Hea kooli käsiraamat: Koostöö ja head suhted | Eetikaveeb

TÜ üksuste kontaktandmed

humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Faculty phone: 
737 5341
Faculty address: 
Jakobi 2, ruumid 116–121, 51014 Tartu
  • valdkonna dekanaat
    Faculty phone: 
    737 5341
    Faculty address: 
    Jakobi 2, ruumid 116–121, 51005 Tartu
  • ajaloo ja arheoloogia instituut
    Faculty phone: 
    737 5651
    Faculty address: 
    Jakobi 2, 51005 Tartu
  • eesti ja üldkeeleteaduse instituut
    Faculty phone: 
    737 5221
    Faculty address: 
    Jakobi 2, IV korrus, 51005 Tartu
  • filosoofia ja semiootika instituut
    Faculty phone: 
    737 5314
    Faculty address: 
    Jakobi 2, ruumid 309–352, 51005 Tartu
  • kultuuriteaduste instituut
    Faculty phone: 
    737 5223
    Faculty address: 
    Ülikooli 16, 51003 Tartu
  • maailma keelte ja kultuuride kolledž
    Faculty address: 
    Lossi 3, 51003 Tartu
  • usuteaduskond
    Faculty phone: 
    737 5300
    Faculty address: 
    Ülikooli 18-310, 50090 Tartu
  • Viljandi kultuuriakadeemia
    Faculty phone: 
    435 5232
    Faculty address: 
    Posti 1, 71004 Viljandi
sotsiaalteaduste valdkond
Faculty phone: 
737 5957
Faculty address: 
Lossi 36, 51003 Tartu
  • valdkonna dekanaat
    Faculty phone: 
    737 5900
    Faculty address: 
    Lossi 36, 51003 Tartu
  • haridusteaduste instituut
    Faculty phone: 
    737 6440
    Faculty address: 
    Salme 1a–29, 50103 Tartu
  • Johan Skytte poliitikauuringute instituut
    Faculty phone: 
    737 5582
    Faculty address: 
    Lossi 36–301, 51003 Tartu
  • majandusteaduskond
    Faculty phone: 
    737 6310
    Faculty address: 
    J. Liivi 4, 50409 Tartu
  • psühholoogia instituut
    Faculty phone: 
    737 5902
    Faculty address: 
    Näituse 2, 50409 Tartu
  • õigusteaduskond
    Faculty phone: 
    737 5390
    Faculty address: 
    Näituse 20–324, 50409 Tartu
  • ühiskonnateaduste instituut
    Faculty phone: 
    737 5188
    Faculty address: 
    Lossi 36, 51003 Tartu
  • Narva kolledž
    Faculty phone: 
    740 1900
    Faculty address: 
    Raekoja plats 2, 20307 Narva
  • Pärnu kolledž
    Faculty phone: 
    445 0520
    Faculty address: 
    Ringi 35, 80012 Pärnu
meditsiiniteaduste valdkond
Faculty phone: 
737 5326
Faculty address: 
Ravila 19, 50411 Tartu
  • valdkonna dekanaat
    Faculty phone: 
    737 5326
    Faculty address: 
    Ravila 19, 50411 Tartu
  • bio- ja siirdemeditsiini instituut
    Faculty phone: 
    737 4210
    Faculty address: 
    Biomeedikum, Ravila 19, 50411 Tartu
  • farmaatsia instituut
    Faculty phone: 
    737 5286
    Faculty address: 
    Nooruse 1, 50411 Tartu
  • hambaarstiteaduse instituut
    Faculty phone: 
    731 9856
    Faculty address: 
    Raekoja plats 6, 51003 Tartu
  • kliinilise meditsiini instituut
    Faculty phone: 
    737 5323
    Faculty address: 
    L. Puusepa 8, 50406 Tartu
  • peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut
    Faculty phone: 
    737 4190
    Faculty address: 
    Ravila 19, 50411 Tartu
  • sporditeaduste ja füsioteraapia instituut
    Faculty phone: 
    737 5360
    Faculty address: 
    Jakobi 5–205, 51005 Tartu
loodus- ja täppisteaduste valdkond
Faculty phone: 
737 5820
Faculty address: 
Vanemuise 46–208, 51014 Tartu
  • valdkonna dekanaat
    Faculty phone: 
    737 5820
    Faculty address: 
    Vanemuise 46–208, 51005 Tartu
  • arvutiteaduse instituut
    Faculty phone: 
    737 5445
    Faculty address: 
    J. Liivi 2, 50409 Tartu
  • Eesti mereinstituut
    Faculty phone: 
    671 8902
    Faculty address: 
    Mäealuse 14, 12618 Tallinn
  • füüsika instituut
    Faculty address: 
    W. Ostwaldi 1, 50411 Tartu
  • keemia instituut
    Faculty phone: 
    737 5261
    Faculty address: 
    Ravila 14a, 50411 Tartu
  • matemaatika ja statistika instituut
    Faculty phone: 
    737 5860
    Faculty address: 
    J. Liivi 2, 50409 Tartu
  • molekulaar- ja rakubioloogia instituut
    Faculty phone: 
    737 5011
    Faculty address: 
    Riia 23, 23b–134, 51010 Tartu
  • Tartu observatoorium
    Faculty phone: 
    737 4510
    Faculty address: 
    Observatooriumi 1, Tõravere, 61602 Tartumaa
  • tehnoloogiainstituut
    Faculty phone: 
    737 4800
    Faculty address: 
    Nooruse 1, 50411 Tartu
  • ökoloogia ja maateaduste instituut
    Faculty phone: 
    737 5835
    Faculty address: 
    Vanemuise 46, 51003 Tartu
Asutused
  • raamatukogu
    Faculty phone: 
    737 5702
    Faculty address: 
    W. Struve 1, 50091 Tartu
  • teaduskool
    Faculty phone: 
    737 5581
    Faculty address: 
    Uppsala 10, 51003 Tartu
  • genoomika instituut
    Faculty phone: 
    737 4000
    Faculty address: 
    Riia 23b, 51010 Tartu
  • muuseum
    Faculty phone: 
    737 5674
    Faculty address: 
    Lossi 25, 51003 Tartu
  • loodusmuuseum ja botaanikaaed
    Faculty phone: 
    737 6076
    Faculty address: 
    Vanemuise 46, 51003 Tartu
Tugiüksused
  • ettevõtlus- ja innovatsioonikeskus
    Faculty phone: 
    737 6339
    Faculty address: 
    Lossi 3, III korrus, 51003 Tartu
  • grandikeskus
    Faculty phone: 
    737 6215
    Faculty address: 
    Lossi 3, III korrus, 51003 Tartu
  • hankeosakond
    Faculty phone: 
    737 6632
    Faculty address: 
    Ülikooli 18a, 51005 Tartu
  • infotehnoloogia osakond
    Faculty phone: 
    737 6000, arvutiabi: 737 5500
    Faculty address: 
    Ülikooli 18a, 51005 Tartu
  • kantselei
    Faculty phone: 
    737 5606
    Faculty address: 
    Ülikooli 18a, 51005 Tartu
  • kinnisvaraosakond
    Faculty phone: 
    737 5137
    Faculty address: 
    Ülikooli 18a, 51005 Tartu
  • kirjastus
    Faculty phone: 
    +372 737 5945
    Faculty address: 
    W. Struve 1, 50091 Tartu
  • personaliosakond
    Faculty phone: 
    737 5145
    Faculty address: 
    Ülikooli 18, ruumid 302 ja 304, 50090 Tartu
  • rahandusosakond
    Faculty phone: 
    737 5125
    Faculty address: 
    Jakobi 4, 51005 Tartu
  • rektoraadi büroo
    Faculty phone: 
    737 5600
    Faculty address: 
    Ülikooli 18, 51014 Tartu
  • siseauditi büroo
    Faculty address: 
    Ülikooli 17–103, 51005 Tartu
  • Tallinna esindus
    Faculty phone: 
    737 6600
    Faculty address: 
    Teatri väljak 3, 10143 Tallinn
  • turundus- ja kommunikatsiooniosakond
    Faculty phone: 
    737 5687
    Faculty address: 
    Ülikooli 18, ruumid 102, 104, 209, 210, 50090 Tartu
  • õppeosakond
    Faculty phone: 
    737 5620
    Faculty address: 
    Ülikooli 18, 50090 Tartu
  • üliõpilasesindus
    Faculty phone: 
    737 5400
    Faculty address: 
    Ülikooli 18b, 51005 Tartu
Muud üksused
  • MTÜ Tartu Ülikooli Akadeemiline Spordiklubi
    Faculty phone: 
    737 5371
    Faculty address: 
    Ujula 4, 51008 Tartu
  • MTÜ Tartu Üliõpilasküla
    Faculty phone: 
    740 9959
    Faculty address: 
    Narva mnt 25, 51013 Tartu
  • MTÜ Tartu Üliõpilasmaja
    Faculty phone: 
    730 2400
    Faculty address: 
    Kalevi 24, Tartu
  • SA Tartu Ülikooli Kliinikum
    Faculty phone: 
    731 8111
    Faculty address: 
    L. Puusepa 1a, 50406 Tartu
  • Tartu Ülikooli Sihtasutus
    Faculty phone: 
    737 5852
    Faculty address: 
    Ülikooli 18a–106, Tartu

