Hea kooli käsiraamat: Vaimne ja füüsiline õpiruum on tugevalt seotud

Mari-Mall Feldschmidt
Tartu Ülikooli eetikakeskuse väärtusarenduse koolitaja/nõustaja, Narva Vanalinna Riigikooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja

«Tagasi esilehele

Lisa kommentaar

Loe lisaks:

• Kadri Haavandi: kaasaegne kooliraamatukogu on ka suhtlemispaik

Vaimne ja füüsiline õpiruum on tugevasti seotud. Kui õpilased istuvad üksteise taga ridades, ei saa nad õpiprotsessis avatult suhelda; samuti ei ole õpilaste positsioon võrdne. Tänapäevane õpikäsitus nõuab ka kaasaegset õpikeskkonda.

Tõhusa õppimise eelduseks on vastastikune usaldus ja hirmuvaba õhkkond. Iseseisva õppija ja mõtleja kujunemiseks olulised tegurid on piisav aeg, toetav õhkkond, ideede ja arvamuste paljususe tunnustamine, aktiivne osalemine, riskijulgus, vastastikune austus ja iseseisvuse väärtustamine.

Me tahame, et koolikeskkond oleks koht, kus saaks toimetada ja areneda rõõmus, julge ja õnnelik laps ning tunneks end hästi ka õpetaja. Õppija vajab nii individuaalset keskendumisvõimalust kui ka avatud suhtlust kaasõppijatega. Mõlema tegevuse puhul peab füüsiline keskkond olema toeks.

Enamasti tunneme juba koolihoonesse ja klassi sisenedes ära, kas kooli atmosfäär on õppijat toetav või mitte. Õpiatmosfäärist paistab, millised on inimeste hoiakud, uskumused ja väärtused. Kas inimsuhted on üles ehitatud autokraatiale ja ettekirjutustele või üksteise austamisele, kas väärtuseks on konkurentsil põhinev edu või igaühe individuaalsuse tunnustamine, kas kodukord põhineb distsipliinil ja karistustel või üksteist austavatel kokkulepetel.

Nagu kodudeski, ei ole soe, sõbralik ja hooliv keskkond koolis sõltuv mitte niivõrd materiaalsete vahendite küllusest kui inimeste oskusest ja tahtest luua koht, kus tahetakse olla ja koos tegutseda. Kaasaegsed innovaatilised ettevõtted pööravad aina rohkem tähelepanu sellele, et nende töötajate töökeskkond arvestaks inimese vajadusi ja soodustaks loovust. Paljudes koolikeskkondades on selles suunas veel pikk tee käia.

Õpiruum kas inspireerib või pidurdab
Tahe midagi teha sõltub suuresti keskkonnast. Mõni keskkond inspireerib meid olema loovad ja julged, tegelema arengu ja vaimsete ülesannetega, teine keskkond soodustab vastutusvõimetut käsutäitmist, ülesannetest möödahiilimist ja passiivsust. Mõni keskkond toetab omavahelist konkurentsi ja ärapanemist, teine empaatiavõimet ja koostööd. Koolis on keskkonna looja ja keskkonna eest vastutaja koolijuht. Klassis, kus toimub suurem osa õppetööst, on see õpetaja. Seega, kas õpiruumis on koostöine ja arengut ning õppimist toetav keskkond või mitte, sõltub eelkõige õpetajast ja tema oskustest.

Riiklik õppekava defineerib õpetamist kui soodsa õpikeskkonna loomist: õpetaja ülesanne on luua selline õpikeskkond, kus iga õppija saaks maksimaalselt areneda, arvestades tema individuaalsust ja potentsiaali, oskusi ja huve. Küllap tahavad kõik õpetajad, et nende õpilased areneksid. Siiski ei leia õppimist toetavat keskkonda mitte kõikidest õpiruumidest (kasutan klassi asemel mõistet õpiruum vaheldumisi mõistega õpikeskkond: õppimine ei toimu tänapäeval mitte ainult klassis ega ainekabinetis, vaid ka õues, matkal, muuseumis ja mujal). Sagedasti kujundab õpetaja klassiruumi temale harjumuspärasel moel, unustades, et õppimise ja õpetamise käsitus on muutunud. Kui õppimine oli üksnes õpetaja esitatud faktide meeldejätmine ning nende ülesütlemine, sobis selleks hästi pingiridadega klass, mille eesotsas troonis kõrgemal poodiumil õpetaja. Ka ei olnud faktipõhisel autoritaarsel õpetamisel olulised omavahelised suhted, sest individuaalsust välistava, õppijaid ühtlustava lähenemise puhul polnud nende järele olulist vajadust. Uus õpikäsitus nõuab uutmoodi õpikeskkonda.

