Organidoonorlus
Organi transplantatsioon on organi (nt neeru või südame) eemaldamine ühelt indiviidilt(enamasti on doonor surnud) ja selle siirdamine teisele inimesele, eesmärgiga parandada saaja tervist. Organite siirdamisel esineb rida praktilisi probleeme. Tihtipeale ei võta organism uut organit omaks,ainult identsete kaksikute puhul ei esine eelnimetatud probleemi. Selle nimel, et kudesid paremini kindlaks määrata tehakse pidevalt tööd. Samuti aitavad immuunsust mahasuruvad rohud, kuid nende manustamise puhul on oht kõrvalnähtude tekkeks. Suureks probleemiks on läbi aegade olnud siirdamiseks kasutatavate organite nappus, samuti operatsioonidekõrge hind (eriti südamesiirdamiste puhul).
Eetiliste probleemidena kerkivad päevakorda eelkõige erinevate huvide konfliktid ja küsimus sellest, kuidas neid lahendada. Inimesel, kes vajab organi siirdamist esineb kahtlemata huvi oma elu säilitada. Potentsiaalsel doonoril on samuti huvi säilitada oma tervis ja kehaline väärikus, sest kellelegi doonoriks olemine kätkeb endas riske. On väidetud, et vastav probleem on lahendatav informeeritud nõusolekuga, kuid eriti just peresiseste juhtumite puhul võivad inimesed end keeldumise korral süüdi tunda. On võimalik väita, et meil on moraalne, kuid mitte juriidiline kohustus aidata teisi alati kui see meie võimuses on. Teisalt on väidetud, et vabatahtlikult doonoriks olemist ei saa kohustuseks teha, kuid jääb võimalus käituda altruistlikult.
Peatuda tuleb ka organitega kauplemise teemal. Võimalik vastuargument organimüügile väidab,et inimesed on iseenesest väärtuslikud, inimese või organite müük läheks vastuollu inimväärikuse austamisega. Argumendina organitega kauplemise poolt küsitakse, et kui inimene võib end müüa tööturul (nt füüsilist tööd tehes), siis miks ei või ta müüa oma organeid? Viimase argumendi vastu võib väita, et antud toimimine ei pruugi olla toimija huvides, nt on teda sundinud sotsiaalsed tingimused, nt majanduslik kitsikus. Mainida tuleb, et mõnedes riikides aktsepteeritakse nt vere ja sperma müüki, ent siinkohal vajab rõhutamist, et tegemist on taastuvate kudedega.
Kohustus aidata?
Härra X-i tütrel on neerupuudulikkus. Tütar veedab kolmel päeval nädalas kuus tundi dialüüsil. Haigusega toimetulek on muutunud järjest raskemaks nii talle kui tema perele. Tütrele on juba tehtud üks neerusiirdamise operatsioon, kuid tema keha ei võtnud seda neeru omaks. Nüüd pole raviarstid kindlad, kas teine operatsioon võiks õnnestuda, kuid nad on nõus seda proovima, kui leitakse sobiv doonor. Pärast mõningate testide korraldamist ütleb tütre arst (pediaater) härra X-le nelja silma all, et isa oleks tütrele sobiv doonor. Isa keeldub, põhjendades oma otsust sellega, et siirdamise õnnestumine pole garanteeritud, samuti teevad talle muret neeru eemaldamiseks sooritatava operatsiooni võimalikud komplikatsioonid ning kõige selle tagajärjed perele. Sest mis saab siis, kui allesjäänud neeruga midagi juhtub? Mis saab sel juhul tema tütrest, teistest lastest, kogu perekonnast? Kuid mehel on oma kartuste pärast piinlik ning ta ei julge teiste ees keelduda, seega palub ta arstil perekonnale öelda, et isa ei sobi oma tütrele doonoriks. Arst vastab, et ta ei saa seda teha. Seepeale sõnab mees, et sel juhul on ta sunnitud seda ise ütlema, sest kui pereliikmed tõe teada saaksid, purustaks see nende perekonna.
Küsimused:
- Mis põhjusel arvab isa, et tema otsusest teadasaamine hävitaks nende perekonna?
- Kas isal võiks olla eriline kohustus loovutada oma neer tütrele?
- Missuguseid väärtusi, mis toetavad ootust, et vanemad peaksid end oma laste heaks ohverdama, on võimalik eeltoodud kirjeldusest välja tuua?
- Mis konkreetselt süvendab tänapäeva meditsiinis selliseid ootusi?
- Kuidas käituksite teie, kui eeltoodud juhtum leiaks aset teie peres? Kuidas põhjendate oma valikuid?
Allikas: Parker, M. A Deliberative Approach to Bioethics – Healthcare Ethics and Human Values. An Introductory Text with Readings and Case Studies. Ed by K.W. M. (Bill) Fulford, D. L. Dickenson and T. H. Murray, Malden (MA): Blackwell, 2002, lk. 29.
Annetada või müüa?
Härra Y otsustab päästa oma tütre elu, loovutades talle oma neeru. Nõnda käitub ta igati altruistlikult – see on üks elundidoonorluse neid tunnuseid, mis on teinud sellise praktika aktsepteeritavaks. Härra Z seevastu otsustab oma neeru maha müüa, et maksta mõne teise vajaliku operatsiooni eest, mis tema elu päästaks.
Küsimused:
- Miks tundub raha eest organi müümine moraalselt vastuvõetamatu?
- Kas organidoonorlus peab alati rajanema altruistlikel põhimõtetel? Miks?
- Kas nõustute väitega, et organite müümise lubamine tähendab vaeste ekspluateerimist rikaste poolt? Miks?
- Teada on, et kuigi organitega kauplemine on enamikus riikidest keelustatud, eksisteerib see ikka. Kas seetõttu ei võiks arvata, et parem oleks valdkond hästi reguleerida kui täielikult keelata, tekitades nõnda illegaalse turu ja tegevuse?
Allikas: Radcliffe-Richards, J. The Case for Allowing Kidney Sales.- W. Teays, L. Purdy Bioethics, Justice and Health Care. Belmont (CA): Wadsworth/Thomson Learning, 2001, lk 330.
Vaata lisaks:
Ajakirjad
Journal of heart and lung transplantation
Transplantation
Organisatsioonid
International Society for Heart and Lung Transplantation
The Transplantation Society
Regulatsioonid
Rakkude, kudede ja elundite hankimise, käitlemise ja siirdamise seadus
Surma põhjuse tuvastamise seadus
Inimõiguste ja biomeditsiini konventsiooni inimelundite ja -kudede siirdamist käsitlev lisaprotokoll
Foto: www.sxc.hu