Hea kooli käsiraamat: Koostöö ja head suhted

22. Jaanuar 2016 - 12:44 -- Laura Lilles-Heinsar
Foorumid: 

Olga Schihalejev
Tartu Ülikooli religioonipedagoogika dotsent

«Tagasi esilehele

Lisa kommentaar

Loe lisaks:

Koostöö ja head suhted – kas need on üksteist välistavad?
Selle artikli kirjutamise algjärgus, kui kogusin ja korrastasin mõtteid koostööst ja headest suhetest kooli kontekstis, raputas mind ühe koolijuhi arutlus, et koostöö ja head suhted välistavad üksteist. Hiljem, osaledes Hea Kooli ümarlaudadel, tõdesin ma, et sellel mõttel on vahel tõepõhi all. Õpetajad hindavad oma töös autonoomsust. Siiski, koolielu ei tähenda ainult ainetundide andmist ja üksinda töötamist. Selleks, et kool toimiks orgaanilise tervikuna, ühtse perena, on vaja ühiselt läbi mõelda olulisi küsimusi. Et õpitavast tekiks tervik, on abiks õppeainete lõimimine.
See kõik aga vajab koostööd õpetajate vahel. Kui selline koostöö pole õpetajate tunnetatud vajadus, vaid seda tajutakse väljastpoolt (nt direktsiooni) kehtestatud nõudena, võib tõepoolest kerkida valik koostöö ja heade suhete vahel: kas me laseme igaühel vanaviisi jätkata ning töötada omaette, et mitte rikkuda häid suhteid, või püüame sissejuurdunud töötamisviise muuta ning tekitame esialgset ebamugavust ja võimalikku frustratsiooni.
Siiski, enamasti käivad koostöö ja head suhted käsikäes – kollektiivis, kus ei ole omavahel usaldust, vastastikust toetust ja head läbisaamist, ei toimi koostöö tõhusalt. Igaüks on valvel, et tema õigusi ei rikutaks või pole inimesed motiveeritud ühiste eesmärkide nimel panustama rohkem kui hädapäraselt ette nähtud. Koostöö on omamoodi indikaator heade suhete olemasolust või nende puudumisest.

Koolikultuur
Kool, olgu suur või väike, on nii mõneski mõttes nagu perekond, kus lapsed üles kasvavad. Ja nagu perekonnadki, on ka koolidest igaüks eriline organism, kandes endas keerulisi suhete ja vastastikuste mõjude mustreid, milles inimsuhted toimivad just sellele kollektiivile omasel viisil. Mõnes sellises organismis tunnevad selle liikmed end paremini kui teises; mõnes tegutsetakse eelkõige üksi ja omaette, teistes aga koos ja üksteist toetavalt; mõnes valitseb hirm ebaõnnestumise ees, teises minnalaskmine ja kolmandates uudishimust pakatav teotahe. Kui inimene ise valida saaks, eelistaks ta toimetada kollektiivis, kus valitsevad head ja üksteist toetavad suhted, sest need mõjutavad oluliselt inimese heaolu, õnnetunnet ja rahulolu. Mitmes Hea Kooli ümarlauas defineeriti head kooli kui kooli, kuhu nii õpilased kui ka õpetajad tahavad tulla ja kus nad tunnevad, et nad on alati oodatud.
Kent D. Peterson ja Terrence E. Deal (2002) uurisid erinevates koolides valitsevaid suhete ja toimimise mustreid, mida nad nimetasid koolikultuuriks. Selle väljendumist uurisid nad koolile iseloomulike normide ja väärtuste, uskumuste ja traditsioonide, rituaalide ja igapäevaste suhtlusviiside kaudu. Koolikultuur on suhtevõrgustik, mis seob kooli tervikorganismiks ja teeb selle eriliseks; see määratleb viisi, kuidas üksteisega suheldakse, probleeme lahendatakse ning uuendustesse suhtutakse, kuidas inimesed koos töötavad, milline on õppetöö, isegi kuidas riietutakse. Koolikultuur on tihti teadvustamata; see on nagu õhk, mida on raske tähele panna, kuid millest sõltub, kas koolis on hea olla või mitte. Oma uuringu tulemusel liigitasid Deal ja Peterson koolid seal valitseva kultuuri alusel järgmiselt:

Toksilise kultuuriga koolid. Nende koolide silmatorkavaimaks tunnusjooneks oli vaenulikkus. Seal nähti õpilasi ja ka nende vanemaid potentsiaalse probleemina. Õpetajate toas ja koridorides räägitavad lood keskendusid eelkõige ebaõnnestumistele, kriitikale ja negatiivsetele aspektidele, ainsateks kangelasteks olid antikangelased. Muutustesse suhtuti peamiselt vaenlikult ja kriitiliselt ning arutlustes keskenduti põhjustele, miks ei ole võimalik uuendusi ellu viia. Kuna iga uus idee ja parandusettepanek kohtas kriitikat ja umbusaldust, ei otsitud neid ka ise ning omavahel ei jagatud ideid ega materjale; õpilasi süüdistati ebaõnnestumises. Toksilistes kultuurides valitses negatiivne nii suhtluses kui ka planeerimisel.

Ühes koolis toimuvatel õpetajate koosolekutel andsid tooni viis õpetajat, kes olid alati valmis ründama uusi ideesid, kritiseerima teisi õpetajaid ja nalja viskama nende üle, kes pakkusid oma abi ürituste korraldamisel. Teised tunnetasid koosolekuid lahinguväljana, nimetades neid hariduslikuks Sarajevoks, kus snaiperid ja rünnakud on normiks. (Deal & Peterson, 1998)

Sellistes koolides ei väärtustata professionaalset arengut, sest usutakse, et teistelt või raamatutest midagi õppida ei olegi. Ainsaks õppimise viisiks peetakse enda vigadest õppimist. Nende üle, kes jagavad koolitustel või raamatuist loetut, naerdakse ja neid kritiseeritakse ning need inimesed kas lahkuvad koolist või muutuvad tõrjututeks.

Bürokraatliku kultuuriga koolid. Teise rühma koole nimetasid Deal ja Peterson bürokraatliku kultuuriga koolideks. Nende peamiseks märksõnaks oli normeeritus. Neis koolides oli väike grupp inimesi, kes otsustasid, kuidas asjad peavad käima. Direktsioon kehtestas selged reeglid, eesmärgid ja normid ning teiste ülesanne oli neid järgida. Kui seda teha ei soovitud, siis vahetati töökohta. Õpetajad mõjutasid suuri otsuseid väga vähe, õpilased tavaliselt üldse mitte. Sellises õhkkonnas ei näidatud üles isiklikku initsiatiivi, enamasti töötati isolatsioonis.
Kuigi probleemide lahendamiseks olid välja töötatud tegutsemisjuhised, pidi iga õpetaja nendega hakkama saama üksi. Probleemidega mittehakkamasaamist käsitleti läbikukkumisena ning siis sekkus kooli  administratsioon. Tihti kaasnes sellise kultuuriga ka võistluslikkuse rõhutamine. Kui õpetajad tunnetasid konkurentsi, ei toetanud see nende omavahelist koostööd ning tööst kadus rõõm.