Digiajastu lapsi on kujundanud tehnoloogia kasutamine
Tänapäeva keskkond, nagu ka tänapäeva lapsed on teistsugused kui aastakümned tagasi. Digiajastu lapse aju ja mõtlemist on kujundanud tehnoloogia kasutamine; tema ootused ja vajadused erinevad eelmise põlvkonna omadest. Tänapäevane noor soovib töötada arvutiga selle sõna kõige laiemas tähenduses, olla pidevas ühenduses teistega. Ta soovib arutada, ise teha, uurida ja avastada, saada vastuseid miks-küsimustele. Ta ootab vaheldust, mängulisust, koostööd ja visuaalseid selgitusi. Ta on motiveeritum, kui ta saab aktiivselt osaleda ja otsustada, ning saavutab tulemused oma tempos (Vinter, 2015).

Muutuste tegemine pole alati kerge ning vajab oskusi ja arusaamist, mis on muutuste eesmärk. Et õpikeskkond oleks õppijat toetav, on oluline hinnata keskkonda õppija vajadustest lähtuvalt.

Kool on õppija jaoks, õppija arengu toetamise koht. Seetõttu on õpetajal vaja teadmisi lapse psühholoogiast, arenguetappidest, motivatsiooni olemusest ja grupiprotsessidest.
Äärmiselt olulised on suhtlemis- ja nõustamisoskused. Tänane õpetaja on suhtleja, inspireerija, toetaja, juhendaja ja teenäitaja oma aine sügavustesse. Mida rohkem on õpetaja ise oma ainest innustunud, seda suurem on lootus, et ta suudab sellega nakatada ka õpilasi.

„Kui õpetaja ei oska õpilase vaatepunkti arvestada, võib juhtuda, et ta loob õpilasele arengut mittetoetava või isegi taandarengut toetava keskkonna. Hoolimata sellest, et tema enda jaoks tundub tema loodud õpetamiskeskkond hästi korraldatuna /.../.“ (Toomela, 2015: 23)

Riikliku õppekava (edaspidi RÕK) õppimise käsitusest leiame, et „õpilane on õppeprotsessis aktiivne osaleja, kes /.../ õpib oma kaaslasi ja ennast hindama ning oma õppimist analüüsima ja juhtima.“ (Põhikooli riiklik õppekava, 2011).

Kuidas luua keskkonda, mis toetaks tänapäeva õppijat – tema uudishimu, avatust, julgust, tahet ja sihikindlust, empaatiat, eneseusku ja vastutusvõimet? Keskkonna võib jagada kaheks: materiaalseks ja mittemateriaalseks ehk füüsiliseks ja psühholoogiliseks. Mõlemal poolel on oluline osa õppija arengus.

Füüsiline keskkond
Õppimine võib toimuda igal pool, seepärast on õpiruumi piiritlemine veidi meelevaldne. Et aga siiani toimub suurem osa õpiprotsessist koolihoones, keskendun järgnevalt koolikeskkonnale.

Kooli füüsiline keskkond hõlmab nii koolihoonet kui ka kooli ümbrust – õueala, spordirajatisi, parklat jms. Koolikultuurist kõnelevad nii klassiruumid kui ka kooli WC-d, koridorid, sööklad. Kas õpilastel on kohti, kus vahetunnil mõnusalt kaaslaste või õpetajatega suhelda? Kas on kohti, kus liikuda, sportida ja mängida turvaliselt? Kas vahetunnis on turvaline olla nii aktiivset liikumist vajajal kui ka rahulikul introverdil? Kas söökla pakub peale söögi ka esteetiliselt meeldivat keskkonda, aitab kaasa tervislikele söömisharjumustele?

Vana Tiibeti tarkus ütleb: „Keskkond on tugevam kui tahe.“ See, millises füüsilises ruumis õppijad aastate kaupa viibivad, mõjutab nii nende meeleolu, tegevusi kui ka suhteid kaaslastega. Kuigi aina tavalisemaks on muutunud õuesõpe ja õppimine väljaspool koolihoonet, möödub suurem osa õpiajast ikkagi klassiruumis, olgu selleks siis koduklass või ainekabinet. Kui eeldame, et õpigrupis on umbes 20 õpilast, siis kuidas organiseerida keskkonda nii, et iga õppija tunneks end hästi ning oleks teistega võrdsel positsioonil? Klassikalised pingiread ruumis pole selleks kindlasti parim variant.
 

