Hea kooli käsiraamat: Sissejuhatuseks. Hea kooli mudelist

prof Margit Sutrop
Tartu Ülikooli eetikakeskuse juhataja

«Tagasi esilehele

Lisa kommentaar

Hea kooli ja hea lasteaia mudeli loomist alustati Tartu Ülikooli eetikakeskuse eestvedamisel ning paljude koostööpartnerite kaasabil juba 2012. aastal. Meie taotluseks oli sõnastada senisest terviklikumalt, mis iseloomustab head kooli/head lasteaeda ja milliste mõõtevahendite alusel nende aspektidega tegelemist hinnata. Kavas ei olnud tekitada koolide alternatiivset pingerida gümnaasiumi eksamitulemuste alusel tehtud pingeridade kõrvale või asemele. Meie sooviks on leida koolide hindamise või täpsemalt tagasisidestamise viis, mis toetaks kooli terviklikku arengut ning motiveeriks kooli paremaks saama.

Nüüdseks oleme jõudnud hea kooli ja hea lasteaia aspektide kirjeldamiseni ning leidnud ka hulga mõõdikuid, mis näitavad, kas neile aspektidele pööratakse koolis piisavalt tähelepanu ja kus on arenguruumi. Nagu käesoleva kogumiku artiklitest ja intervjuudest näha, on hea kooli aspekte päris palju ja neid võib eri moodi sisustada.

Ei ole ühte kõigile sobivat retsepti, kuidas saada heaks kooliks. Hea kooli konkursside kaudu oleme nüüdseks näinud, kuivõrd eripalgelised on meie koolid, kui palju on häid praktikaid ja millist abi koolid vajavad, et oma tugevusi ja nõrkusi kaardistada ning mõista, milles nad on head ning kus tuleb veel tööd teha.

Miks hea kooli mudelit vaja on?

Õpitulemuste alusel koostatud koolide pingeread on ühekülgsed või lausa kahjulikud, pärssides nii arengut kui koostööd. Esiteks peegeldavad taolised pingeread vaid seda, millistes koolides õpivad akadeemiliselt kõige võimekamad õpilased. Kuna neis pingeridades ei võeta arvesse, milline oli õpilaste algtase, siis ei näita need ka seda, kui palju tööd on kool teinud õpilaste arengu toetamisel. Teiseks jätavad praegused edetabelid kõrvale põhikoolid. Ometi on paljud edukad gümnaasiumilõpetajad saanud just mõnes varju jäävas põhikoolis tugeva põhja alla. Haridusuuenduste üheks peaküsimuseks ongi põhikooli suurem väärtustamine. Viimaks, kõige suuremaks probleemiks on see, et vaid ühe mõõdiku – lõpetajate akadeemiliste teadmiste alusel tehtud pingeridade – kasutamine takistab haridusparadigma vahetumist ning õpilaste individuaalset arengut ja koostööd toetava kooli tekkimist.

Kooli roll

Elukestva õppe strateegia 2020 sündis arusaamast, et Eesti hariduselu esmaseks väljakutseks on liikumine õpilase individuaalset arengut ja koostööd toetava õpikäsituse suunas.[1] Sihiks on liikuda õpetajakeskselt koolilt õppurikesksele koolile, mis motiveerib õppureid ise vastutust võtma ja oma õppimist juhtima ning loob tingimused igaühe individuaalsete võimete arenguks. Ümber mõtestada tuleb nii õpetaja kui õpilase roll. Õpilasest ja õpetajast saavad partnerid, kelle koostöösuhted põhinevad vastastikusel usaldusel. Õpetaja ülesandeks on arendada õppijate kriitilist mõtlemist, loovust, ettevõtlikkust, suhtlemis- ja koostööoskusi ning võimet refl ekteerida oma väärtuste, soovide ning emotsioonide üle. Teadmiste omandamise kõrval on oluline ka oskuste ja väärtushoiakute kujundamine. Kooli ülesanne on aidata kaasa ühiskondlikult väärtustatud pädevuste ja isiksuseomaduste kujunemisele, mis võimaldavad indiviididel elada õnnelikku elu sidusas ühiskonnas.