Ühes linnakoolis on suurema laste arvu tõttu eelarves vabu vahendeid. Direktsioon jälgib hoolega, et õpetajate tehtud lisapanus saaks väärilise tasu ning on välja töötanud läbipaistev ja selge lisatasude süsteemi, et motiveerida neid, kes tunniandmisest enam panustavad, ning lisakohustused pannakse ka töölepingusse. Tundub, et õpetajad on rahul, kuid märgatakse ka, et entusiasmi asemel ajavad õpetajad näpuga järge: kus tema töölepingus kirjeldatud kohustus lõpeb ning mille eest ta tasu saab. Motivatsioonipaketi või töölepingu sisu ülevaatamist tajutakse kui administratsiooni manipuleerimist oma töötajatega, „et saada rohkem tööd vähema raha eest“. (Väljavõte ühe kooli kogemusest)

Kollegiaalse kultuuriga koolid. Kolmanda rühma moodustasid kollegiaalse kultuuriga koolid, mille iseloomulikeks joonteks olid vastastikune toetus, püüd areneda ja tugev motiveeritus. Sellises koolis hinnati õpilaste saavutusi, õpetajate uuendusi ja vanemate pühendumist. Inimestevaheline suhtlus oli avatud, seda iseloomustas hoolimine ja huumor. Sellises koolis julgeti abi küsida. Õpetajad katsetasid uusi õpetamise viise ning jagasid üksteisega nõnda omandatud kogemusi – räägiti nii õnnestumistest kui ka otsiti viise ebaõnnestumistest ülesaamiseks. Kõik töötajad osalesid oluliste küsimuste ja kooli arengukava arutelus. Kogu kollektiivile, nii õpetajatele kui ka õpilastele, olid seatud kõrged ootused, millega kaasnes tajutav toetus ning edusammude tunnustamine ja tähistamine.

Ühes väikelinna põhikoolis arendati välja traditsioonid, mis peegeldasid kooli jaoks olulisi väärtusi. Näiteks õpetajate iganädalased koosolekud kujunesid professionaalse dialoogi taimelavaks, kus õpetajad jagavad, mida nad on teinud, et abistada õpilasi nende arengus. Arutati oma õpetamiskogemusi ja uuringutest ilmunud artikleid. „Vapustava reede“ raames pakuti aga õpilastele mitmesuguseid kursuseid ja tegevusi. Lastevanemate ülikool pakub lastevanematele koolitusi ning aitab luua usaldust kooli ja suuresti muukeelsete lastevanemate vahel. (Deal & Peterson, 1998)

Teised uurijad on nimetanud koole, kus valitsevad areng ja head suhted, näiteks õppivateks koolideks või ka lihtsalt positiivse kultuuriga koolideks. Positiivne kultuur väljendub õpilaste heaolus ja õppimises, töötajate professionaalsuses, alusväärtustest lähtumises, efektiivsuses ja motiveerituses.
Koolidele, mis väärtustavad arengut ja otsivad teid õpilaste toetamiseks, on omased järgmised jooned:

  • Valitseb jagatud arusaam eesmärkidest ja alusväärtustest. Missioon keskendub õpilaste ja õpetajate õppimisele, alusväärtused
  • seonduvad saavutuste, kollegiaalsuse ja arenguga. Kõigi õpilaste õppimise eest on võetud vastutus ja sellele pühendutakse.
  • Juhtimine tagab järjepidevuse ja arengu, olulised otsused on tehtud koostöös töötajate, õpilaste ja vanematega.
  • Õpilased ja töötajad tunnevad end emotsionaalselt ja füüsiliselt turvaliselt.
  • Inimestevahelisi suhteid ja suhtlust iseloomustavad avatus, usaldus, austus ja tunnustus. Töötajate suhted on koostöised, kollegiaalsed ja tulemuslikud, toimivad informaalsed võrgustikud, mis võimaldavad head info liikumist.
  • Pidev õppimine ja areng on normiks. Usutakse õpilaste ja töötajate võimesse õppida ja areneda. Õpilastelt oodatakse kõrgeid akadeemilisi tulemusi. Nii õpilaste kui ka õpetajate edu märgatakse ja tunnustatakse.
  • Reflekteeritakse enda töö üle nii üksi kui ka üheskoos. Toimib tugev professionaalne kogukond, mis kasutab arenguks ühiseid teadmisi, kogemusi ja uuringuid.
  • Õpilaste ega õpetajate vigu ei karistata kui eksimusi, vaid neid nähakse võimalusena õppida ja areneda. Kriitika on sõnastatud konstruktiivselt.
  • On olemas jagatud edulood; oma kooli lugu ning kooli traditsioonid tähistavad kordaminekuid ja peegeldavad kooli alusväärtusi.
  • Füüsiline keskkond sümboliseerib rõõmu ja uhkust, üksteisest lugupidamist ja hoolimist.

(Fullan, 2006; Peterson & Deal, 2009)

Koolikultuur peegeldub kõigil tasanditel – õpilaste, õpetajate, juhtkonna, tugipersonali ja abipersonali suhtumistes, suhtlemises ja käitumises, aga kooli dokumentatsioonis ja interjööris.

„Raske on hoida sõbraliku kooli imidžit, kui koristaja ei ütle mulle kordagi aasta jooksul tere. Või kui õpetaja kurdab mulle, et ta ei taha mõne lapsega rääkida.“
„Mina tahaksin, et kooli personal tunneb mu last. Et iga täiskasvanu, kes lapsega kokku puutub, teab lapse kohta rohkem kui ainult nime ja hinnet. Ma olen kokku puutunud õpetajatega, kes ei tea midagi muud peale lapse eesnime ja hinde. Ootan õpetajalt huvi lapse kui inimese vajaduste, võimete ja tugevuste vastu.“ (Väljavõtted ümarlaualt)

Kuidas head suhted tekivad?
Kuigi heade suhete loomiseks ja alalhoidmiseks on välja antud hulgaliselt raamatuid ning läbi viidud koolitusi, õpetatud rohkem või vähem efektiivseid suhtlustehnikaid, nagu näiteks mina-sõnumite kasutamine sina-sõnumite asemel või aktiivne kuulamine, on kõige aluseks suhtumine teise inimesse ning sellega kooskõlaline käitumine. Sest iga tehnika muutub manipuleerimiseks, kui see ei lähtu teise väärikust austavast ja lugupidavast suhtumisest. Selliste suhete saavutamiseks on mitmeid erinevaid võimalusi, sinnapoole liikumine on pigem teatud väärtustel ja hoiakutel tuginev kunst kui täppisteadus. Just seetõttu on oluline lähtuda oma eesmärkide seadmisel ja tegevuste analüüsimisel kooli sõnastatud ja läbimõeldud põhiväärtustest ning keskenduda positiivse koolikultuuri ülesehitamisele, millele saavad kaasa aidata kõik osalised.

James Comer arendas välja „pole süüd“ lähenemise. Eriti kriisiolukorras on kerge tulema ühelt poolt süüdistamine ja teisalt vabanduste otsimine. Kui näiteks õpilasel ebaõnnestub miski, süüdistavad õpetajad vanemaid, et nad pole last õigesti kasvatanud ja laps piisavalt õppinud, vanemad süüdistavad, et õpetajad ei hooli, ja õpilased süüdistavad vanemaid ja õpetajaid, et need liiga vähe toetavad. Süüdistamise ajel hakkavad inimesed lahenduste asemel ennast õigustama ning suhtuvad teise osapoolde umbusu ja vastasseisuga, mis aga takistab õppimist ja koostööd. Selmet süüdistada, peaksid kõik osapooled võtma vastutuse oma tegevuste ja tegemata jätmiste eest ning üheskoos töötama lahenduse otsimise nimel. Keskendutakse sellele, mis on hästi töötanud ning kuidas seda arendada saaks. (Cohen & Pickeral, 2009)

Head suhted baseeruvad üksteise tundmisel ja üksteisega arvestamisel kõigil tasanditel. Hea kool on see, mis aitab areneda parimal viisil igal lapsel, olenemata tema perekondlikust taustast või akadeemilisest võimekusest. See ei ole kerge ülesanne. Hea kooli jaoks on vaja „kogu küla“ jõupingutusi, seepärast on oluline, et sellesse panustaksid mitte ainult õpilased, õpetajad ja kooli direktsioon, vaid ka tugipersonal ja muud töötajad, vanemad ja kogukonna inimesed.
Koostöö aluseks on usalduslikud suhted ja kommunikatsioon. Usalduse võitmiseks peab kooli ja tema töötajate tegevuses ja sõnumites peegelduma, et nad hoolivad noortest inimestest, kes koolis käivad, nende heaolust ning heast haridusest. Isiklike, usalduslike suhete loomine ja alalhoidmine on küll aeganõudev, kuid palju tulemuslikum strateegia kui masspostitused, mis jagavad informatsiooni, kuid ei aita kaasa kooli arengule.
Teiseks koostöö aluseks on kommunikatsioon – räägitakse kooli eesmärkidest, ootustest ja nende täitmise viisidest. Kommunikatsioon võib olla aga kas lihtsalt informatsiooni edastamine või pigem dialoogi astumine. Tihti kasutatakse koolides õpetajate, õpilaste ja lastevanemate rahulolu ja ootuste selgitamiseks küsitlusi. Seejuures on oluline nii see, mida küsitakse, kui ka see, mida vastustega hiljem tehakse ning kuidas vastustesse suhtutakse.

