Helen Toming: heas koolis on kõigil kuuluvustunne
Vastab Helen Toming, sotsiaalpedagoog ja Hea Kooli projektijuht Tartu Ülikooli eetikakeskuses, küsib Tiia Kõnnussaar, Tartu Ülikooli eetikakeskuse kolumnist-toimetaja.
Mis on need kolm kõige olulisemat komponenti, mis teevad ühest koolist hea kooli?
Heas koolis on õnnelikud nii õpilased kui ka õpetajad. Neil on oma kooliga seotud kuuluvustunne. Heas koolis teavad kõik õpilased, et nad kuuluvad oma kooli perre, olenemata sellest, millised on nende eripärad või probleemid.
Heas koolis ei ole selekteerimist, vaid on tingimusteta aktsepteerimine: sa oled meie laps. Igal õpilasel on olemas teadmine, et ma olen vastu võetud, ja see teadmine ei kao ära ka siis, kui õpilane on mingi üleannetuse või eksimusega hakkama saanud.
Sotsiaalpedagoogina võin lisada, et keerulisema elukäiguga laste tavaline kogemus on, et pahanduste korral nad hüljatakse. See on nende elus olnud tavapärane muster. Ja need lapsed panevad mõnigi kord kooli proovile: kas see muster kehtib ka nüüd ja siin? Kas on nii, et kui ma käitun halvasti, hakkavad täiskasvanud mind tõrjuma?
Aga heas koolis nii ei ole. Sa oled ikkagi meie õpilane ja kuulud meie hulka, mis siis, et sa parasjagu nii tegid. Hea kool aitab sellel mustril mureneda.
Teiseks, heas koolis on ühine keel ja meel. Ühised eesmärgid ja väärtused on paigas ja neist saadakse ühtemoodi aru.
Kolmandaks, heas koolis on meeskonnavaim ja usaldus kolleegide, juhtkonna, õpetajate ja tugispetsialistide vahel. Heas koolis tunneb tugispetsialist, et juhtkond usaldab teda ja võtab kuulda – ka siis, kui tugispetsialist on märganud, et midagi peaks muutma näiteks juhtimises.
Mis takistab kooli headust?
Üks asi on kindlasti projektide ja tegevuste rohkus, pidevad muutused ja muudatused. Selle saab lahendada nii, et kool mõtleb välja ja sõnastab, miks ja kuidas midagi teha. Kui sihti ei ole selgelt sõnastatud ja selles ühiselt kokku lepitud, toob see endaga liiga palju juhuslikku ja tulutut sebimist. Ma ei taha öelda, et kõik uuendused on halvad, aga liiga palju uut on raske vastu võtta.
Teiselt poolt on takistus saada heaks kooliks ka see, kui ollakse aastaid jäigalt paigal ega võeta omaks ühtki muutust. Kumbki äärmus pole hea.
Sotsiaalpedagoogi pilgu läbi: paljudes koolides tunnevad tugispetsialistid, et nende roll koolis on ebakindel. On jäetud koolipidaja otsustada, kas ja kui palju võimaldada koolile ressurssi tugispetsialistide tarvis. Ent ilmselt oleme kõik ühel meelel, et heas koolis on tugispetsialist väga vajalik ja just nii, et ta on koolipere osa. Ainult sellest, et tugispetsialisti teenust väljast sisse ostetakse, ei piisa, sest spetsialist peaks lapsi tundma.
Ka Tartu Ülikooli eetikakeskuses toimunud sotsiaalpedagoogide ümarlaual arvati, et kindlasti peaks sotsiaalpedagoog ja koolipsühholoog olema kohapeal: kui mõne lapsega on mure, toimub esmane märkamine ja sekkumine koolis ja alles vajadusel otsitakse tuge väljastpoolt. Näiteks koduvägivalla kahtluse puhul on igal kodanikul kohustus info edasi anda, ent sageli ei teata, mida teha. Koolis on just sotsiaalpedagoog see isik, kellele õpetajad saavad rääkida ja kes oskab selle probleemiga edasi tegelda.
Millised olid sinu kogemused kooli sotsiaalpedagoogina?
Sotsiaalpedagoogi koolipäeva peab mahtuma ka haige lapse pea silitamine, koju jäänud pastaka asemele uue otsimine ja rõõmsate ning kurbade lugude kuulamine. Nende väikeste asjade kaudu luuakse lapsega kontakt ja usalduslik suhe, mis aitab edaspidi lahendada keerulisemaid olukordi.
Kui kodus on tõsised probleemid, siis selliste lugude lahendamiseks peab olema lapsega usalduslik suhe, ja kui seda pole loodud, tuleb seda hakata nullist üles ehitama, mis võtab aega. Seepärast on tähtis, et igas koolis oleks sotsiaalpedagoog või tugispetsialist olemas.
Sotsiaalpedagoog peab olema see jõud koolis, kes aitab õpetajatel uskuda, et iga laps on väärtuslik ja igas lapses on midagi head. Igapäevaelus on see õpetajale teinekord raske – on inimlik, et usk kaob ära, kui laps tunnis pidevalt justkui vastu töötab. Siis ongi sotsiaalpedagoogi asi meelde tuletada, et me väärtustame ja hoiame kõiki oma õpilasi, ja aidata lahendada keerulisi olukordi ja konflikte. Sotsiaalpedagoogina tuli nii mõnigi kord lepitada osapooli ja seista hea selle eest, et igal kooliga seotud osapoolel on koolis hea – mitte ainult õpilasel, vaid ka õpetajal, lapsevanemal ja koolijuhil. Mulle meeldib öelda, et sotsiaalpedagoog on nagu liim, mis ühendab eri osapooled ja hoiab võrgustikku koos.
Konkreetseid näiteid on raske tuua, sest sotsiaalpedagoogina mõtled ennekõike sellele, et laste lood jääksid saladuseks. On tulnud ette olukordi, kus õpilase ja õpetaja konfliktis tuleb teadlikult asuda õpilase poolele: õpetajal on siiski koolis võimupositsioon ja õpilased vajavad toetust. Tahan loota, et suutsin ka lapsevanematega suheldes neid veenda, et olen neile toeks. Sotsiaalpedagoog ei ole kunagi kohtumõistja, vaid aitab osapooltel leida ühise eesmärgi ja toetab selle saavutamist.
Artikkel on osa "Hea kooli käsiraamatust". Lugeda ja kommenteerida saate ka käsiraamatu teisi peatükke.
««Eelmine: Ly Erg laste julgustamisest Järgmine: Hea hoolekogu ühendab»»