2012. aasta detsembris Tartus toimunud väärtuskasvatuse konverentsil „Hea kooli mõõdupuud“ arutasime, mis tingimused peaksid veel olema täidetud, lisaks headele õpitulemustele, et me saaksime rääkida heast koolist. Tartu Ülikooli eetikakeskus palus konverentsikülalistel etteantud 22 kriteeriumist välja valida 10 ning need tähtsuse järjekorras reastada. Selle tulemusena tekkis head kooli kirjeldavatest kriteeriumidest pingerida, mille esikümne moodustasid „õpilaste individuaalse arengu toetamine“, „koolimeeldivus“, „head sotsiaalsed suhted“, „innustav ja avatud juhtimine“, „oma kooli tunne“, „õpilaste sotsiaalsete ja enesekohaste oskuste arendamine“, „koostöö õpetajate vahel“, „teadlik sihiseade ja süsteemne väärtusarendus“, „loovuse ja algatusvõime toetamine“ ja „õpilaste kaasamine“.[2] Selleks, et jõuda võimalikult laiapõhjalise kokkuleppeni, kutsus Tartu Ülikooli eetikakeskus hea kooli ja hea lasteaia mudeli väljatöötamises osalema koolijuhid, õpetajad, tugispetsialistid, õpilased, lapsevanemad, teadlased, täiendkoolitajad ning Haridus- ja Teadusministeeriumi üldharidus- ja välishindamise osakonna töötajad – kokku 87 eksperti. Aastatel 2012–2013 toimunud arutelude ja rühmatööde käigus toodi välja koolielu tähtsamad aspektid, mis jagunesid neljaks valdkonnaks: õppe- ja kasvatustöö; koolikeskkond; juhtimine; koostöö ja head suhted. Selle jaotuse kasuks otsustasime ka pragmaatilistel kaalutlustel – koolijuhtide soov oli, et kooli eneseanalüüsi saaks kasutada ka sisehindamise aruande jaoks.

Kas hea kool on maitseküsimus?

2012. aasta konverentsil peeti tuliseid vaidlusi, kas see, mis on hea kool, on üheselt mõistetav või on tegemist igaühe subjektiivse maitseotsustusega. Leian, et arutelu hea kooli teemal ei ole võrdväärne mõttevahetusega selle üle, milline on hea vein või hea teatrietendus. Kooli headus ei ole pelgalt maitseküsimus, sest koolil kui institutsioonil on kindlad eesmärgid. Kool täidab ühiskonnas vajalikku funktsiooni. Kooli kui haridusasutuse eesmärgid on sõnastatud riikliku õppekava üldosas ja see annab igale koolile raamid, mille sees ta saab oma eesmärke konkretiseerida ja leida oma eripärase olemisvormi.

Kuna nii põhikooli kui ka gümnaasiumi riikliku õppekava järgi on koolil nii hariv kui ka kasvatav ülesanne[3], ei saa ka koolide headuse hindamisel piirduda vaid õpilaste akadeemiliste teadmiste mõõtmisega. Tuleb vaadata ka seda, kuidas kool täidab kasvatuslikku eesmärki – aitab õpilastel kasvada loovateks, mitmekülgseteks isiksusteks, kes suudavad end täisväärtuslikult teostada erinevates rollides: perekonnas, tööl ja avalikus elus.

Põhikooli puhul on tulenevalt riiklikus õppekavas kokku lepitud eesmärkidest oluline hinnata, kuivõrd suudab kool pakkuda õpilasele eakohast, turvalist, positiivselt mõjuvat ja arendavat õpikeskkonda. See keskkond peaks soodustama lapse õpihimu ja õpioskuste, eneserefleksiooni ja kriitilise mõtlemisvõime, teadmiste ja tahteliste omaduste arengut, loovat eneseväljendust ning sotsiaalse ja kultuurilise identiteedi kujunemist. Kokkuvõtlikult, põhikooli ülesanne on toetada õpilase tunnetusliku, kõlbelise, füüsilise ja sotsiaalse arengu ning tervikliku maailmapildi kujunemist. Põhikooli headuse tunnuseks on ka see, kuivõrd ta aitab õpilasel jõuda selgusele oma huvides, eelistustes ja võimetes ning valmistab ja innustab teda jätkama õpinguid kas gümnaasiumis või kutsekoolis – ja täiendama end kogu elu jooksul.

