Kust läheb kunsti piir?
Orlan on tuntud prantsuse kunstnik, kes lisaks muudele kunstiliikidele harrastab kehakunsti plastilise kirurgia läbi. Tema projekt "Püha Orlani reinkarnatsioon" sisaldas 9 iluoperatsiooni aastatel 1990-1993. Seeläbi kujundas ta endale välimusi, mis kopeerisid kuulsaid kujusid kreeka mütoloogiastnagu Botticelli Venus, aga ka maale, nagu Mona Lisa. Seejuures polnud põhjuseks ilu, vaid lood (stories), mida nende jumalatega seostatakse. Operatsioone filmiti ning levitati üle maailma. PS! Nõrganärvilistel mitte vaadata:
I can observe my own body cut open, without suffering!... I see myself all the way down to my entrails; a new mirror stage. "I can see to the heart of my lover; his splendid design has nothing to do with sickly sentimentalities"- Darling, I love your spleen; I love your liver; I adore your pancreas, and the line of your femur excites me." (Orlan from Carnal Art Manifesto)
Orlan on ka Eestis käinud ning tema näitus oli üleval Tallinna Kunstihoones. Vt artikleid:
Ihukunsti kõrval tegeletakse ka kehakunstiga. See sisaldab endas tätoveeringuid ja kehamaalinguid, augustamist, lõikumist, kujumuutmist (nt kitsad korsetid).
Mõned inimesed on kunsti nimel või mingi kummalise soovi tõttu lasknud endaga "huvitavaid" asju teha. Nt üks mees lasi endale kahetipulise keele opereerida. Üks kuulsamaid kehakunstnikke on kassmees, kes on lasknud endale kassi näo lõigata ning üle kere triibud tätoveerida, teravad kihvad olevat selleks, et paremini toorest liha süüa (kass mees lahkus me seast 2012 aasta novembris).
On ka selliseid kunstnikke, kes tegelevad valuga, selle esilekutsumisega, inimese kehaliste ja vaimsete võimete piiride kompamisega.
Teema puhul kerkib esile mitmeid küsimusi, mis on seotud moraali ja eetikaga ning mille üle võiks õpilastega (tõsi küll, mitte päris algklasside) arutleda. Millised on kunsti piirid? Kas on oluline, kust kunstnik saab oma inspiratsiooni? Kas halb inimene saab olla hea kunstnik; näiteks saab oma inspiratsiooni narkootikumide tarvitamisest, vägivallast? Kuidas suhtuda kunsti ja muusikasse, laiemalt üldse inimese loomingusse, mis õhutab vägivallale ja vaenule? Teismelised on sageli neile vastuvõtlikud. Kuidas käituda lastega, kes kuulavad sellist muusikat ning käivad kontsertidel. Väärtusprogrammi seisukohast on väga oluline, et lastel kujuneks oma maitse, aga kas õpetajatel on vabadus või koguni kohustus laste eelistusi suunata? Milliste vahenditega õpetaja seda teha saab?