Helena Stamberg: huvijuhil on hea võimalus olla vahendaja ja toetaja
Küsib Tiia Kõnnussaar, Tartu Ülikooli eetikakeskuse kolumnist-toimetaja, vastab Helena Stamberg, kes oli intervjuu tegemise ajal Tartu Hansa Kooli huvijuht.
Mis on kõige olulisemad põhimõtted, milleta kool pole hea kool?
Pean väga oluliseks juhtkonna ja õpetajate koostööd ning ühiseid eesmärke. Et me mõistame eesmärke ühtemoodi ja need on meil silme ees. Et me oleme kõik ühtviisi teadlikud, et olulised on nii õpilase kui ka õpetaja areng.
Huvijuhina saan ka omalt poolt koostööd ja üksteisemõistmist mõjutada. Kasvõi nii, et kui alustame õppeaastat, paneme koos paika, mis on minu kui huvijuhi tegevused ja üritused koolimajas. Mulle on väga oluline, et kooskõlastan selle õpetajatega, et me ei võtaks liiga palju ette ega dubleeriks üksteist.
Kuna mina õpilastele hindeid ei pane, puutun nendega kokku väga positiivses võtmes ja kuulen nende siiraid arvamusi. Ma näen ka õpetajate poolt ja pean oluliseks õpilasi ja õpetajaid teineteisele vahendada. Et mõlema poole nägemus jõuaks teineteiseni ja et lahkarvamuste korral jõutaks konsensuseni. Huvijuhil on suur võimalus mõlema poole huvid kokku viia. Kuna huvijuht kuulub meil kooli juhtkonda, jõuab vajalik info õpilaste muredest ka juhtkonnani.
Ma näen oma osa huvijuhina selles, et luua õpilastele võimalusi kasutada oma potentsiaali ja andeid. Meil on andekaid lapsi ja püüame nende andeid arendada, näiteks korraldada huviringe, kus nad saavad mõne alaga süvitsi tegelda.
Heas koolis on lastel võimalik huvijuhiga vabas õhustikus suhelda. On väga oluline, et see ruum ja koht on füüsiliselt olemas. Heas koolis on huvijuhil ruum, kus lapsed saavad olla, ilma et peaksid õppetööga tegelema. Ma näen, et see motiveerib õpilasi, kes on õpilasesinduses ja korraldavad koolis üritusi. Võibolla ei ole õpilane nii võimekas akadeemiliselt, kuid tal on muid talente, näiteks on ta hea korraldaja või tubli helipuldis, ja me toetame tema võimekust. Nii on iga õpilane väärtustatud ja tunneb end koolis hästi.
Miks takistab kooli olemast hea kool?
Mul on kahju, et huviringide jaoks pole koolis eelarverida ja vahendeid. Nii on huviringide ellu kutsumine väga keeruline. Meil on koostöö teiste organisatsioonidega, aga me ei saa huviringe ise läbi viia. Tuleb leida tegijaid, kellel on oma MTÜ ja kes saavad midagi koolis teha eurotoetuste baasil ja võtavad ka ringitasu. See kindlasti vähendab ka õpilaste võimalusi – kui huviringide tarvis oleks eelarves eraldi rida, oleks koolil lihtsam ja lastele kasulikum.
Teine probleem on õpetajate ülekoormus. Neil on hommikul järjestikku tunnid, lisaks korraldustöö ja koolielus osalemine. Ka iga õpilasega kaasneb töö. On väga keerulisi lapsi, aga puuduvad abiõpetajad, keda mõnel juhul oleks kooli väga vaja.
Õpetaja töö on nii intensiivne, et ta väsib. Kui ta ka idee poolest peab toredaks, et meie koolis on vahvad üritused, siis ta lihtsalt füüsiliselt ei jõua kaasa lüüa. Miks õpetaja väsib: kui sa teed oma tööd aastast aastasse, jääb su maailm ühel hetkel piiratuks. Iisraelis ja Kanadas lubatakse õpetajale aasta enesetäienduseks: ta võib teha midagi muud ja end koolitada ega pea samal ajal muretsema oma koha pärast.
Soomes ei anta koolilastele koduseid ülesandeid. Teiste riikide kogemus näitab, et on ka teistsuguseid õpetamismudeleid, kus nii õpetajal kui õpilastel on vähem lisatööd.
Minu meelest võiks kool rohkem arendada andeid, selle asemel et rõhuda teadmistele.
Mida saate huvijuhina teha (ja teete), et kool oleks hea kool?
Ma arvan, et meie tegemised aitavad meil küll olla hea kool. Väärtustame koostööd kodu ja perega: kevadel korraldasime ülekoolilise perepäeva, kuhu olid kaasatud ka lapsevanemad, kes üritusi läbi viisid. Pered tulid vaatama laste esinemisi ja see tekitas sooja ühe-pere-tunde. Meil on traditsioonid, mis toimivad, ja me hoiame neid. Püüame olla avatud ja rääkida avatult – kui on probleeme või ebakõlasid, tuleb need lahendada. Probleemide puhul oleme lahendustele avatud; usun, et oleme ka piisavalt paindlikud.
Vahel lapsed räägivad mulle, kui on mõni mure südamel. See on märk usaldusest ja headest suhetest. Koolis on ka psühholoog ja sotsiaalpedagoog, nii et tegelikult ei ole laste murede kuulamine minu põhitöö. Mina püüan igal juhul olla n-ö täiskasvanud toetaja, kes aitab lahendust leida. Juba see on lastele abiks, kui on võimalik lihtsalt tulla ja rääkida. Õpilased, kes on meie koolist läinud mujale õppima ja siis tagasi tulnud, ütlevad, et meie koolis on tunne, et sind väärtustatakse. Oma pere tunne.
Artikkel on osa "Hea kooli käsiraamatust". Lugeda ja kommenteerida saate ka käsiraamatu teisi peatükke.
««Eelmine: Hea hoolekogu ühendab Järgmine: Koolitädi on nii mõnigi kord vanaema eest»»