Üksteise taga istuvate õppijate pingiread, mis on olnud Eesti koolides kasutusel kui traditsioonilisim õpikeskkond, ei ole uue sotsiaalkonstruktivistliku õpikäsituse ja RÕKi rakendamiseks sobiv ruumikasutus.
Pingiread sobivad individuaalseks tööks, kui on vaja keskenduda üksnes oma tööülesannetele. Suhtlemist, kuulamist, üksteisega arvestamist ja üksteiselt õppimist selline ruumipaigutus ei toeta. Samuti loob ridades pingisüsteem ebavõrdsust, sest esimese ja viimase pingi õppijad suhestuvad õpetaja ja teiste klassikaaslastega erinevalt.

Paljudel eespool istuvatel õppijatel on keeruline töötada, kui ei ole võimalik näha, mida teeb ülejäänud klass; samuti on raske kuulata kaasõppija küsimust või kommentaari, mis tuleb selja tagant. Ka täiskasvanud õppijate juures on tavapärane, et koolitustel täituvad esimesena viimased pingiread. Ühelt poolt on põhjuseks tavaharjumuslik suhtumine, et „tagumised“ saavad olla vähemaktiivsed, vajadusel saavad vaikselt tegelda oma asjadega, neid „ei küsita“, kuna „targad“ istuvad nagunii esiridades. Teiselt poolt on paljudele õppijatele oluline, et neil oleks keskkonnast ülevaade. Vajadus omada keskkonnast ülevaadet on eriti oluline sotsiaalselt aktiivsetele noormeestele. Kui õpetaja eesmärgiks on koostöine, aktiivne, võrdne ja üksteist arvestav keskkond, kus on olulised sotsiaalsete oskuste ja empaatia arendamine, siis tasub üksteise seljataga istumist vältida.

U-kujuline ruumipaigutus, kus õppijad istuvad laudade taga, meeldib enamasti nii koolilastele kui ka täiskasvanud õppijatele, sest kõik näevad ja kuulevad kõiki, kõrvalistujaga on võimalik koostööd teha, laud õppija ees tagab turvalisuse. Ka õpetajal on mugav ruumis liikuda: vaateväli on avatud ja saab suhelda võrdsel positsioonil, samuti on õpetajal võimalik näha, juhendada ja tagasisidestada kõiki õpilasi võrdselt. Sellises ruumis on hea teha ka rollimänge ja suhtlusharjutusi, mis nõuavad liikumist ja paariliste vahetamist, ning liikumisharjutusi, kuna ruumi keskele jääb suur tühi ruum. Probleemiks võib mõnikord olla rühmatööde jaoks klassi ümberpaigutamine või ka laudade U-kujuline paigutamine, kui klassis on üle 20 õppija.

Ringikujuliselt paigutatud toolid ilma laudadeta tekitavad kõige avatuma suhtluskeskkonna. Kui inimeste vahel pole barjääre (laudu), kujuneb tavapäraselt kõige usalduslikum vestlus, nii et kui eesmärgiks on empaatia ja mõistmise suurendamine, isiklike arvamuste väljatoomine ning rühma omavaheliste suhete tugevdamine, on selline ruumipaigutus sobiv. Samas võivad paljud õpilased, nagu ka täiskasvanud tunda end ebaturvaliselt, kui kindlustunnet tekitavat lauda pole ees. Kui aga klassis on head ja usalduslikud suhted, suurendavad arutelud ringis neid veelgi. Ringikujuline paigutus on sobiv ka siis, kui ühisele arutelule järgneb rühmatöö, sest ringist väljapoole saab tavaliselt mahutada 5–6 lauda, mille ümber saavad pärast ringis õppimist koguneda 4–5liikmelised rühmad.

Vahel on õpetajatel raske harjumuspärase laua-taga-õppimise asemel kujundada ruum ringi- või poolringikujuliseks, kus soovitavalt ka õpetaja istub õpilaste hulgas ringis. See sunnib õpetajat oma tavapärasest positsioonist loobuma. Õpiprotsessile tuleb aga kasuks, kui ka õpetaja on „võrdne võrdsete seas“. Ta on küll õpikeskkonna looja, kuid samas ka õppija nagu teisedki ruumisviibijad.

Laudkondades õppimine. Laudkondades õppimine on tänapäeval kasutusel paljudes tundides, tavapäraseks on saanud selline paigutus Hea Alguse klassides, samuti on (või vähemalt peaks olema) laudkondades õppimine oluline keskkonna tunnus keelekümbluskoolides. Laudkonnad on soovitatav paigutada ruumis poolringikujuliselt, et ükski laudkond poleks teise selja taga ning kerge vaevaga saaks toolid ümber laua asetada nii, et kõik oleksid kõigile nähtavad. Laudkonna sobiv suurus on neli kuni kuus inimest. Laudkonnas õppimine soodustab koostöist õppimist ning üksteisega arvestamist. Kui tahame, et koostöö muutuks õppimise kontekstis tavapäraseks, peab ka keskkond seda toetama.

