Lasteaiaõpetaja erinevate ülesannete üle mõtiskledes ja neid kirja pannes saame igaüks, vastavalt oma kogemusele ja rollile, kas pikema või lühema loetelu. Olgu selleks siis lapse individuaalse arengu toetamine, sotsiaalsete oskuste õpetamine, toetava ja turvalise keskkonna loomine, koostöise ja usaldusliku suhte loomine laste, perede ja kolleegidega. Koolieelsete lasteasutuste seaduse järgi on õpetajate ülesanne luua tingimused laste kasvamiseks ja arenemiseks vastastikusel lugupidamisel ning üksteisemõistmisel laste ja nende vanematega. Õpetajad nõustavad lasteasutuses käivate laste vanemaid ning hoolitsevad laste elu ja tervise eest lasteasutuses.
Milline on nende rollide ja tegevuste tegelik sisu ja mõju lapsele, kelle “tööpäev” on tihtilugu pikemgi kui täiskasvanute oma? Kuidas kõiki neid rolle väärtustada ja mõtestada, milliseid pädevusi ja ressursse õpetaja selleks vajab ning millist tagasi- ja edasisidet on tarvis kolleegidelt, juhilt ja peredelt? Kuidas laste ja peredega vastastikused ootused ja vajadused läbi rääkida, et lapse individuaalse arengu toetamine, usalduslik vastastikune kommunikatsioon ja ühise väärtusruumi loomine oleks võimalik?
Mis on fookuses? Väärtuspõhise lasteaia analüüsi aluseks ei ole tänavu hea lasteaia mudel tervikuna, vaid vaatleme mudelit rollipõhiselt. Alustame õpetaja isiklikest väärtustest, väärtusvalikutest ja autonoomiast ning võtame fookusesse õpetaja erinevad ülesanded ja eesmärgid. Läbivalt uurime siiski, millised on ühise tegutsemise põhimõtted lasteaias, kuidas neid erinevates rühmades rakendatakse ning milline on samal ajal õpetajate tegevuste autonoomia ja vastutus.
Joonis 1. Analüüsi mudel. Koostanud Halliki Harro-Loit, Nele Punnar, Helen Hirsnik
Ootame lasteaiaõpetaja tööle keskenduvaid eneseanalüüse kirjutama lasteaedu, kes on alates 2018. aastast osalenud tunnustusprogrammis “Hea lasteaed kui väärtuspõhine lasteaed”. Eelnevalt omistatud tunnustuse nimetus ei ole oluline, samuti ei ole oluline ka osalemiste kordade arv.
28.03–04.04.2022 toimub tunnustusprogrammi kandideerimine. Kandideerida saab SIIN.
Eneseanalüüsi kirjutamise etapid:
Lisainfo ja küsimused:Nele Punnar, 5384 8320, nele.punnar [ät] ut.eeHelen Hirsnik, 5340 3015, helen.hirsnik [ät] ut.ee
Tõenäoliselt on igal lasteaiaõpetajal oma kujutlus sellest, milliste oskuste ja iseloomujoontega võiks olla laps, kes lasteaia lõpetab. Samuti, kuidas peaks õpetaja suhtlema lastega ja kuidas vanematega. See moodustab osa lasteaiakultuurist. Kuidas selle kultuuri kujundamist juhtida? Alustuseks tuleks õpetajatel ja juhtkonnal kokku leppida alusväärtustes. Mis on just teie asutuse kultuuri jaoks olemuslik? Millest ei taheta loobuda? Millised on piirid, kus õpetaja saab ise oma töövormid valida ja prioriteedid seada? Tuleb ka kokku leppida, kuidas omavahel suheldakse. (Randma, 2019)
Väärtuste osas kokku leppimine näib esmapilgu lihtne, kuid nt hoolivuse, turvalisuse, aususe jpm soovitud väärtuste puhul on ehk kõige keerulisem küsimus, millised neist “oma” lasteaia jaoks välja valida.
Kui hakata küsima, kas lapsed, õpetajad ja vanemad ka välja valitud väärtuste järgi iga päev käituvad, selgub tõenäoliselt, et erinevates olukordades tõlgendavad inimesed erinevaid väärtusi erinevalt, ka tuleb teha mõnikord keerulisi väärtusvalikuid. Toome siinkohal ühe näite. “Hoolivus” on üks lasteaedade meelisväärtusi. Kujutlegem nüüd, et meil on lasteaiaõpetaja, kelle jaoks “hoolivus” lapse suhtes tähendab eeskätt märkamist ja tähelepanu. Ja on vanem, kelle jaoks hoolivus tähendab eeskätt väga head ja kvaliteetset toitu, ilusaid riideid ja hoolega valitud mänguasju? Kas ja kuidas need kaks täiskasvanut ühisele keelele jõuavad? Ja mis veelgi olulisem: kuidas tuleb kahe erineva arusaamaga toime laps?
