Ly Erg: lapsele julgustavalt öelda: „Sa saad hakkama!“ suudab meist igaüks
Küsib Tiia Kõnnussaar, Tartu Ülikooli eetikakeskuse kolumnist-toimetaja, vastab Ly Erg, Hariduse Tugiteenuste Keskuse psühholoog ja koolitaja.
Kuidas Te koolipsühholoogina kirjeldaksite head kooli?
Heas koolis on suhtlemine avatud ja otsene, probleeme tahetakse ja osatakse lahendada konstruktiivsel viisil, ja seega on vähem õppimist ja õpetamist häirivaid emotsionaalseid pingeid. Olen kuulnud ka mõtet, et koolis peaksid kõik kogu aeg õnnelikud olema. Praktikuna võtaksin pigem eesmärgiks, et ühes heas koolis võiksid kõik – nii õpilased, õpetajad kui lapsevanemad – tunda end turvaliselt ja oodatult. Küll siis need õnnelikud ja rõõmsad hetked ka tulevad!
Heas koolis on arvestatud esmaste materiaalsete ja füsioloogiliste vajadustega:
- on puhkepausid ehk vahetunnid, kus on erinevaid tegutsemisvõimalusi nii energilistele kui rahu vajavatele lastele;
- on tervislik toit, aega seda toitu süüa ja ka valik, millises vahetunnis süüa, mitte natuke pikem vahetund, kus söömiseks jääb väga vähe aega (nt et aeg läheb suuresti kolmandalt korruselt allatormamiseks, järjekorras seismiseks, tihti järgneb tundi hilinemine ja õpetaja pahameel);
- on kena ja otstarbekohane kujundus ja mööbel. Esikohale ei panda aga ruttu moest minevat värvikujundust või sisustustrendi, mis võib olla silmale huvitav vaadata, kuid ei soodusta õppimist ning töötamist. Oma võimalused võiksid olla vasakukäelistele. Alates kolmandast kooliastmest oleks vaja arvestada, et klassis on lauad-toolid nii pooleteisemeetrisele kui ligi kahemeetrisele õpilasele;
- on õhku hingata. Tundub, et ülitihendatud aknad ja ventilatsiooniseadmed annavad liiga tihti tulemuseks umbsed ruumid. Ja seda pole vist veel väga uuritud, mida toob endaga kaasa pidev väike hapnikupuudus kaasajastatud ruumides, kus lapsed praegu viibivad.
Oluline on nii füüsiline kui psüühiline turvalisus: see tähendab, et ei lapsed ega ka täiskasvanud ei peaks kartma karjumist, halvasti ütlemist, mõnitamist, sarkasmi, asjade ära võtmist või löömist. Kui kiusamise vastu on enamik inimesi (ma loodan), siis turvalisuse võib ära võtta ka ülevoolavalt rõõmus tähelepanu. Kui laps on pikemalt puudunud kas haiguse või keeruliseks kiskunud elu tõttu ja otsustab kooli tagasi pöörduda, on tema jaoks kõige turvalisem, kui õpetaja ta lihtsalt õppetöösse kaasab ja vajadusel veidi aitab ega verbaliseeri oma suurt rõõmu või irooniat: „Küll on tore, et sa ka kooli tulla said!“; „Keda ka näha!“; „No sa oled nüüd nii palju maha jäänud, et klassi sa küll ei lõpeta.“
Õpetaja omakorda vajab kindlaid, hoolikalt läbimõeldud ja kõikide kooli täiskasvanute poolt omaks võetud käitumisjuhiseid, kui õpilane käitub mittekohaselt. Nagu ühes heas peres – vanematel peab olema lastele esitamiseks ühine seisukoht, kuigi nad on omavahel seda pikalt selgeks vaielnud.
Kasulik oskus on situatsiooni teise inimese vaatepunktist ette kujutada. Jon Steimeli ütlemine on: „Valu, mida laps oma käitumisega tekitab, ei ole kunagi suurem valust, mida ta ise on kogenud“. Ei õpetajad ega lapsed pea omavahel sõbrad olema, aga üksteisega arvestava, toetava ja asjaliku õppimist soodustava keskkonna saab küll luua. Samas on tore, kui kool on koht, kus sõbrad/toredad kolleegid ootavad.
Jesper Juul julgustab lapsevanemaid, õpilasi ja õpetajaid initsiatiivi haarama, õpilastesse kui võrdväärsetesse vestluspartneritesse suhtuma, võtma esimese sammuna ette õpetajate ja õpilaste omavahelise suhtluse parandamise. Ilusad ja õiged sõnad, aga kui palju on meil praktilisi oskusi seda teha?
Aastaid tagasi viisin koolis läbi uurimuse, kus esitasin nii õpilastele kui õpetajatele mh järgneva küsimuse: kellega läheksite kõigepealt rääkima, kui tekib õpetaja-õpilase vaheline konflikt? Ainult üks õpetaja arvas, et ta vestleks kõigepealt õpilasega nelja silma all. Ülejäänud õpetajad pakkusid pigem direktsiooniga vestlemist, vanemate teavitamist jms.