„Läksin direktori kabinetti ja ütlesin, et õpetajate küsitlusel pole sellisel kujul mõtet. Kui direktor saab õpetajatelt vastused ja järgmisel koosolekul neid vastuseid naeruvääristab, siis ei julge enam keegi oma arvamust avaldada.“ (Väljavõte ümarlaualt)

freeimages.com/L. EmersonKoolisisesed suhted
Kooli visiitkaardiks on iga kooli töötaja, olgu see direktsiooni liige, õpetaja, abi- või tugipersonal ning loomulikult õpilased. Järgnevalt vaatame igaühe rolli lähemalt.

Koolijuhi roll heade suhete loomisel
McKinsey kompanii uuris 25 erinevat koolisüsteemi ning leidis, et parimaid koole ei saa olla ilma parimate õpetajateta – nõnda on siis võtmeküsimuseks parimate õpetajate leidmine, nende pidev areng ja iga lapse arengu toetamine. Kui õpetaja ülesanne on õpilase arengu toetamine, siis koolijuhi ülesanne on õpetaja arengu toetamine. Nagu McKinsey raportis tõdetakse, on parimate koolide koolijuhtide päevakavast 80% kooliperega suhtlemine. (Barker & Mourshed, 2007)
Sama firma uuris ka 1800 koolijuhti kaheksas kõrgeid akadeemilisi tulemusi saanud piirkonnas. Raportis kirjeldatakse koolijuhi muutunud rolli 21. sajandil, kus endise hoonete ehituse ja majandusliku administraatori asemel töötab peaasjalikult õppimise juht. (Barber, Whelan & Clark, 2010)
Tõhusaid koolijuhte iseloomustas selle uuringu andmetel selge visiooni olemasolu, töötajate arendamine ning tõhusate tööprotsesside väljatöötamine selle visiooni teostamiseks. Nad töötavad teadlikult jagatud visiooni ja eesmärgistatuse nimel koolis. Tõhusad koolijuhid keskenduvad õppe-kasvatustööle – õpetajate ja õppekava pidevale arengule. Mõnel puhul võib see tähendada juhtimisülesannete jagamist või tulemuslike töörühmade loomist. Võrreldes oma kolleegidega käivad tõhusad koolijuhid rohkem koolis ringi, veedavad rohkem aega õpetajaid juhendades ja seavad neile kõrgeid sihte, olles ise eeskujuks ning tunnustades edusamme; nad suhtlevad rohkem lapsevanemate ja teiste osapooltega väljastpoolt kooli ning on rohkem aega koos õpilastega. Õpilaste saavutused on seatud kõrgemale isiklikest ja poliitilistest eesmärkidest. Neil on hea inimeste ja konteksti tunnetus, nad on ise elukestvad õppijad, on optimistlikud ja entusiastlikud, naudivad õpetamist ning tahavad muutusi ellu viia.
Koolijuhi rolli koolikultuuri kujundamisel on raske ülehinnata. Koolijuhi üks olulisi ülesandeid on koolikultuuri kujundamine: lähtutakse läbiräägitud väärtustest, mis on koolis kehtivate käitumisnormide aluseks; hinnatakse koostööd, seatakse kõrgeid ootusi ja märgatakse kõigi osapoolte saavutusi.

Koolikultuuri kujundatakse kolme võtmetegevuse abil:

  • Esiteks on koolijuhid kui ajaloolased ja antropoloogid – nad analüüsivad koolis valitsevat kultuuri, mõistavad selle ajaloolisi põhjusi kui ka hetkel kehtivaid väärtusi ja norme. Juhid peaksid teadma koolielu peidetud tähendusi enne, kui nad midagi muutma hakkavad.
  • Teiseks on nad analüütikud – nad hindavad kehtivat kultuuri, eristades, mis selles aitab kaasa õpilaste arengule, kooli missioonile ja on kooskõlas põhiväärtustega, mis aga on pigem vastuolus ja takistab arengut.
  • Kolmandaks on nad orkestrandid – nad kujundavad koolikultuuri aktiivselt, toetades selle positiivseid külgi ning muutes negatiivseid külgi. (Peterson & Deal, 2002)

Negatiivsete aspektide muutmine ei pruugi olla lihtne: sügavalt juurdunud tegevuste, suhtumiste ja harjumuste muutmine võib mõnele osapoolele olla valulik ning tekitada vastasseisu. Kuid negatiivsete aspektide mahavaikimine ei lahenda probleemi, vaid nendega peab sihipäraselt tegelema. Häiriv aspekt tuleb selgelt sõnastada probleemina ning vastukaaluks peab leidma edulugusid, mis kõneleksid ebaõnnestumisele vastu, et ennetada muutustele vastuseisjaid.

Kuidas saavad koolijuhid koolikultuuri kujundada?

  • Nad lähtuvad oma tegudes ja sõnades kooli põhiväärtustest ja kõnelevad kooli missioonist. Koolijuht on kooli kõige märgilisem visiitkaart. Tema sõnad, mitteverbaalsed sõnumid, teod ja saavutused kujundavad oluliselt koolikultuuri.
  • Koolijuhid on visionäärid ja sihiseadjad. Nad tunnustavad ja toovad esile töötajate, õpilaste ja kogukonna saavutusi – nii privaatselt kui ka avalikult, vormides ja sõnastades nõnda kooli lugu.
  • Nad jälgivad, et kooli traditsioonid ja sümbolid peegeldaksid kooli põhiväärtusi.

Ganado põhikoolis algab iga kokkusaamine loo jagamisega, mis muudatusi on koolis tehtud, et seda parandada. Lugu võib jutustada ühe õpetaja, õpilase, koolitöötaja või kogukonna liikme panusest või ka mitme inimese ühisest jõupingutusest tulnud hüvest. (Deal & Peterson, 1998)

  • Hea koolijuht toetab läbi ühiste tegevuste õpetajate professionaalset arengut ja koostööd nii formaalselt kui ka mitteformaalselt.

„Lisaks töökoosolekutele on heade suhete, motiveeriva õhkkonna ja töörõõmu jaoks vaja ka ühiseid vabamas õhkkonnas koosviibimisi. Meil on neid kaks korda aastas (jõulupidu ja õppeaasta lõpetamine) ja see liidab inimesi.“
„Meie paneme tähele, kui inimene midagi eredat teeb – kaks korda aastas on kombeks inimesi tänada ja kui võimalik, siis ka premeerida.“
„Meie õpetajad ei pea konkureerima, motiveerib see, et oma tööaja sees saavad õpetajad käia ka võimlemas, massöör käib koha peal jne. Kui ta tunneb, et tervis on paha, siis on kolleegid valmis asendama. Usalduse küsimus.“
„Koolijuht koordineerib koostööd. Ma olen oma koolis näinud, et raske on kõiki õpetajaid kaasata. On seltskond koolis, kes ei viitsi tegeleda, neid ei huvita. Koolijuhi ülesanne on leida üles need initsiaatorid, kes mõtlevad kaasa.“ (Väljavõtted ümarlaudadelt)

  • Koolis toimuva analüüsimine tähendab vahel ka valusaid otsuseid. Kui kooli eesmärgiks on iga lapse arengu toetamine, kuid mõne töötaja suhtumine ja tööviis on sellega vastuolus ning vaatamata pakutud toetusele ja kokkulepetele ei ole olukord paranenud, peab probleemile ausalt otsa vaatama.

„Näiteks probleemse õpetaja puhul, kelle käe all kannatavad lapsed. Õpetaja ise ei taha oma töökohalt lahkuda ning otsuse peaks tegema direktsioon, aga sageli ongi suhted nii pikaajalised ja siduvad, et tekib rollikonflikt. Juhtkond peaks rohkem vastutust võtma: kahju küll, aga meie töösuhe siinkohal lõpeb.“ (Väljavõte ümarlaualt)

Kokkuvõtvalt, heas koolis rakendatakse väärtuspõhist kaasavat juhtimist, kus juhid küsivad ja hindavad õpetajate ideid ja tähelepanekuid ning otsustusprotsessidesse on kaasatud lisaks õpetajatele ka lapsevanemaid. Juhid võtavad aega oma õpetajate tundmaõppimiseks ja kiitmiseks.

Hea koolijuht

  • mudeldab kooli põhiväärtusi ja visiooni ning vahendab seda kogu kooliperele, on koolikultuuri eestvedaja ja visionäär;
  • analüüsib ja juhib kooli arengut (mõistab, mida teha, et asjad liiguks). Koolijuht märkab koolis toimuvat ning tal on tihe kontakt tugispetsialistidega;
  • tegeleb teadlikult meeskonna loomisega. Motiveerib ja märkab õpetajate professionaalset arengut ning tunnustab seda, on empaatiline ja kuulamisvõimeline. Samas ei lase probleemidel hapuks minna, vaid tegutseb oskuslikult ja leiab olukorrale lahenduse, nt õpetajate läbipõlemise või ebapädevuse korral;
  • soodustab ja toetab õpetajate omavahelist koostööd ja vastastikust professionaalset toetust ja nõustamist, nt vastastikune tundide külastamine;
  • töötab mitmete koostöövõrgustikega.

