näitejuhtumid

Kui vanemad on eriarvamusel

Bob ja Linda on õnnelikus abielus elav keskklassi paar. Bob on 35-aastane ülikoolidotsent Ontario Ülikoolis. 32-aastane Linda on viimased seitse aastat olnud kodune, hoolitsedes nende kahe lapse Shannoni (7) ja Shawni (5) eest. Linda jäi haiglatoitlustaja ametikohalt koju pärast esimese lapse sündi, et tagada lastele armastav kodune keskkond.

Pärast teise lapse sündi otsustasid abikaasad, et rohkem lapsi nad saada ei soovi. Nüüd, mil vanem lastest käib koolis, tahab Linda tagasi tööle minna. Nad mõtlesid steriliseerimise peale, kuid, soovides jätta endale igaks juhuks valikuvõimaluse, otsustasid spiraali kasuks. Hoolimata kavatsusest rasedust vältida jäi Linda lapseootele ning seda ei avastatud enne raseduse neljandat kuud.

Uudist kuuldes oli Bob väga rõõmus. Ta oli viimase kahe aasta jooksul soovinud veel üht last, ent ei julgenud sellest naisele rääkida, sest ei tahtnud naisele survet avaldada, et too tagasi tööle ei läheks. Ent nüüd, mil naine oli rase, arvas mees, et otsus on väljaspool nende valikut ja võimalusi.

Seevastu Linda polnud üldse õnnelik ning soovis kohest aborti. Ka tema oli kunagi olnud abordivastane nagu ta abikaasa, ent soovimatu rasedus pani ta meelt muutma. Oodata veel viis aastat enne töölenaasmist, seda oli rohkem kui ta endale lubada sai.

Naise sellise suhtumise peale ärritus Bob väga ning ütles, et abort ei tule üldse kõne alla, sest selline tegu rikuks nende sündimata lapse õigust elule. Bob rääkis ema rasedusest ka lastele ning nemadki olid sellest kuuldes rõõmsad. Linda seevastu arvas, et lastele poleks tohtinud sellest veel kõnelda ning et tegu on vaid tema otsusega, mitte pere ühise asjaga, nagu arvas Bob. Linda oli veendunud, et abort on isikliku südametunnistuse küsimus ning kellelgi pole õigust öelda naisele, mida ta peab oma kehaga tegema. Samuti pole abort neljandal kuul veel süütu inimese tapmine, sest parimal juhul on tegemist potentsiaalse inimeluga. Neljakuisel lootel pole samu õigusi, mis naisel, kes teda kannab.

Naise seisukohad ära kuulanud, jäi Bob kindlaks oma väitele, et selline tegu rikub lapse õigust elule, mis on tal alates sigitamise hetkest; samuti polnud mees nõus sellega, et asi vaid Linda otsustada jääb. Bob arvas, et üks asi on austada individuaalset autonoomiat, kui otsus puudutab vaid agenti ennast, kuid asjal on hoopis teine jume, kui kaalul on ka teiste huvid. Nädal hiljem läks Linda kohalikku kliinikusse ning katkestas raseduse.

Küsimused:

Kummal oli antud juhtumi puhul õigus, kas Lindal või Bobil?
Milliseid argumente tooksite Bobi seisukoha kaitseks?
Milliseid Linda seisukoha toetuseks?
Kas tegu oli loote või sündimata lapsega?
Kes otsustab ja kelle otsus on määrav?
Mida teha konfliktsituatsioonis: ema versus sündimata laps?
Missuguseid omavahel konfliktis olevaid õigusi saab antud juhtumi puhul veel esile tuua?
Kas oleks olnud võimalik leida kuldne kesktee?

Allikas: Thomas, J. E.; Waluchow, W. J. Well and Good. Case Studies in Biomedical Ethics. Revised edition. Ontario: Broadview Press. 1990, lk. 49-53

Võimalikud lapsevanemad

Mary oli kolmekümne viie aastane menopausi-eelne naine, kellel viis aastat tagasi diagnoositi vasakus rinnas põletikuline kartsinoom, vähkkasvaja. Ta läbis poole aasta jooksul kuus kemoteraapia tsüklit, mis andsid häid tulemusi – nii lümfisõlmede turse kui klombid rinnas kadusid peaaegu täielikult. Hiljem sai Mary veel kolm kuud kiiritusteraapiat. Nelja aasta jooksul pärast vähiravi pole tal esinenud ühtegi märki haiguse taastekkest.

Kui Maryl esimest korda vähk diagnoositi, olid tema ja ta abikaasa Jason just hakanud mõtlema pere loomise peale, olles laste saamist varem mitmete aastate vältel edasi lükanud. Esinenud rinnavähi tõttu ei soovitanud Mary günekoloog tal rasedaks jääda, kuid sellest hoolimata ei tahtnud nad Jasoniga loobuda oma pere loomise mõttest. Süstemaatilise kemoteraapia tagajärjel ei tooda Mary organism enam ise munarakke. Nii on Maryl ainus võimalus lapseootele jäämiseks kunstlik viljastamine (IVF), kus kasutataks annetatud munarakku ning tema abikaasa seemnerakke. Enneaegse menopausi tõttu vajab ta ka hormoonravi, et valmistada emakat etteviljastatud munaraku jaoks. Loetletud asjaoludele vaatamata soovivad abikaasad kunstliku viljastamiseprotseduuri läbi teha.

Konsultant, kelle juures Mary ja Jason käisid, on aga murelik. Ta pole kindel, kas nad ikka hindavad õigesti Mary väljavaateid, võttes arvesse varasemalt esinenud vähki ning hormoonide stimuleerimisest tuleneda võivaid määramatuid terviseriske.

Küsimused:

Kas Mary ja Jason peaksid - eeltoodud asjaolusid arvestades - proovima kunstliku viljastamise abil lapsevanemateks saada? Miks?
Kui suurt rolli peaks Mary ja Jasoni otsuses mängima prognoos Mary tervisliku seisundi kohta?
Mida saaks abielupaari antud juhtumi puhul nõustanud spetsialist veel teha? Millistest asjaoludest peaks ta Maryt ja Jasonit lisaks teavitama, et nende otsust ja nõusolekut saaks lugeda täielikult informeerituks ja vabatahtlikuks?
Kas kliinikud peaksid Maryt ja Jasonit klientidena aktsepteerima? Miks?

Allikas: Crigger, B.-E. (ed.) Cases in Bioethics. Selections from the Hastings Center Report. Third edition. New York: St. Martin’s Press, 1998, lk. 62

Vaata veel näitejuhtumeid:

20.02.2013 Embrüo, tüvirakud, abort etc.

04.10.2012 Andres Salumets: kas asendusemadus on keharent? (Postimees)

04.10.2012 Meego Remmel: asendusemadus peaks Eestis keelatuks jääma (Postimees)

21.09.2012 Kadri Simm. Asendusemadus ei tähenda lihtsalt keha rentimist (EPL)

01.03.2012 Briti filosoof arvab, et soovimatud või puudega vastsündinud võiks tappa

02.03.2012 Meego Remmel: tänapäeval on vastsündinud lapse tapmine mõeldamatu (Postimees)

26.10.2009 Arvamusring: Kanda last teise eest – poolt ja vastu (EPL)

19.06.2009 Kadri Simm: Sünnitada teise eest? (EPL)

16.06.2009 Arvo Tikk: eelarvamuste köidikuis asendusemadus (Postimees)

20.02.2009 Kas laste saamine on isekas? (Novaator)

12.01.2009 Samm lähemale disainbeebidele (Tarbija24)