Loomulikult peab õpetaja tagama, et kõigi õpilaste töökohad oleksid piisava valgustusega ning võimaldaksid õpetajat, tahvlit, slaide jm vajadusel jälgida. Kuna koolides on siiani õpetajapoolne uue osa esitamise maht liiga suur, on mõistlik ning vajalik toetada ruumipaigutusega sellist õpikeskkonda, kus suurem osakaal on õpilastel, avastamist ning oma lahendusi võimaldaval õpiprotsessil ja õpilaste koostööl. Õpetaja domineerivat rolli on kergem vähendada, kui füüsiline ruum toetab seda.

Õppija vajadustega arvestamine. Tänapäeval on töökohti, kus töötajatele võimaldatakse arvuti või dokumentidega töötada ka seistes (töölaud on tõstetud vajalikule kõrgusele). Meie koolides veel sellist võimalust pole, kuid vähemalt püstitõusmise võimalused nagu ka puhas joogivesi peaksid olema tagatud igale õppijale. On hea, kui klassis saab vahel istuda ka vaibal või patjadel (ja seda mitte ainult esimestes klassides). Iga võimalus, mis õppeprotsessis on seotud liikumisega, tuleb ära kasutada, sest eriti kasvaval organismil on raske ja tervisele kahjulik istuda päevade ja tundide kaupa liikumatult pingis.

Õpetaja asend klassis. Õpetaja on õpikeskkonna looja ja seega on tal ülioluline roll. See üliolulisus aga ei tähenda, et tema füüsiline positsioon peaks olema kõrgemal. Tänapäeval ei ole õnneks palju klassiruume, kus õpetaja laud on kõrgemal poodiumil. Sama tasapind aitab kaasa, et ei tekiks nn ülalt alla vaatamise positsiooni. Üksteise austamine on õpiruumis oluline: see peab olema vastastikune ja sellele aitab kaasa, kui ka füüsilise keskkonna mõttes on õpetaja ja õpilased ühel tasandil. Samas võib nii õpetaja kui ka õppijate isikliku, nn privaatruumi vajadus erinev olla. Mõnele sobib, kui õpetaja on talle lähemal kui meeter, teisele võib see olla häiriv. Eestlase privaatse ruumi vajadus on tavapäraselt suurem kui mõnedel teistel rahvastel. Mida parem on õhkkond õpiruumis, seda väiksemad võivad olla vahemaad.
Et õpetaja saaks tagasisidet, kas tema suhtluspositsioon õpilastega on sobiv, on hea kutsuda tundi usaldusväärne kolleeg või nõustaja, kellelt saab adekvaatset tagasisidet.

Kõnelevad seinad. Nii klassi- kui koolikultuurist annavad ülevaate tekstid ja pildid, mis on seintel. Eksponeeritavatest infokandjatest järeldub, kas väärtustatakse ainult tipptulemusi või igaühe individuaalsust.
Norra kasvatusteadlane G. Keller on öelnud, et võistlus ja edetabelid on head ainult võitjatele, teistele on see katastroof. Individuaalset väärtustamist näitavad väljapanekud, kus on eksponeeritud kõikide laste tööd, ja tunnustusseinad, kus tõstetakse esile erinevaid õpilasi erinevate tunnustust väärivate tegude eest.

Õppijate loovusest ja algatusvõimest räägivad väljapanekud, kus on usaldatud laste vastutust. Kui õpilased ise on kujundanud seinad omavalitud või -kirjutatud tsitaatidega, oma isikupära väljendavate joonistustega, omakasvatatud taimedega, on ruumil ka isiklik tähendus.
Ühistunnet loovad ühistööd: kogu koolipere või klassi tehtud käsitööd, joonistused vms. Meie-tunnet toetab, kui luuletuste, piltide või fotode väljapanekul on ka õpetajate ja lastevanemate töid.

Tänapäeva noor on eelkõige visuaalne õppija, seepärast on toetav, kui koolile olulised väärtused ja sihid on nähtaval ka seintel. Samas, kui klassis või koolistendil on üleval mitmeleheküljeline kodulehelt prinditud sisekorraeeskiri või mõni muu määrus, on selle kasutegur tavaliselt olematu.

Audio- ehk kuuldav keskkond. Õppimiseks on vaja nii individuaalset keskendumisvõimalust kui ka avatud suhtlust kaasõppijatega. Hariduse eesmärk on mõista maailma, see aga ei tähenda mitte ainult välismaailma, vaid ka oma siseilma mõistmist. See tähendab oskust kuulata nii teisi kui ka iseennast. Kaasaegses maailmas valitseb info üleküllus, nii et vaikuses olemine võib olla harjumatu. Müra, info rohkus ja killustatus ning viibimine pidevas ootuste, hinnangute ja lärmi keskkonnas viib keskendumis- ja tähelepanuhäirete ning agressiivsuse suurenemisele.

