia, tehnoloogiate kasutamine.
Nendele lisanduvad otsuse tegemine patsiendi eest, kes ei suuda otsustada või oma tahet väljendada, haige omaste eest hoolitsemine ja eutanaasiaga seotud probleemid. Eelkõige on surijapõetuse eesmärk tagada terminaalselt haigele tema enda seisukohast võimalikult hea elukvaliteet. Patsiendid võivad olla erinevalt valmis tunnistama surma ligiolu, väljendama oma tundeid ning valima tasakaalu valu vaigistamise ja teadvusel oleku vahel.
Enesetapp
Enda elu lõpetamise lubatavaks põhjuseks on erinevates kultuurides peetud au ja põhimõtete või lähedaste kaitsmist, võimetust täisväärtusliku kogukonnaliikmena jätkata, sõjaväelase kohusetäitmist, soovi ühineda kõiksusega ning rituaalseid põhjuseid nagu lein.
Üldjuhul taunitakse emotsionaalsetel põhjustel, näiteks depressiooni, õnnetu armastuse või eluraskuste tõttu sooritatud enesetappu. Kristlus, mis on lääne kultuuri enim mõjutanud, suhtub enesetappu selgelt eitavalt (vt ka religioon ja eetika).
Eluea pikenemise ja levinumate surmapõhjuste muutumise tõttu on päevakorda kerkinud küsimus enesetapu lubatavusest vanaduse vaevuste, valu ja kannatuste lõpetamiseks. Meedia levik toob kaasa väljendusvabaduse probleemi: kuidas tuleks suhtuda enesetapu propageerimisse ja õpetamisse.
Tänapäevases meditsiinieetikas küsitakse endiselt, kas enesetapp on inimese õigus või tuleks sekkuda ja püüda seda ära hoida (nagu haigust) ning kui kaugele võib sekkumisega minna. Sekkumise pooldajad rõhutavad, et kuna (ilmalikus kontekstis) ei ole teada, mis saab pärast surma, siis ei saa enesetappu pidada teadlikuks valikuks.
Lisaks ootab piiritlemist, millist tegevust enesetapuks lugeda: kas üksnes tahtlikku tegevust, mille peaeesmärk on elu lõpetada, või ka piiripealseid juhtumeid nagu enese hooletusse jätmine, elu pikendavast ravist keeldumine, hulljulge või ennasthävitav käitumine jm. Erinevalt enesetapust on eneseohverdusel või märterlusel positiivne kõrvaltähendus ja seda võiks nimetada nn altruistlikuks enesetapuks. Märterluse tuntuimad ajendid tänapäeval on poliitiline protest ja sõjapidamine (vt terrorism).
Eutanaasia
Eraldi küsimus on, mil määral on lubatav inimest tema elu lõpetamisel aidata. Kaasaaitamises saab eristada erineva välise osalusega tasemeid: kaudne eutanaasia – valu vaigistamine ka juhul, kui see võib surma saabumist kiirendada; surra laskmine ehk passiivne eutanaasia – elu pikendavate abinõude rakendamata jätmine või lõpetamine; abistatud enesetapp - patsiendile elu lõpetamiseks info ja/või vahendite andmine; aktiivne eutanaasia – patsiendi (enamasti paranemislootuseta haige) tahtlik ja aktiivne valutu surmamine (mis võib toimuda patsiendi nõusolekuga või ilma). Patsient valib selliste elu lõpetamise viiside kasuks kõige sagedamini seetõttu, et ei taheta olla lähedastele koormaks ning soovitakse vabaneda kannatustest ja sõltumisseisundist.
Eutanaasia ja/või abistatud enesetapu legaliseerimise pooldajad arvavad, et indiviidil on õigus oma suremise protsessi võimalikult palju kontrollida. Samuti põhjendatakse legaliseerimise vajadust halastuse, mittekahjustamise ja kannatuste lõpetamisega. Vastased leiavad üldjuhul, et tapmine on igal juhul moraalselt vale ning et legaliseerimine looks võimaluse, kus surmama hakataks eelarvamuste, ahnuse, ihnsuse, kannatamatuse või frustratsiooni tõttu. Peale selle võib tekkida sotsiaalne surve, et inimene valiks teatud tingimuste esinemisel suremise.
Eutanaasia toob kaasa hulganisti eetilisi küsimusi. Kas olulisem peaks olema elukvaliteet või elu kui väärtus iseendas? Miks? Kellel on õigus otsustada elu üle, eriti juhul, kui patsient ise pole otsustusvõimeline? Mida teha juhul, kui isik pole eluajal oma tahet selgelt väljendanud ning lähedaste huvid on konfliktsed? Missuguse täiendava mõõte toob arutlusse filosoofiline ja eetiline küsimus sellest, mis vahe on tapmisel ja surra laskmisel?
Kas võib öelda, et teatud juhtudel on inimesel kohustus surra, näiteks omaste säästmiseks või majanduslikel põhjustel? Kas inimesel on õigus valida selline viis surra, et ta ei jääks ilma oma suremise kogemisest?
Vaata lisaks: bioeetika
Foto: www.sxc.hu