Täpsemalt tuleb aru saada, mis on väärtusi märkivate sõnade taga. Seejärel on oluline hakata märkama erinevaid väärtusvalikuid sisaldavaid olukordi ning õppida neid analüüsima. Näiteks on lapsel sünnipäev. Kas talle on kallim mängupäev koos vanemaga või tahab ta rohkem uut mänguasja? Vastus on: see sõltub lapse vajadusest. Laps, kes pole kunagi saanud mänguasja, võib vajada lelu, millega mängimisest ta on unistanud. Laps, kellega vanem ei mängi, unistab mängust koos ema või isaga. Selliselt edasi mõeldes saame küsida, kas abstraktne hoolimine võiks muuhulgas tähendada õpetajate, laste ja vanemate vajadustest hoolimist.
Kuidas me nendest vajadustest teada saame? Kuulates ja vaadeldes, märgates ja meelde jättes.
Kokkuvõttes, igapäevaste olukordade väärtuspõhine süva-analüüs ja selle avastusretke jagamine kolleegide, laste ja nende vanematega on ainus viis, kuidas tagada seda, et vähemalt püüame elada nende väärtuste järgi, milles oleme sõnades kokku leppinud.
Iga alateema juures on värvilise taustaga infokastides välja toodud küsimused aruteluks.
Läbivad teemad: lojaalsuskonfliktid, kommunikatsioon ja koostöö, väärtusvalikud, ressursid ja pädevused
Lasteaedade jaoks on oluline koostöö kodudega. (Tõsi, enamasti räägitakse koostööst lapsevanematega.) Ütleb ju koolieelse lasteasutuse seaduski, et lasteasutus toetab lapse perekonda, soodustades lapse kasvamist ja arenemist ning tema individuaalsuse arvestamist. Perekonna definitsioone on aga mitmeid. Üks võimalik definitsioon on järgmine: perekond on esmane ja üks mõjukamaid süsteeme, kuhu inimene kuulub. Perekond koosneb sugulusvõrgustikest, kuhu kuulub vähemalt 3 põlvkonda (McGoldrick, M. et al, 2008). Perekonnal on erinevaid tüüpe (tuumpere, päritolupere, laiendatud pere) ja tüüpidel erinevaid variatsioone.
Lapsi on erinevaid ja peresid on erinevaid. Sellest erinevusest tingituna on ka iga lapse pere eriline ja liikmed peredes erinevad. Samuti erinevad perede väärtused, vajadused ning ka ootused lasteaiale. Et laps tunneks end lasteaias võimalikult hästi ja turvaliselt ning kõiki tema vajadusi oleks arvestatud, on vaja peredega tihedat koostööd. Igasuguse koostöösuhte aluseks on usaldus. Üks konkreetne samm heade suhete loomiseks iga lapse perega indiviuaalselt on tutvumis- või koostöövestlus võimalikult kohe, kui laps lasteaeda tuleb (Mitt, 2018).
Õpetaja saab oma vanemate gruppi nimetada meeskonnaks, kui meeskonnaliikmed teadvustavad ühist eesmärki, millele igaüks on pühendunud; teavad üksteise täiendavaid oskusi ja kasutavad neid; tunnevad rõõmu, et tegutsetakse ühiselt; tunnevad, et kuuluvad meeskonda ja aktsepteerivad ühist vastutust (Mitt, 2018).
Tasub mõelda, kas lasteaias on kokku lepitud rühma reeglid, sõlmitud (käitumis)kokkulepped või sõnastatud hulk soovitavaid käitumisharjumusi. Soovitavate käitumisharjumuste puhul võiksime küsida, kuidas neid parimal viisil saavutada. Üks võimalik viis on seda teha kümbluse meetodil. Näiteks kui õpetaja räägib ise vaikselt ja rahulikult, hakkavad lapsed teda „peegeldama“. Kas on oluline reegel „räägin vaikse häälega“ ka sõnastada?
Sageli on kokkuleppeid ja reegleid palju ning suurem osa neist tunduvad pigem soovitud käitumisviisidena, mida saab kujundada teatud harjumusi juurutades.
Mis on reegli ja käitumiskokkuleppe vahe? Mis on see üks olukord, mida võiks ka üheselt mõistetava reeglina kehtestada? Kokkuleppimisele võiks eelneda arutelu, milline on kokkuleppe tagajärg: minule, meile, neile.
Näide: reegel "küsin luba mängu tulemiseks". Kui laps aga küsib ja talle öeldakse, et „ me ei taha sind mängu,“ mis siis saab? Tegemist on keerulise läbirääkimisolukorraga (kuulata tuleb kõikide osapoolte vajadusi, teha kompromisse), mis ilmselt käib koolieelikutele üle jõu. Siit võiks edasi küsida: mis on see OSKUS ja käitumisviis, mida tahame õpetada?