Õpetaja võimalus on korraldada keskkond nii, et igas tunnis oleks aega kuulata ja reflekteerida oma mõtteid ja tundeid vaikuses, märgata omaenda taipamisi ja ka emotsioone. Nii õppijal kui õpetajal on vaja piisavalt rahulikku meelt, et mitte reageerida välistele mõjuritele automaatselt ja harjumuspäraselt, vaid märgata oma automaatset reaktsiooni, selle põhjust ja ka seda, mida selle järgimine endaga kaasa toob. Sel juhul on võimalik teha teadlik otsus ühe või teise reaktsiooni kasuks. Tähelepanu suunamisel ning oma mõtete ja emotsioonide juhtimisel on suureks abiks valik praktilisi harjutusi, mida õpetajad saavad õpilastega läbi teha. Neid saab lähemalt uurida Vaikuseminutite koduleheküljel (www.vaikuseminutid.ee).

Klassiruumist väljas õppimine. Inimene õpib igal pool ja igal ajahetkel, kui see on teadlik tegevus. Õppijad ei pea viibima ülesandeid ja probleeme lahendades tingimata ühes ruumis ega ka mitte koolis. Õppimise kohana saab kasutada ka kooliväliseid kohti, nt metsad, pargid, muuseumid, ettevõtted jm, mis on seotud projekti teema või ülesandega ning toetavad selle edukat lahendamist. Koolipäeva (või muu etteantud ajaühiku) lõpul võib koguneda klassi, reflekteerida ning tutvustada uurimistulemusi ja analüüsida, mida ja mil viisil õpiti. Vabadus õppimise kohta ja aega valida annab õppijale võimaluse ise oma õppimist juhtida ja selle eest vastutada. Sageli jääb õpetajal puudu julgusest anda vabadus ja vastutus õppijatele. Vastutuse õppimine saab tulla aga ainult siis, kui õppijale on antud piisavalt vabadust ja valikuid.

On suurepärane, kui koolihoones on ruume, kus rühmaga või ka individuaalselt õppida. Selleks saab kasutada nii avatud koridore (võimalusel panna sinna laudu ja toole) kui ka vastavalt kooli võimalustele saali, sööklat ja muid ruume. Peamine on valmisolek usaldada õppijaid n-ö õpetaja silma alt ära, iseseisvalt õppimisega tegelema. Paljude koolide juurde on loodud ka õuesõppe klassid või kohad, kus on võimalik õues juhendatult õppimisega tegelda.

Kooli visiitkaardid. Kuigi WC on õppimise seisukohalt viiendajärguline ruum koolihoones, on ta mõnes mõttes kooli visiitkaart. Kui WC on puhas ja turvaline koht, räägib see palju ruumi kasutajatest. Mõtlemiskoht on ka see, kas õpilaste ja õpetajate jaoks on eraldi või ühised WC-d.
J. Bower, Kanada õpetaja ja haridusedendaja, on öelnud, et koolikeskkonna parim indikaator on kuulata, kuidas õpilased räägivad oma õpetajatest – kas kasutatakse asesõna nemad või meie. Ühised  ruumid, ühised tegevused, ühised eesmärgid – need kõik suurendavad meie-tunnet.

Kooli söökla on samuti kooli visiitkaart – kooli söögikultuur iseloomustab ka selle kultuuri kandjaid. Kas süües on võimalik kasutada nuge, kas lauad ja ruumid on puhtad, kas söömiseks võetakse piisavalt aega, kas nõud koristatakse enda järel? Kas on võimalik saada puhast vett? Millised on toidud, mida müüakse kooli puhvetis, millised söögid on tasuta võtmiseks? Kõik need vastused annavad märku koolikultuurist.
Sümpaatne ja õppijasõbralik on koolisöökla, kus ka enne tunde on võimalik saada sooja putru, sest mitte kõik lapsed ei söö hommikul kodus.

Psühholoogiline keskkond
Füüsiline õpikeskkond mõjutab seda, milliseks kujunevad inimeste suhted. J. Hattie, Uus-Meremaalt pärit haridusuurija, on tõestanud, et eduka õppimise üks olulisemaid tegureid on õpetajate ja õpilaste omavahelised head suhted, vastastikune usaldus ja vaba õhkkond. Õppijal on vaja tunnet, et õpetaja on usaldusväärne toetaja, kellega koos ja kelle toetusel liigutakse ühiste eesmärkide poole. Kui õpetajat tajutakse kui vigade eest karistajat ja eelkõige hinnete panijat, ei saa kindlasti rääkida soodsast õpikeskkonnast.