Küsimused kooli juhtkonnale

  • Milline on minu ettekujutus, milline peaks kool olema viie aasta pärast? Mis on meie koolikultuuri kõige paremad jooned, mille üle uhkust tunda? Kuidas saaks neid võimendada? Kuivõrd ühtlaselt katavad meie kooli ühised ettevõtmised õppeaastat?
  • Millised meie koolikultuuri tahud vajavad muutmist? Mis vähendab motivatsiooni, pühendumist ja innukust? Millised sümbolid või tavad on end ammendanud ning vajavad kas loobumist või tõsist uuenduskuuri?
  • Milliseid väärtusi peegeldab minu suhtlusviis – kuivõrd on see kaasav ja kahesuunaline? Millistest väärtustest räägivad minu valikud – nii majandusotsuste kui tegevuste prioritiseerimisel; millega alustame oma kohtumisi, töönädalat, päeva?
  • Millised on minu suhted kooli personaliga? Mis küsimustes minu poole pöördutakse? Millal viimati õpetajate toas minu juuresolekul naerdi ja nalja visati? Kui palju ma suhtlen sotsiaalpedagoogi ja psühholoogiga, kas mul on aega neid kuulata? Kas õhus on lahendamata probleeme, mida olen edasi lükanud?
  • Kuidas ma toetan õpetajate arengut? Kuidas saan õpetajaid tunnustada, et see poleks pelgalt formaalne?
  • Mida saan teha meie kooli õpetajate vahelise koostöö toetamiseks? Millal saavad pedagoogid kohtuda, et arutada tööasju? Millal saavad pedagoogid kohtuda, et koos lõõgastuda?
  • Mis on see, mida ma tahaksin kooli arengut silmas pidades juurde õppida, millises vallas sooviksin end täiendada? Millised on mu võimalused selleks? Kust ma saan ausat tagasisidet oma suhtumiste ja tööviisis peegelduvate väärtuste kohta? Kuivõrd ma olen sellest huvitatud? Kellega saan arutada professionaalseid küsimusi?
  • Kas õpilased julgevad minuga rääkida?
  • Kui teretulnuna tunneb ennast lapsevanem koolis ja selle arenguküsimustes kaasa rääkimisel? Mida saab teha, et kasvatada vastastikust usaldust, eriti vanemate seas, kes on kooli suhtes vaenulikud või ükskõiksed?
  • Kuidas olen koolielu arendamisse kaasanud erinevaid huvigruppe? Mida nad teavad koolis toimuvast ja võimalustest selles kaasa rääkida?

Õpetaja roll heade suhete loomisel ja õpetajatevahelised suhted
Õpetajal on hea töötada koolis, mille väärtused on lähedased tema enda väärtustele. Sama kehtib ka teises suunas: edukates organisatsioonides langevad selle liikmete individuaalsed väärtused kokku organisatsiooni omadega. Ühisosa mõistmine eeldab aga pidevat analüüsi ja sildade ehitamist: mida tähendavad väärtused tõlgituna igapäevastesse professionaalsetesse valikutesse ja tegevustesse?
Enamikus maailma koolides töötavad õpetajad peamiselt omaette. Muutunud õpikäsitus ja suurenenud teadlikkus õppijate eripäradega arvestamise olulisusest on toonud kaasa mõistmise, et õpetaja töö õnnestumine sõltub heast koostööst kooli tugipersonaliga – sotsiaalpedagoogi ja/või psühholoogiga. Mitmete väga häid õpitulemusi saavutanud riikide, eriti Soome ja Jaapani koolides on mõistetud, et heas koolis peavad õpetajad ka omavahel tihedat koostööd tegema. Nad valmistavad üheskoos ette tööplaane ja tunde, käivad üksteise tundides ning aitavad vastastikku oma tööd paremini teha. Soome koolides on igal nädalal üks pärastlõuna, mil õpetajad planeerivad koos õpistrateegiaid, tööplaane ja tunde. Inglismaal on mitmetes koolides parimatel õpetajatel väiksem tunnikoormus, et nad käiksid oma kolleege nõustamas.

Ka ühes Eesti koolis külastavad õpetajad üksteise tunde. Õpetajad saavad kord veerandis käia teise õpetaja tunnis, mida hiljem koos arutatakse. See võimaldab reflekteerida õpetajapraktikate üle ja näha sisseharjunud tegevusi uute nurkade alt. Õpetaja saab ise valida, mis ajal ta kolleegi tundi vaatleb, kooli juhtkond toetab seda, tasustades vajadusel asendusõpetajat. Õpetajad on tunnistanud, et taoline üksteist toetav kollegiaalne vaatlus on esialgse hirmu asemel toonud asendamatu arengukogemuse nii vaatlejale kui ka vaadeldavale, sest mõlemad osapooled tunnevad ennast võrdsete partneritena. (Väljavõte ühe kooli kogemusest)

Professionaalsetes õpikogukondades julgustatakse koos töötama, jagatakse oma teadmisi ja kogemusi ning tehakse koostööd ja täiendatakse üksteist. See on võimalik koolikultuurides, mis konkurentsi asemel väärtustavad koostööd, supervisiooni kõrval või vahel ka asemel toimib kovisioon – kolleegide vastastikune õppimine ja jagamine. Heas koolis on mitte ainult õpilane, vaid ka õpetaja pidevas õppe- ja arenemise protsessis. Õpetajad on leidnud, et kõige enam nad õpivad tagasisidest, mis on saadud oma kolleegilt – professionaalilt professionaalile. Kui jõutakse olukorrani, kus üksteise tundide külastamine ei ole ebameeldiv väljast tulev surve, vaid normaalne olek, hakkab ka õpetamise kvaliteet paranema.

„Meie koolis on reeglid paigas – igaühel on oma valdkond, millega ta tegeleb ja milles on pädev, aga samas on kohustus asju koos arutada.“
„Õpetaja on kõige suurem ressurss – meie kooli juhivad õpetajad, direktor on rohkem välissuhtluseks. Kõik inimesed on koolis võrdselt tähtsad, igaüks saab õnnestuda. Kui õpetaja arengut ei toimu, ei toimu ka õpilase arengut.“
„Meie koolis ei käi ainult direktor ja õppejuht tunde vaatamas. Õpetajad kutsuvad ka üksteist tundi vaatama. Õpetajad käivad ise kolleegide tunde vaatamas ja pärast arutame ümber laua. Lisaks on meil koostöövestlused: õpetaja teeb oma töö analüüsi ja siis arutame seda.“ (Väljavõtted ümarlaualt)

Õpetajatel on klassis valitsevate suhete ja hoiakute kujundamisel väga oluline roll, sest õpetaja suhtumisest sõltub ka klassis valitsev arusaam aktsepteeritud käitumis- ja suhtlusviisist. Õpetaja mudeldab õpilastevahelisi suhteid oma eeskuju, klassis valitsevate reeglite ja kokkulepete ning viisi abil, kuidas neid läbi räägitakse ja järgitakse.
Lakmuspaberiks on, kuidas õpetaja lahendab probleemset käitumist – kuivõrd oskab ta teha seda diskreetselt, suhteid ülesehitavalt, et tagatud oleks töörahu, kuid ka rahurikkujale oleks antud väärikas võimalus oma käitumist parandada, olemata seejuures irooniline või sarkastiline. Ka ebasobivalt käitunud õpilasega saab rääkida sõbralikult ja empaatiliselt, olemata seejuures sõbramehelik ja kõikelubav.

Juhan oli tunni jooksul korduvalt tunnirahu seganud, õpetaja märguannete peale hakkas ta hoopis omapoolsete märkuste ja naljadega vastama. Õpetaja ei hakanud klassi ees olukorda lahendama, vaid palus noormehel jääda peale tunni lõppu viieks minutiks temaga rääkima. Õpetaja alustab vestlust empaatilise pöördumisega, mille järel kirjeldab Juhanile mitte süüdistavalt, vaid kirjeldavalt häirivat tegevust: „Nähtavasti tahaksid sa praegu sõpradega olla, aga ma pean sinuga tänasest tunnist rääkima. Sa võtsid Marilt tema loata vihiku ära ning ta ei saanud seepärast õppida. Siis … “ Seejärel võimaldab õpetaja Juhanil anda selgitusi nii selle kohta, mis tal mureks, oma motiivide kui ka võimalike lahenduste kohta: „Kas tahad omalt poolt midagi ütelda?“ Lõpuks räägitakse läbi plaan, mida saab teha Juhan ja kuidas teda selles aidata õpetaja, et edaspidi selliseid olukordi ei tekiks. (Väljavõte ühe kooli kogemusest)

Samuti vormivad õpilastevahelisi suhteid laste ühised ettevõtmised – olgu need koolitunni raames või väljaspool seda. Klassijuhatajal on oluline ühistegevuste planeerimisel arvestada, et iga laps, olenemata perekonna rahalistest võimalustest või lapse erivajadustest, osaleda saaks.