Gümnaasiumi riiklik õppekava ütleb, et „gümnaasiumi ülesanne on noore ettevalmistamine toimimiseks loova, mitmekülgse, sotsiaalselt küpse, usaldusväärse ning oma eesmärke teadvustava ja saavutada oskava isiksusena eri eluvaldkondades: partnerina isiklikus elus, oma kultuuri kandja ja edendajana, tööturul erinevates ametites ja rollides ning ühiskonna ja looduskeskkonna jätkusuutlikkuse eest vastutava kodanikuna. Gümnaasiumis on õpetuse ja kasvatuse põhitaotlus, et õpilased leiaksid huvi- ja võimetekohase tegevusvaldkonna, millega siduda oma edasine haridustee. Gümnaasiumi ülesanne on luua tingimused, et õpilased omandaksid teadmised, oskused ja väärtushoiakud, mis võimaldavad jätkata tõrgeteta õpiteed kõrgkoolis või gümnaasiumijärgses kutseõppes.“[4] Seega peab hea gümnaasium panema rõhku õpilaste autonoomia arendamisele, toetama loovuse ja ettevõtlikkuse kujunemist, iseseisva õppimise ja enesekohaste oskuste omandamist ning vastutusvõime kasvatamist.

Kõiki neid ülesandeid ei saa ega peagi kool üksinda täitma. Riikliku õppekava järgi omandatakse ja arendatakse teadmisi, väärtushoiakuid ja praktilisi oskusi kogu kooli õppe- ja kasvatusprotsessi, kodu ja kooli koostöö ning õpilaste vahetu elukeskkonna ühistoime tulemusena. Seetõttu ongi kooli headuse hindamisel oluline hinnata mitte ainult õppe- ja kasvatusprotsessi, vaid ka kooli füüsilist keskkonda, koolikultuuri ning kodu ja kooli koostööd teiste osapooltega.

Iga hea kool on omamoodi hea

Hea kooli mõistet saab sisustada väga erinevalt. Esiteks tuleks teha vahet heal põhikoolil, gümnaasiumil, kutsekoolil, heal lasteaial. Erinevad põhikoolid, gümnaasiumid, kutsekoolid ja lasteaiad võivad olla erinevas mõttes head. Kõigi koolide puhul saab aga hindamisel lähtuda sellest, kuidas nad täidavad kooli eesmärke, mis on kirjas nii riiklikus kui ka kooli õppekavas.

Tundub, et praegu ongi Eesti kooli probleemiks see, et eesmärk – toetada õpilaste individuaalset arengut ja valmistumist kolme rolli täitmiseks elus – on dokumentides küll sõnastatud, aga praktikas ei ole palju muutunud. Õpetajad ja koolijuhid teavad uusi eesmärke, aga toimimismustrid on pärit vanast tuupimiskoolist. Põhjuseks on ilmselt see, et me oleme kõik oma aja lapsed ja jäljendame oma kunagisi õpetajaid.

Muutusteks on vaja teadlikku pingutust ja võimalust oma tegevust kõrvalt vaadata, mistõttu peame oluliseks tugevdada koolide eneseanalüüsi- ja refleksioonivõimet. Oluline on mõelda, kas kokkulepitud väärtused avalduvad ka tegevuses, nii ainetunnis kui ka tunnivälises tegevuses. Kas õpetamine on kaasav ja elav või peab õpetaja monoloogi? Millised on õpetajate omavahelised suhted? Kui palju käiakse üksteise tunde vaatamas ja arutatakse õpetamise metoodikaid või seda, kuidas aineid lõimida? Kas koolil on selge sihiseade ja süsteemne väärtusarendus? Kas õpetaja oskab tugispetsialistidelt abi otsida ja kaasab lapsevanemaid? Kas õpilasi kaasatakse moe pärast või on neile tõesti antud võimalus kaasa rääkida nendesse puutuvate asjade otsustamisel? Kas olemasolevaid ressursse kasutatakse selleks, et toetada õpilaste erikülgsete võimete arendamist?

