Sügisest hakkas mu poeg käima lasteaias. Kõrvalrühmas käib tuttava 2,4 aastane tütar. Viimasel ajal on tuttav kurtnud, et üks nende rühma kasvatajatest ei luba vaid tema lapsel rühma mänguasja kaasa võtta. Kasvataja aga ise pidi väitma, et reeglid ongi kõikidele lastele ühed ning mängutuppa tulles tulebki oma asjad kappi jätta. Teiste rühma vanemate seas järelpärimist tehes pole aga keegi sellisest seadusest kuulnud. Esialgu ei tahtnud ma aastatepikkuse kogemusega õpetajast laste ebavõrdset kohtlemist uskuda. Eelmisel nädalal olid aga laste vähesuse tõttu kolm sõimerühma kokku pandud, ning oma last riidesse pannes kuulsin kõnealust kasvatajat tuttava last mängutoas noomimas: “Laura (nimi muudetud), vaadatakse silmadega!!... Laura, küll sina oled ikka äpu, millegagi sa ka hakkama ei saa!...lõpeta kohe see vingumine ära!” jne.
Tuttavale pole ma antud situatsioonist veel rääkida julgenud. Esiteks ei taha kasvatajat asjatult süüdistada, kuid samal ajal olen ka kindel, et lapse ema temperamenti arvestades ilmuks ta esimese asjana lasteaeda ning tõmbaks asjasse ka minu ja minu lapse.
Mõnes mõttes saan aru ka kasvatajast, kuna laps tõepoolest nö 'jonnib' palju ning on lisaks väga tugeva omanikuinstinktiga. Kas aga professionaalsele kasvatajale on kohane sellist sõnavara kasutada? Kas ei ole tema ülesanne lastesse negatiivsuse süstimise asemel pigem nende enesekindlust kasvatada? Mida näete teie antud situatsioonis lahendusena?
Lasteaiaõpetaja ebavõrdne suhtumine lastesse
Foorumid:
Minu hinnangul ei ole õige
Minu hinnangul ei ole õige kui lasteaiaõpetaja ei suhtu kõigisse lastesse võrdselt. Alusetu süüdistamine ei ole samuti õige, kuid kui juba oma kõrvaga oled kuulnud, et õpetaja lapsega nii räägib, siis tuleks sellele reageerida küll. Mind kõnetas kõige rohkem see, et õpetaja ütles lapsele, et ta on äpu ning millegagi hakkama ei saa. Selline suhtumine on kindlasti ebaprofessionaalne ning liialdav, sest vaevalt, et laps mitte millegagi hakkama ei saa. Õpetaja ei tohiks last üldse maha teha, sest sedasi võib ta tema arengut pärssida või psühholoogilise trauma tekitada. Kui laps jonnib, siis tuleks temaga rääkida, proovida selgitada ning küsida, et milles asi on. Õpetaja on sellise käitumisega rikkunud kutse-eetikat, kuid ilmselt ka õpetaja ametijuhendi osa, mis peaks hõlmama vastutust oma professionaalse pädevuse eest. Samas ütleksin, et siinkohal on loomulikult oht väga kergesti õpetajat sildistada ning põhjus, miks õpetaja tolle lapsega nii rääkis, ei pruugi üldse tuleneda sellest, et ta oleks oma töös ebapädev. Mis puudutab mänguasjade kaasa võtmise konteksti, siis on üsna tavaline, et möödarääkivuse tõttu ei kattu vanema ning õpetaja jutt. Olen kuulnud, et osades lastaedades on lubatud lapsevanemal mõned tunnid koos oma lapsega lasteaias olla, eriti just sõimerühmas. Ehk kui lasteaed seda võimaldab ning vanemal on aega seda teha, siis saab olukorda veidike selgust (2,4 aastane laps peaks ju sõimekas olema). Samas võib vanemale pakkuda, et ta uuriks olukorda teiselt rühmaõpetajalt või õpetaja abilt näiteks juba selles osas, et kuidas nende mänguasjadega olukord siis ikkagi on.
Lisa kommentaar