Käisin aastaid klassiga kord aastas õppereisidel Euroopas – mulle meeldib endal reisida ja õpilased õpivad kodust eemal olles nii endaga hakkamasaamist kui üksteisega suhtlemist, rääkimata kõigist nendest kultuuripärandite nägemistest ja nende kohta teadasaamisest! Valmistasin alati ette ka viktoriini, et teel saadud teadmisi kinnistada. Reisiks raha kogumist alustasin juba aasta alguses, et vanemad saaksid jaokaupa maksta. Kool pakkus võimalust ka vähekindlustatud peredele, et nad võivad reisiks rahalist toetust taotleda. Lisaks oli igal aastal neid, kes ei osalenud ettevõtmises, olenevalt reisist kolm kuni kümme. Need lapsed jäid klassikollektiivist kuidagi kõrvale, reisil tekkis ka teatud kihistumine – kes mida endale lubada sai või ei saanud.
Nüüd otsustasin oma uue klassiga hoopis rattamatka kasuks Eestimaal. Ka selleks valmistusime pikalt ette, mõned lapsed uurisid paikkondi, kuhu läheme, teised koostasid menüüd ja kolmandad valmistasid reisiks rattad ette – kõigis rühmades olid poisid ja tüdrukud segamini. Paar ratast laenasime ka ja mitte üks laps ei puudunud! Mind üllatas, et nii väikese eelarvega saab tegelikult palju paremad tulemused. Nüüd lapsed ootavad järgmist matka ja ausalt öeldes ma ise ka. (Näide vestlusest õpetajaga)

Kokkuvõtteks, heas koolis õpetajad usaldavad ja toetavad üksteist, tahetakse üksteist aidata ja koos töötada ühiste eesmärkide nimel. Õpetajatel on aega ja tahtmist koosolemiseks – ühiste eesmärkide seadmiseks ja tegevuste planeerimiseks, kooli missiooni mõtestamiseks, aga ka heade suhete hoidmiseks. Koos arendatakse ja hinnatakse nii oma õpetamispraktikaid kui ka kooli ühiseid arengusuundi ja eesmärke. Üksteise professionaalset arengut toetatakse, jagades oma kogemusi ning seminaridelt ja konverentsidelt saadud uusi ideid. Arutatakse erinevaid õpetamise ning õpilaste motiveerimise strateegiaid. Heas koolis toimib hea koostöö ka õpetaja ja tugispetsialisti(de) vahel. Heas koolis aitab õpetaja oma eeskujuga mudelda õpilaste häid suhteid. Ta aitab koostöiste õppemeetodite ja ühiste ettevõtmistega ehitada häid suhteid laste vahel ja arendada nende sotsiaalseid oskusi.

Küsimused õpetajale

  • Kuivõrd minu väärtused on kooskõlas kooli väärtustega? Mil viisil saaks neid sobitada? Kuivõrd võtan ma vastutust kooli arengu ja maine eest? Kuidas ma saan kaasa rääkida oma kooli arengus?
  • Kuidas saan mina tugevdada positiivset koolikultuuri meie koolis? Kuivõrd me üksteist toetame, selmet maha teha, naeruvääristada ja taga rääkida?
  • Milliseid väärtusi peegeldavad minu suhtlemis- ja õpetamisviis, ajakasutus ja sõnavara? Kuivõrd on nad kooskõlas meie kooli väärtuste ja eesmärkidega? Millest ja mis järjekorras me üksteisega räägime? Kuivõrd toovad meie lood esile seda, mis on positiivne, ihaldusväärne ja õnnestunud?
  • Mida ma viimati õppisin? Kuivõrd olen ma huvitatud enese arenemisest ja tagasisidest oma tööle?
  • Millal ma viimati arutasin kolleegiga õpetajatööga seonduvaid probleeme või professionaalseid ja väärtusvalikuid? Millal rääkisin mõnest õnnestumisest?
  • Kuivõrd tunnen ma oma õpilasi? Kas ma iga õpilase kohta oskan välja tuua kasvõi ühe detaili, mis talle rõõmu pakub, näiteks milline on tema huviala, mis on oluline osa tema identiteedist?
  • Milliseid väärtusi õpetavad õpilastele minu ja nende vahel vastuvõetud reeglid, kokkulepped ja ühised üritused? Kuivõrd on siin õpilastel kaasarääkimisvõimalust?
  • Kuivõrd tahavad õpilased rääkida minuga oma rõõmudest ja muredest? Kuivõrd julgevad nad küsida küsimusi?
  • Kas minu tundides saavad õpilased areneda ja on seejuures õnnelikud? Kuidas saan ma aidata lastel omandada nende suhetes vajalikke prosotsiaalseid oskusi? Kuivõrd võimaldavad õpiülesanded ühise eesmärgi nimel koostöiselt pingutada?
  • Kuidas saan aidata oma õpilaste vanematel rohkem kooli usaldada? Kuidas saan kõige paremini toetada erineva pere taustaga õpilasi, selmet jääda kinni kodu süüdistamise lõksu või ohvrirolli?

Küsimused sotsiaalpedagoogile, psühholoogile ja muule tugipersonalile

  • Kuivõrd minu väärtused on kooskõlas kooli väärtustega, mil viisil saaks neid sobitada? Kuivõrd võtan ma vastutust kooli arengu ja selle maine eest? Kuidas ma saan kaasa rääkida oma kooli arengus? Kuivõrd ma märkan koolis toimuvat ja näen end selle osana?
  • Kuidas saan mina tugevdada positiivset koolikultuuri meie koolis? Kuivõrd me üksteist toetame, selmet maha teha, naeruvääristada ja taga rääkida?
  • Kuidas ma end positsioneerin: kas olen näoga õpilase, õpetaja või juhtkonna poole? Kas kogen aeg-ajalt lojaalsuskonflikti, kui tunnen, et asun ühele või teisele poole? Mida ma sellega ette võtan?
  • Kuivõrd toimin ma sillaehitajana õpilase ja õpetaja ning vajadusel ka lapsevanema vahel?
  • Kuivõrd tunnen mina lapsi ja nemad mind? Kas lapsed julgevad minu poole pöörduda?
  • Millised on minu suhted õpetajatega? Mis küsimustes minu poole pöördutakse? Kuivõrd tunnevad õpetajad minu töö eripära, teavad, mispuhul nad minu poole pöörduda võivad ja kuidas seda teha?
  • Kuidas saan ma aidata nii õpilastel kui ka õpetajatel omandada häid sotsiaalseid oskusi ning endaga hakkamasaamist? Kuidas luua ja hoida häid suhteid?
  • Milline on minu roll konfliktolukordades? Kuidas saan ma toetada läbipõlenud õpetajat? Kuidas saan vahendada vajadusel õpilase ja õpetaja vahel tekkinud konflikti? Kuivõrd suudan näha ise ja aidata teistel näha konflikte ja vastasseise protsessi loomuliku osana, mida saab kasutada edasiviiva jõuna?
  • Kuidas ma ise otsin abi ja toetust, kui on oht läbi põleda?
  • Mis on see, mis mulle koolielus rõõmu ja põnevust pakub? Kuidas ma saan seda võimendada?

Õpilastevahelised suhted
Heas koolis tuntakse head meelt seal käivate õpilaste üle. Neid tuntakse ja nemad tunnevad üksteist, neile esitatakse motiveerivaid väljakutseid ning õpilased tahavad neid üheskoos lahendada. Siin on õpilastel võimalus ja soov kaasa rääkida koolielu puudutavates küsimustes ning lisaks õpetajate ja õpilaste vahelistele suhetele on head ka õpilaste omavahelised suhted.
Õpilaste heaolu ja turvatunne on koolile üks olulisemaid väljakutseid. Igaühel on õigus tunda end koolis turvaliselt, rahus õppida ning õigus võrdsele ja austavale kohtlemisele. Kui laps läheb hommikul hirmuga kooli, ei saa ta ka parimate õpetajate professionaalse juhendamise all saada häid tulemusi. Mitmed lapsevanemad on valinud oma lastele koolid, kuhu on ehk pikem tee minna, kuid kus lapsi tuntakse; milles valitsevad sõbralikud suhted ja lastel on turvaline olla. On oluline, et turvaline ja isikupärane keskkond valitseks igas Eesti koolis.
Õpilaste märkamiseks ja anonüümsuse vähendamiseks on koolis mitmeid võimalusi. Mitmetes koolides tervitab hommikuti õpilasi direktor või mõni direktsiooni liige. Ühel koolidirektoril on alati taskus visiitkaardid. Iga kord, kui ta märkab, et mõni õpilane millegagi silma paistab, kirjutab ta lühikese tunnustuse, mille palub vanematele edasi anda. Teises koolis käib direktor klassis, kus on sünnipäevalaps, ning laulab talle sünnipäevalaulu.