Need on vaid mõned küsimused, millele Tartu Ülikooli eetikakeskus palub koolidel mõelda, kui nad koostavad oma eneseanalüüsi igal aastal toimuva konkursi „Hea kool kui väärtuspõhine kool“ jaoks, mida oleme saanud korraldada tänu Haridus- ja Teadusministeeriumi riiklikule programmile „Eesti ühiskonna väärtusarendus 2009-2013“ ning selle jätkuprogrammile 2015-2020. Hea kooli konkursil osalemine aitab kooliperel eneseanalüüsi ja sellele järgneva tagasisidestamise ning nõustamise abil leida oma tugevused, omapära, arenguvõimalused ja -fookused.

Hea kooli konkursile on aastatel 2009–2016 oma tööd saatnud 52 kooli. 2017. aastal on eneseanalüüsi protsessis osalemas 16 kooli. Konkursitöödele oleme püüdnud anda nii suulist kui ka kirjalikku tagasisidet. Viimasel ajal oleme kirjalikku tagasisidet andnud kahes etapis: töö kirjutamise käigus ning peale konkursi lõppu.

Eriti väärtuslikuks on koolid hinnanud kohtvisiitide käigus silmast- silma antud tagasisidet. Alates 2013. aastast on eetikakeskuse projektijuhid käinud koos konkursitöid tagasisidestanud kriitiliste sõpradega koolides külas, et näha oma silmaga kooli keskkonda, arutada konkursitöö üle koos kogu kooliperega ja saada vastuseid küsimustele, mis jäid lugemisel õhku. Kriitilise sõbra tuge vajaksid koolid tegelikult palju rohkem. Seda on näidanud meie kogemus Tartu koolidega: Tartus on koolid saanud kriitilise sõbra abi kasutada ka väljaspool konkursse, kuna Tartu linn toetab nende tegevust projekti „Hea kool heade mõtete linnas“ raames.

Kriitilise sõbra ülesanne on olla peegliks, mis aitab koolil saavutada adekvaatne enesehinnang, hinnata oma tugevusi ja nõrkusi ning kavandada konkreetseid tegevusi oma tegevuse täiustamiseks.

Kokkuvõtteks

Eesti hariduse üks võtmeküsimusi on, kuidas motiveerida kõiki koole paremaks saama. Teadmine, millisel kohal pingereas kool asub, ei innusta kooli arenema. Nagu halb hinne võib koolipoisil õppimise isu üldse ära võtta ja alatine viiemees võib muutuda muretuks, võib ka pingerea lõppu jäänud kool eneseusu kaotada või pidevalt esireas olev kool loorberitele puhkama jääda. Tähtis on, et iga kool tahaks kasvada, et kool oskaks oma tugevusi ja nõrkusi analüüsida ning leida üles oma arenguvõimalused. Hea kooli mudeliga tööd tehes oleme jõudnud arusaamisele, et kõige olulisem on toetada koolide võimekust hinnata oma tegevuse olulisi aspekte (juhtimist, õppe- ja kasvatustööd, koolikeskkonda ning koostööd) ning nõnda seada ka sihid ning valida ülesanded kasvamiseks ja edenemiseks.

Artikkel on osa "Hea kooli käsiraamatust" (Tartu Ülikooli eetikakeskus, 2017. aasta versioon). Lugeda ja kommenteerida saate ka käsiraamatu teisi peatükke.

Tagasi algusesse

Järgmine: Hea kooli ja lasteaia indikaatorid»»