Ilmselt ei saa anda juhiseid, kuidas saavutada psühholoogiliselt head õhkkonda. Märksõnad võiksid olla järgmised:

• vastastikune lugupidamine (avaldub õpetaja ja õpilaste hääletoonis, sõnastuses, abivalmiduses jms);
• pingevaba õhustik (nii õpetajal kui õpilastel on lubatud eksida, oma vigu tunnistada, proovida ja katsetada);
• ühised selged eesmärgid (nii õpetaja kui ka õpilased teavad, miks ja millisel eesmärgil midagi tehakse, ning on huvitatud nende eesmärkide saavutamisest);
• jagatud vastutus (õpetaja vastutab keskkonna ja õpitingimuste loomise eest, õpilased õppimise eest, kontrollivajadus on kadunud ja asendunud toetavate tegevustega).

Iseseisvat mõtlemist arendava õhustiku tingimustena on J. Steele ja K. Meredith (1997) toonud välja seitse eeldust: piisav aeg, toetav õhkkond, ideede ja arvamuste paljususe tunnustamine, aktiivne osalemine, riskijulgus, austus ja väärtustamine.

Aeg. Mõttevahetuseks ja tagasisideks peab andma piisavalt aega. Iseseisev mõtlemine nõuab aega mitmel põhjusel. Enne millegi uue üle mõtlema asumist on vaja aega, et selgitada välja, mida sellest juba teatakse või arvatakse. Aega on vaja ka selleks, et harjuda mõtteid oma sõnadega väljendama ja kuulma, kuidas nad kõlavad. Mõttevahetuseta pole aga võimalik saada tagasisidet, mis viiks mõttearenduste ja edasise refleksioonini. Ka on iga inimese mõtlemiskiirus erinev. J. Käisile võib tõdeda, et kiireid mõtlejaid ei saa pidada kuidagi paremaks kui aeglaseid, kuna erineva mõtlemiskiirusega inimestel on sageli erinevad tugevad küljed. (Käis, 1996).

Toetav õhkkond. Õpilased ei söanda alati oma mõtteid vabalt väljendada ning ootavad õpetajalt „õiget vastust“. Iseseisvad õpilased arendavad aktiivselt hüpoteese, sidudes ideid ja kontseptsioone eri viisidel. Mõned neist kombinatsioonidest võivad viia paremale tulemusele kui teised, mõned võivad näida tähtsad vaid hetkel ja muutuda edasise arutelu käigus väheoluliseks. Samas võivad esmapilgul rumalad ideed osutuda edasises arutelus vägagi väärtuslikuks. Kui õpilased mõistavad, et nende vaba mõtlemist tunnustatakse, osalevad nad kriitilises analüüsis üha aktiivsemalt.

Ideede ja arvamuste paljususe tunnustamine. Kui õpilastel on võimalus vabalt arutleda, tekib palju uusi ideid ja arvamusi. Kui on kummutatud usk ainuõige vastuse võimalikkusesse, avaldub sageli klassis niisama palju erinevaid seisukohti, kui on õpilasi klassis. Püüd piirata eriarvamuste väljendamist on õpilaste mõtlemise piiramine. Iseseisva mõtlemise edendamiseks peab looma klassis arvamuste ja ideede paljusust soosiva õhkkonna.

Osalemine. Iseseisvas mõtlemises on määrav aktiivne osalemine. Kui puudub osalemine mõtlemis- ja õppimisprotsessis, ei ole ka iseseisvat mõtlemist. Mõned õpilased on koolis passiivsed, arvates, et teadmisi peavad andma õpetaja ja tekst ning et õppimise eest vastutab õpetaja. Need õpilased ei hakka iseseisvalt mõtlema, kui neid seda tegema ei suunata ja kui õppimine ei muutu nende jaoks väärtuseks.

Riskijulgus. Vaba mõtlemine võib olla riskantne, ideed võivad põimuda veidral, naljakal või vasturääkival moel. Oluline on õpetajapoolne selgitus, et see on loomulik, teiste mõtteid ei tohi naeruvääristada, sest see piirab mõtlemist, muutes selle riskantseks. Mõtlemine toimub paremini turvalises, riskivabas õhkkonnas, kus hinnatakse erinevaid ideid.
D. Golemani (2000) sõnul tuleks koolis luua õhkkond, mis muudab kooli „hoolivaks kogukonnaks“, kohaks, kus õpilased tunnevad, et neist lugu peetakse, neist hoolitakse, kus nad tunnevad sidet klassikaaslaste, õpetajate ja kooliga.