Õpilaste turvatunde suurenemiseks otsustati ühes suures koolis muuta tavalist klassijuhatajasüsteemi. Klassijuhataja ülesandeks on klassikollektiivi ühisüritused, kuid lisaks temale on kõik kooli töötajad, kaasa arvatud kooli juhtkond, tugi- ja abipersonal, teatud mõttes klassijuhatajad – igal lapsel on üks täiskasvanud sõber, kes teda tunneb, kellega ta räägib oma rõõmudest ja muredest ning kelle poole ta alati pöörduda saab. Iga õpilane saab ise valida oma täiskasvanud sõbra, keda ta usaldab. (Näide vestlusest koolijuhiga)

Eesti on paistnud uuringutes silma suurema koolikiusamise poolest võrreldes teiste arenenud riikidega (Markina, 2014). Mitmed koolid on viimastel aastatel liitunud mõne kiusamisvaba programmiga, näiteks TORE-liikumisega (http://www.tore.ee/), programmiga „Kiusamisest vabaks“ (http://www.kiusamisestvabaks.ee/), programmiga KiVa (http://www.kivaprogram.net/estonia), noorte algatatud projektiga „Julgelt vastu“ (http://julgeltvastu.eu.pn/) või mõne muu programmiga, mis aitab õpilastel omandada sotsiaalseid oskusi ning vastu seista kiusamisele.
Oluline on õpetada lastele kõrvalseisjate võtmerolli kiusamise lõpetamisel.

„Meil on juba esimesest klassist õpetatud, et kiusamine ei ole sobilik. Meie klassis oleme võtnud kiusatava oma tiiva alla ja ignoreerinud seda, kes kiusab.“
„Kui meie klassis on kellelgi probleem, siis me toetame üksteist. Kui mõnel lapsel on probleem õpetajaga, siis me jälgisime selle õpetaja käitumist ja läksime koos klassijuhatajale rääkima.“ (Väljavõtted õpilaste ümarlaualt)

Eriti oluline on sallivuse ja hoolivuse kultuuri kujundamine, et kiusamist ei tekikski. Sellises koolis valitseb hoiak, et erinevus rikastab, ühe mure on meie kõigi mure ning lastel on proaktiivsed sotsiaalsed oskused. Taolises koolis arvestatakse ja tuntakse rõõmu laste erinevast etnilisest, usulisest ja kultuurilisest taustast – näiteks pidades erinevate kultuuride festivali, külalisesinejaid kutsudes või arvestades koolimenüüs erinevate traditsioonide vajadustega. Mõned koolid on kooliaasta alguses planeerinud tegevusi, mis aitavad laste omavahelisi suhteid luua ja tugevdada, olgu laagris või koolipäeva siseste tegevustena.
Kokkuvõtteks, hea kooli tunnuseks on see, et õpilased tahavad koolis käia, sest siin on huvitav, arendav ja nad tunnevad, et neid siin oodatakse. Koolis valitseb töine ja sõbralik meeleolu, kus üksteist mõistetakse ja usaldatakse. Õpilastevahelised suhted on sõbralikud ning nad julgevad küsida vajadusel abi õpetajatelt ja muult kooli personalilt. Tehakse grupitööd, mille õnnestumiseks on vaja kõigi grupis olijate panust.

freeimages.com/Cheryl EmpeyKüsimused õpilasele

  • Mis mind koolis õnnelikuks teeb? Mis mind innustab õppima?
  • Millal ma viimati märkasin kedagi, kes vajab minu tuge ning pakkusin talle oma abi?
  • Keda ja mille eest ma viimati tunnustasin?
  • Kuidas tunneks meie klassis ennast uustulnuk? Kuidas me teda vastu võtaksime?
  • Kes on meie kollektiivis olnud tahtlikult või tahtmatult tõrjutud ning kuidas saan ma olla sillaehitajaks tema ja teiste vahel?
  • Kuidas saan ma kaasa rääkida oma koolielu puudutavates küsimustes?
  • Mida saan mina omalt poolt teha, et tunnis valitseks töine meeleolu ja töörahu?
  • Millistes tunnivälistes tegevustes olen osalenud?
  • Mida ma teen, kui ma näen, et kedagi kiusatakse?
  • Kelle poole ma pöördun, kui ma ei oska probleemi lahendada?

Kool, kodu ja kogukond
Laste kasvatamiseks on vaja kogu küla, ütleb üks vana ütlus. Tänasele koolile on pandud suured ootused, millega ta üksi hakkama ei saa. Kool, kodu ja kogukond on partnerid, et teha kooli paremaks. Lisaks teevad head koolid koostööd ka teiste koolide, ümbritseva kogukonna ja kohaliku omavalitsusega. Vabatahtlikkuse alusel toimiva koostöövõrgustiku töö ei ole lihtne ülesanne, kuid aja jooksul toob laiem toetus häid tulemusi ja värskeid mõtteid.
21. sajandi kooli suhtlemisviis peab olema mitte staatiline, vaid dialoogiline – see pole pelgalt info jagamine, vaid samavõrd ka arvamuse küsimine ja sellega arvestamine. Info jagamine on ühtlasi üleskutse kaasa rääkida kooli arengu olulistes küsimustes.
Esialgu võib tunduda, et avalikkusega arvestamine lisab oma osa kooli töötajate niigi suurele koormusele. Samas kui avalikkust võetakse tähendusliku partnerina, on koolil koostööst palju võita. Kui kool näitab oma tegevuse ja kommunikatsiooniga, et laste heaolu on kõigi tegevuste võtmeküsimuseks, võib kool arvestada avalikkuse toetusega, mis nii otse kui ka kaude parandab kooli tööd. Partnerluse algataja saab olla kool – iga kooli töötaja peab jagama arusaama, et lapsevanemad ja ka laiem avalikkus on tema partner. Igaüks ei pea tegema otsuseid, kuid on oluline, et erinevaid arvamusi oodatakse, need on tõsiselt võetud ja arvestatud.
Probleemidest tuleks rääkida avameelselt ning arutada lahendusi, mida kavatsetakse rakendada. Teadmine, et probleeme ei üritata peita, vaid nendega tegeletakse, annab koolile usaldusväärsust ja avatust. Isegi kui on tegu halva uudisega, on selle edastamine parem varjamisest. Probleemidest rääkides tuleks kaitsmise ja õigustamise asemel selgitada, mida kavatsetakse teha. Vigu tuleb tunnistada, neist õppida ning edasi minna.
Inimeste kaasamine, avatus ja dialoogilisus ei tähenda, et kool peaks kuuletuma igale nõudmisele. Enamus inimesi pole haridusspetsialistid. See on ilmselt kaasamise üks olulisemaid väljakutseid – kuidas võtta tõsiselt ja arvestada avalikkuse panust, samal ajal olles tervikpildi nägija ja professionaalne otsustaja arutatud küsimustes.

Koostöö koduga
Lapsed tulevad väga erinevatest kodudest ja enamasti ei saa koolid valida lapsi nende koduse tausta järgi. Samas kodu mõjutab olulisel määral lapse hakkamasaamist koolis, mistõttu on kodu ja kooli tihe koostöö tihti võtmeküsimuseks.
Üks levinumaid viise on küsida lastevanematelt küsitluse teel tagasisidet – nii kooli terviku kui ka üksikute õpetajate kohta. Samuti on mitmetes koolides lahtiste uste nädal, kus iga lapsevanem võib oma lapse tunde vaatama minna ja muidu koolis uudistada.