Õpetajatele probleemilahendamist õpetades näen tihti rõõmu nii õpetajate kui laste silmis, sest on olemas viisid, kuidas probleeme lahendada nii, et kasu edaspidistele suhetele oleks maksimaalne.
Abraham Maslow järgi on järgmisel astmel koolitöö (ja õpetajal õpetamistöö). Oma tegevusele saadakse tagasisidet, on tulemused ja hinnangud või hindamine. Võibolla oleksin pidanud selle kõige esimeseks panema: kui rääkisin noortega heast koolist, siis oli nende esimene ettepanek, et vigade tegemisse peaks suhtuma hästi. Õppimisprotsessis on ju vead ja eksimused paratamatud, õpilast ei peaks sellepärast hurjutama ja rumalaks nimetama. Ka õpetaja ei peaks pelgama kolleegi käest nõu küsima minna.
Lapsed ootavad rohkem arutlemisvõimalusi, analüüsi, praktilisi ülesandeid, seostamist tavaeluga, võõrkeele kasutuse võimalust tegelikus elus. Eluterve skeptitsism on see, mille arendamisest puudust tuntakse. Ka nn rasketesse ainetesse suhtumine sõltub õpetaja hoiakust. Kas haletseda „See aine ongi teie jaoks raske!“ (alltekst: te olete nii lootusetult rumalad); või olla optimistlik „See on raske, aga väga huvitav. Õpime koos.“
Mõnes aines võtaks pingeid maha kas valikute andmine või isikliku arengu hindamine (mitte üldiste normide täitmine). Mida veel soovitakse, on nn eluoskused: oskused tulevase lapsevanemana, esmaabi-oskused, looduses toimesaamine ja teadmised erinevates kultuurides/usundites orienteerumiseks.
Mis on Teie meelest takistused, mis ei lase ühel koolil olla hea kool?
Võib-olla sõnastaks küsimuse teistpidi: mida peaks tegema või mida on vaja, et koolist saaks hea kool? Arvatavasti on vähe inimesi, kellele ei meeldi hea kooli põhimõtted. Aga on ka öeldud: „Kõrvitsatest rääkimine ei pane neid veel kasvama.“
Kuigi alustasin hea kooli kirjeldust esmaste materiaalsete vajadustega, olen oma igapäevases nõustamistöös kuulnud selle kohta vähe kaebusi. Mured on pigem suhtumiste, hoiakute, sotsiaalsete oskustega, probleemilahendamisoskustega. Neid on võimalik nii muuta kui ka juurde õppida, nii täiskasvanutel kui lastel.
Olen Eestimaal õpetajaid koolitades päris palju ringi sõitnud ja kogenud, et enamik hea kooli komponentidest on juba kasutusel. Aga kas nad kõik on olemas ühes koolis? Tase on ebaühtlane, kuid on näha häid arenguid ja need ideed pole koolides võõrad.
Õpetajatele annab kindlustunde, kui neil on praktilised töövahendid ja oskused toime tulla õpi-, käitumis- ja emotsionaalsete eripäradega, toetav juhtkond ja hea kontakt lapsevanematega. Ja jälle, nagu on ka peres lapsevanemate omavahelise suhtega: kui õpetajatel on hea olla, on ka lastel tore õppida ja koolis käia.
Mis on see, mida saab teha koolipsühholoog, et kool oleks hea kool?
Koolipsühholoogid soovivad väga, et rohkem aega jääks ennetustööks. Et arusaamatused või erivajadused ei kasvaks suurteks muredeks või konfliktideks. Probleemid ei kao ka heast koolist, inimesed ja vajadused on erinevad, kuid psühholoog saab aidata märgata/selgitada erinevuste põhjuseid, edendada koostööd erinevate osapoolte vahel, olla neutraalne osapool, aidata kaasa isiksuse arengule.
Psühholoogi jaoks on hea kool selline, kus õpetajatel ja lapsevanematel on olemas taktitunne ja empaatiavõime, koostööoskused, oskus ja tahe neid rakendada. Selleks ei ole vaja aastaid psühholoogiat õppida, et enesekindluse kaotanud lapsele otsa vaadata ja öelda: „Sa saad hakkama.“ Seda saaks teha ükskõik kes.
Lõpetuseks üks mu lemmiktsitaate:
„... väline vabadus on ulukilgi, kõrbes mõurata ja liivahangi puistata. Inimese vabadus on sisemine: olla vaba vaenust, olla vaba vihkamisest, olla vaba kättemaksust.“
Nikolai Baturin, „Lendav hollandlanna“, 2012.
Artikkel on osa "Hea kooli käsiraamatust". Lugeda ja kommenteerida saate ka käsiraamatu teisi peatükke.
««Eelmine: Tärkava taime eest hoolitse hellalt Järgmine: Heas koolis on kõigil kuuluvustunne»»