Austus. See on usu näitamine, et iga õpilane suudab teha iseseisvaid järeldusi. Kui õpilased mõistavad, et nende seisukohti hinnatakse ja õpetaja austab nende arvamust, vastavad nad sellele harilikult suurema vastutustunde ja hoolega. Kui õpetaja näitab üles suuremat respekti, hakkavad ka õpilased ise oma mõtteid enam hindama ning oma tegevust ja selle tulemusi tõsisemalt võtma.

Väärtustamine. Vastused, mida me õpilastelt ootame, näitavad, mida me väärtustame. Selleks, et õpilased hakkaksid iseseisvalt mõtlema, on oluline neile teada anda, et nende arvamused, st nende iseseisev analüüs on väärtuslik. Oma nõudmistega õpilastele annab kool suurel määral teada, mida tegelikult hinnatakse. Kui õpilastel lastakse enamasti ainult esitatut korrata kas küsimise või testide teel, mõistavad nad peagi, et kõige tähtsamaks peetakse kellegi teise mõtete kordamist. Teistsuguse tegevuse ja teistsuguse tagasiside küsimisega saame näidata, mida me tegelikult väärtustame.

Kokkuvõtteks
Soodne vaimne ja füüsiline õpikeskkond on arengu aluseks. Samale järeldusele on tulnud J. Käis juba ligi sada aastat tagasi, aastal 1920:

„... lapsi tuleb õpetada mitte niipalju tõsiasju teadma, kui neid otsima ja leidma. Õpilane ei jää selle juures päältvaatajaks ja -kuulajaks, vaid peab ise tegelikult, aktiivselt otsima teadmisi, osalt uuesti üles leidma tõsiasju, mida teadus kogus kokku oma pikal arenemisteel. Kasvataja osa on kõiges selles, et sündsat õhkkonda ja meelsust laste ühiselu jaoks luua.“ (Käis, 1996).

Olgu iga õpetaja ülesanne kehastada neid hoiakuid ja väärtusi, mida tahame, et kannaksid meie õpilased; saagu iga koolikeskkond arengu, hoolivuse ja vastutuse toetamise mudeliks.

Mõtlemisainet õpetajale ja koolijuhile

• Kelle huvidest lähtuvalt on organiseeritud kooli- ja klassiruum?
• Kui palju on õppijal võimalik lähtuda õppimisel oma vajadustest? Kas ta võib tunnis püsti tõusta, juua vett, paluda akna avamist, minna WC-sse?
• Kuidas on paigutatud lauad õpiruumis?
• Kas õpilastel on võimalik õppida ka väljaspool klassiruumi?
• Mida eksponeeritakse kooli ja klassi seintel? Milliseid väärtusi peegeldavad kooli stendid, autahvlid ja seinad?
• Millised on õpilaste liikumisvõimalused koolis?
• Millised võimalused on õpilastel tegutsemiseks vahetunnis?
• Kas ja kus on võimalik õpilastel õpetajaga suhelda (väljaspool tundi)?
• Mida räägivad kooli väärtustest WC ja söökla?
• Kas õpilastel on piisavalt aega süvenemiseks, mõtlemiseks, oma järelduste tegemiseks ja iseendaga olemiseks?
• Kui palju julgevad õpilased võtta riske ning pakkuda erinevaid ja ehk ka veidraid lahendusi, kartmata halba hinnet või naeruvääristamist?
• Kas ja kuidas väärtustatakse koolis iseseisvust ja teisitimõtlemist?

Keskkonna näiteid hea kooli konkursile esitatud töödest

Türi Põhikooli 2015. aasta konkursitöö:
Alates järgmisest õppeaastast kannavad I kooliastme õpilased ja õpetajad ka oma koolivormi.
Aspekt: koolipere liikmeid ühendavad oma kooli tunne ja traditsioonid. Valdkond: koolikeskkond.

Türi Põhikooli 2015. aasta konkursitöö:
Igal õppeaastal toimub loodusfotode konkurss erineval loodusega seotud teemal. /.../ Osaleda võivad nii õpilased kui ka õpetajad. Fotod pannakse üles kooli kodulehele ja kogu koolipere saab valida oma lemmikuid – nii selguvad parimad, kellele on väikesed auhinnad. Konkursi eesmärk on õpetada märkama huvitavat ja jäädvustamist väärt enda ümber, kujundada austavat suhtumist loodusesse ja elukeskkonda ja süvendada oma kooli tunnet õpilaste ja õpetajate ühiste tegevuste kaudu.
Aspekt: tegeletakse teadliku väärtuskasvatusega. Valdkond: õppe- ja kasvatustöö.