„Meie koolis on tohutut tööd tehtud, et lapsevanemad kooli juurde tuua. Me oleme jõudnud selleni, et see on auasi, kui sa oled hoolekogus ja sa oled kohustatud selles osalema.“
„Kooli vanematekogu teeb kõik selleks, et kaasata kogukonda ja anda kindlust. Meil on koolis suurkogu, mis tuleb kokku neli korda aastas. Eelmine aruteluteema oli sotsiaalne vastutus ja heategevus. Vanemate osa on alahinnatud ja neid ei kaasata – nad saaksid anda suure panuse kooli paremaks muutmiseks.“ (Väljavõtted ümarlaudadelt)

Mille poolest erineb tavalise ja hea kooli lastevanematega suhtlemine?
Tavalises koolis arvatakse, et head suhted lastevanematega tekivad iseenesest – on häid lapsevanemaid, kes hoolivad oma lastest ja huvituvad koolis toimuvast, ning on halbu vanemaid, kellega ei ole võimalik koostööd teha. Kooli ülesandena nähakse peamiselt informatsiooni jagamist selle kohta, mida koolis tehakse. Kool ise teeb otsuseid, mis puudutab kooli arenguid. Tihti toimub vastandumine kooli ja kodu vahel.
Heas koolis usutakse, et kool saab kodu ja kogukonna koostöö parandamiseks ise palju ära teha, aidata kaasa, et lapsevanemad ja laiem kogukond tunneksid, et kool on „nende asi“. Siin usutakse, et kool ja kodu on partnerid ühise eesmärgi nimel – aidata kaasa lapse heaolule ja arengule. Nii lapsevanemad kui ka kogukond tahavad kaasa rääkida koolielu puudutavates küsimustes ning koolil on sellest protsessist paljutki võita. Panustatakse toimivate ja usalduslike suhete loomisesse ja hoidmisesse. Kooli ja kodu ning kogukonna vahel toimub kommunikatsioon, mis tähendab nii info jagamist kui ka selle saamist – infot jagatakse selleks, et seda saaks teine osapool kasutada kooli arengu küsimustes kaasarääkimiseks. Mõnedes koolides allkirjastavad lapsevanemad koos õpilase ja õpetajaga õppimise lepingu. Mitmetes koolides küsitakse enne oluliste otsuste tegemist lastevanemate arvamust.

Ühes Rootsi koolis, kus kurdeti vanemate vähese kaasalöömise üle koolielus, otsustati e-kooli sõnumite asemel saata kord kuus vanematele paberkiri, kus kirjutati olulistest asjadest, mis kuu jooksul toimusid, kiideti õpilasi nende saavutuste eest, tõstatati koolielus aktuaalseid probleemkohti ning anti teada, kuidas saavad vanemad järgmisel kuul kooli tegemistes kaasa lüüa. Direktori sõnul on lapsevanema kõige suurem panus kooli arengusse, kui ta igal päeval küsib lapse käest, mis on parim asi, mis täna koolis toimus. Kuid panustada saab lisaks sellele veelgi. Mõned lapsevanemad tulid pärast seda arutama arengukava küsimusi, teised lõid kaasa vanemate ja laste kokandusõhtul, kolmandad aitasid dekoreerida kooli ümbritsevat aeda. Lühikese ajaga paranesid lastevanemate ja kooli suhted märgatavalt. (Näide vestlusest lapsevanemaga)

Mitte iga lapsevanem ei pruugi valmis olla arengukava küsimustes kaasa rääkima või osalema kooli hoolekogus. Siiski võivad nad osaleda mõnel ühisüritusel, näiteks kujutavate kunstide õhtul, luulelahingus, talendijahil, teadusööl, laatadel. Isegi need lapsevanemad, kellel on endal valusaid mälestusi kooliajast, tahavad osa saada oma lapse edusammudest ning tunda tema üle uhkust ja rõõmu. Mitmetes koolides on populaarsed lastevanemate konverentsid või töötoad, kus professionaalid nii koolist kui ka väljastpoolt puudutavad lastevanemate jaoks olulisi küsimusi.
Teised koolid on otsustanud muuta suhtumist, et kool on ainult lastele, pakkudes koostöös kultuurimajaga kohalikule kogukonnale lugemisõhtuid, jõululaata või kujutava kunsti töötube. Mida enam suudab kool kohalikku kogukonda kaasata, seda enam tuntakse, et kool pole midagi omaette seisvat, vaid on „meie ühine asi“. Kui vanem tunneb ennast koolis hästi, on ta ka enam valmis koostööks.
Kokkuvõtvalt, heal koolil on koostöised suhted kogukonnaga. Kooli missioon peegeldab kogukonna väärtusi, mida toetab kogu koolipere. Kogukonnas elavad inimesed tunnetavad, et kool on nende oma, olenemata, kas neil on koolis käivaid lapsi. Kool ja lapsevanemad töötavad koos lapse heaks – lapsevanemad ei „pane“ last kooli, vaid lähevad koos lapsega kooli. Koolil ja vanematel on ühised ootused laste saavutustele, sellest räägitakse omavahel. Lapsevanemad panustavad kooli arengusse.
Kool, kodu ja kogukond on partnerid, et teha kooli paremaks.

Küsimused lapsevanemale

  • Kuidas mõjutab minu enda kogemus kooliga minu tänast suhtumist oma lapse kooli?
  • Mis minu last koolis õnnelikuks teeb? Mis talle muret valmistab?
  • Kuidas olen toetanud oma lapse usaldust kooli vastu ja tema tahet koolis käia?
  • Milles saan mina koolielus kaasa rääkida?
  • Mida ma koolilt ootan, milles tahaksin koolipoolset tuge?

Küsimused koolipidajale

  • Kuidas oleme andnud koolile tagasisidet, aidanud mõista nende tugevusi ja neid arendada? Kuidas oleme motiveerinud ja toetanud kooli nende arengus?
  • Kuivõrd peegeldab kooli välimus ja interjöör kooli väärtusi? Milliseid materiaalseid ja mittemateriaalseid vahendeid saab neile selleks pakkuda?
  • Milliseid tegevusi ja kuidas saame toetada, et suurendada kooli ja kogukonna omavahelisi sidemeid?
  • Milliseid võimalusi olen loonud, et koolijuhid saaksid kollegiaalset tuge ja kogemusi oma kolleegidelt nii Eestis kui ka välismaal?
  • Kuivõrd lahendame kooli probleeme koos, mitte ülevalt alla? Kuidas sellist töökultuuri veel arendada?

Viidatud kirjandus

Artikkel on osa "Hea kooli käsiraamatust". Lugeda ja kommenteerida saate ka käsiraamatu teisi peatükke.

Tagasi algusesse

««Eelmine: Katrin Ohakas heasse kooli saadab...                    Järgmine: Lapsevanemate ümarlaud»»

Sisestas Getriin Kokk (verifitseerimata),

Kõige aluseks ongi koostöö. Kollegiaalse kultuuriga koolideks saamise poole tehakse samme, kuid see on pikk protsess. Õpetajatele oleks see praegu justkui lisatöö või kohutus. Samas, kui oleks juba koolides õpetajate kollektiivide vahel tihe koostöö, siis tunduks see nii tavaline. Muutused vajavad aega harjumiseks.
Justnimelt neile küsimustele kooli juhtkonnale/õpetajatele/õpilasele/... peaks pöörama rohkem tähelepanu iga inimene, kes on kooliga seotud või tahab koolis midagi muuta. Neid küsimusi tõsiselt võttes ning analüüsides ja ka teistega arutades märkab puudujääke või kitsaskohti ning leiab lahendusi, kuidas teha midagi paremini.

Sisestas Karina Novikova (verifitseerimata),

Kõige olulisem ning aktuaalsem teema on õpetaja roll heade suhete loomisel ja õpetajatevahelised suhted. Koolides tavaliselt paistab välja rohkem õpetajate iseseisvus. Igal õpetajal on oma aine. Kuigi kõik ained on väga olulised koolisüsteemis. Tavaliselt koolis on kõige olulisemad ained: matemaatika,eesti keel ning B-võõrkeel. Väiksemate ainete peale keegi ei pööra nii palju tähelepanu. Võimalik, et õpetajad, kes õpetavad suuremaid aineid, tunnevad ennast prioriteedina. See võib viia suuremate konfliktide ning arusaamatuste juurde. Praegu koolid vajad rohkem koostööd õpetajatega.Õpetajad võiksid olla rohkem mõistlikud. Igal inimesel on oma arvamus.

Lisa kommentaar

Plain text

  • HTML elemendid keelatud.
  • Each email address will be obfuscated in a human readable fashion or, if JavaScript is enabled, replaced with a spam resistent clickable link. Email addresses will get the default web form unless specified. If replacement text (a persons name) is required a webform is also required. Separate each part with the "|" pipe symbol. Replace spaces in names with "_".
  • Veebiaadressid ja e-maili aadressid muutuvad automaatselt linkideks.
  • Automaatne rea- ja lõiguvahetus
2 + 16 =
Lahenda lihtne matemaatiline tehe näitamaks, et sa ei ole spämmirobot.