Tallinna Laagna Lasteaed-Põhikooli 2015. aasta konkursitöö:
Raamatukogusse kujundasime ka „lõõgastusnurga“, kus on võimalik vaikselt lõõgastavat muusikat kuulata, rahuneda või puhata. Õpilastele on puhkamiseks seatud rekreatsiooniruumi kott-toolid, on olemas omaette nurgakesed, kus saavad õpilased üksinda või õpetajaga õppida.
Aspekt: kool tegeleb psüühilise turvalisuse tagamisega. Valdkond: keskkond.

Peetri Lasteaed-Põhikooli 2013. aasta konkursitöö:
Teemanädalate raames oleme lahti löönud klasside piirid ja moodustanud erinevate klasside õpilastest gruppe, kes tegutsevad ühise eesmärgi nimel (valmistavad ette mõne etteaste, uurivad konkreetset teemat vms). Nii on kokku saanud eri vanuses lapsed – suured õpivad rohkem väikestega arvestama, väiksed saavad suurtest eeskuju võtta, lapsed saavad omavahel tuttavamaks, väheneb anonüümsus, suureneb vastutustunne ja taas koostööoskus. Nii õpivad lapsed ka oma soove ja vajadusi väljendama, oma mõtteid ja ideid põhjendama.
Aspekt: Toetatakse hea emotsionaalse õhkkonna loomist tundides ja tunnivälisel ajal. Valdkond: koolikeskkond.

Peetri Lasteaed-Põhikooli 2013. aasta konkursitöö:
Koolis on eri suurusega ning kombineeritavaid ruume, ehk siis paindlikku õppeprotsessi võimaldavate õpperuumide olemasolu ning õppeprotsessi on kaasatud ka kooliõu. Huvitavaid tegevusi saab katsetada loodusteaduste praktiliste tööde klassis, kus saab vaadelda, katsetada, meisterdada, viia läbi uurimustegevusi loodusnähtuste tundmaõppimiseks.
Black box on ruum loovuse, eneseväljenduse, liikumise arendamiseks (draama- ja tantsutunnid, ansambli- ja lauluproovid, filmide vaatamine ning palju muud).
Õpetajatel on võimalus paigutada mööblit klassiruumis ümber vastavalt oma soovile. Selleks on sobiv koolimööbel, mis võimaldab ümberpaigutusi kergelt teha ning mis omakorda annab võimaluse õpilasele tegutseda üksi, paaris ja rühmadena. Meie kooli koridorid on samuti avarad ja valgusküllased ning on kasutatavad ka tundide ajal näiteks rühmatööde läbiviimisel. Selleks on koridorides lauad ja pingid, kus õpilastel on mugav töötada. Vahetundides muutuvad need puhkekohtadeks, kus on sõbraga hea mängida, puhata. Koridoride põrandatel on erinevaid lahendusi sisemängudeks: kabelauad, mäng „Reis ümber maailma“ ja keksukastid.
Aspekt: Koolimaja on soe ja hubane. Valdkond: koolikeskkond.

Kohtla-Järve Maleva Põhikooli 2014. aasta konkursitöö:
Õpilaste pildid kaunistavad kooliseinu. On ilmunud mitmed temaatilised uksed (ajaloo kabinet, muusika kabinet, inglise keele kabinet, algklasside kabinetid) ja temaatilised seinad (huvi-ja puhkekeskuse Kuldkalake sein, ajaloosein, tarkusesein).
Aspekt: Õpilased osalevad kooli ruumi kujundamises. Valdkond: koolikeskkond.

Ilmatsalu Põhikooli 2014. aasta konkursitöö:
Ruumide ilmestamisel on olnud viimastel loovtöödel, mille käigus on koolimaja saanud mitu uut seinamaalingut ja mõnusad padjanurgad.
/.../ Iga aastaga on tekkinud ka õpetajate seas ka üha suurem soov oma klassiruum „aine nägu“ muuta. Ka see toimub koostöös õpilastega. Õpetajate ja õpilaste mõtete kooskõlana ning ühistööna on juba mitmed klassiruumid muutunud omanäoliseks ning mitu ideed on ootamas õiget aega teostamiseks.
Aspekt: Õpilased osalevad kooli ruumi kujundamises. Valdkond: koolikeskkond

Viidatud kirjandus

Artikkel on osa "Hea kooli käsiraamatust" . Lugeda ja kommenteerida saate ka käsiraamatu teisi peatükke.

Tagasi algusesse

««Eelmine: Koolitädi on nii mõnigi kord vanaema eest                    Järgmine: Kaasaegne kooliraamatukogu on ka suhtlemispaik»»