Tuleks vältida „ei tohi“- ja „ära tee“-diskursust ning pigem kirjeldada soovitud käitumist. Paljudes reeglites on kirjas, et tuleb öelda tere ja head aega, palun ja tänan jms. Viisakus on samas praktiline, kannab tähendusi. Mida tähendab hommikune tere? Millist suhet üks või teine tava loob, kes peab siin näitama initsiatiivi, kuidas terega saab suhteid toetada ja rikkuda?
Mõned kokkulepped on aga liiga suure üldistusastmega: „olen hea kaaslane“; „olen sõbralik, hea, lahke“; „tunnistan oma vigu“. KUIDAS neist kokkulepetest kinnipidamist saavutada, kus on keerulised valikukohad? Mida tähendab lahke olemine, millal on keeruline olla lahke? Vea tunnistamisele peaks eelnema vea tegemise põhjuste mõistmine.
Mõni reegel on salmina tore, aga tähendus on eksitav, nt „olen sõbralik ja kraps, siis mul sõbraks iga laps“. Oleks neid sõbrasuhteid nii lihtne saavutada! Mida tähendab „sõbralik“? Igas olukorras? Kõikidega? Õpetajad võiksid kriitiliselt küsida, milliseid sotsiaalseid ja kommunikatiivseid oskusi on lastel jõukohane õppida, olemaks „sõbralik“.
Kui lasteaias on ühiselt kokku lepitud peredega tutvumise ning suhtlemise reeglid, lastevanemate kaasamine rühmareeglite sõlmimisse ja muu peredega seonduv; igale rühmale on jäetud ka omanäolisus ja rühmaõpetajad valivad ise peredega suhtlemise meetodid ja viisid, siis:
Järjest rohkem on lasteaedes näiteid laste poolt juhitud päevadest või laste nõukogudest (eakohastest rahuloluküsitlustest rääkimata). Lastele (ka väga väikestele) antakse sõna ja nende arvamust võetakse kuulda ning sellest lähtuvalt tehakse midagi teisiti. Lapse autonoomiast rääkides on oluline meeles pidada, et oma vajaduste äratundmine ja selle väljendamine ongi keeruline, selle õppimist saab aga toetada juba päris väikeste laste puhul.
Samas võib ette tulla ka olukordi, kus lapsed on kaasatud mõne suurema ürituse loomisesse (nt saavad lapsed välja pakkuda, millist meelelahutust nad üritusel näha sooviksid), kuid järgmisel hetkel tuleb kõikidel lastel joonistada täpselt samasugune pilt või magada täpselt sama pikk lõunauni. Teisisõnu, koos autonoomiaga õpivad lapsed ka oma vajaduste osas tegema vajadusel kompromisse, õpivad mõnes olukorras teiste inimeste vajadusi enda omadest ettepoole seadma. Mõned lapsed peavad ehk aga õppima hoopis enda vajadus(t)e eest seisma, olles samal ajal hoolivad.
Kokkuvõttes: lapsed õpivad oma vajadusi ära tundma, neid väljendama, teiste vajadusi kuulama, mõistma, kompromisse ja kokkuleppeid sõlmima. Autonoomia juurde kuulub ka päris esmase arusaama kujundamine enda ja teise privaatsusest.
Rühmaõpetajad ja õpetajate abid tegutsevad ühise eesmärgi – lapse heaolu nimel. Meetodid, kokkulepped ja omavaheline koostöö on aga lasteaiati ja ka rühmiti erinevad. Kindlasti on omad plussid ja miinused nii kahe kui ka ühe õpetaja süsteemil ja seega on otsuste ja valikute tegemisel olulise tähtsusega teadlikkuse määr. Mõelda tuleb nii sellele, milline süsteem toetab just meie lasteaia väärtusi, kui ka sellele, kuidas me oma lasteaias tegeleme keeruliste valikutega? Kuidas õpetajaid ja õpetajate abisid toetatakse?
Abiõpetajaid nähakse järjest enam pedagoogilise personalina ja lasteaiad leiavad võimalusi, kuidas vähendada nende töökoormust koristamise jms arvelt, et jääks rohkem aega ühisteks tegevusteks lastega. Abiõpetajad (õpetajate abid, assistendid) on väärtuskasvatuslikus kontekstis igal juhul õpetajarollis. Nad aitavad lapsi eneseteenindamisega, õpetades seeläbi lahkust ja abivalmidust, aga ka enese- ja sihikindlust.
Üks kõige tuntumaid väärtusselituse meetodeid lasteaias on lugude kuulamine, tegelaste käitumise üle arutlemine, näidendite tegelaskujude käitumismotiivide üle arutlemine. Teiseks, nüüd vist juba tuntud meetodiks on lastega filosofeerimine. Väärtusselitusega tegelevad õpetajad ka lapsega igapäevastes olukordades kõneldes. Näiteks kui laps lõhub mänguasja, algab väärtusselitus üsimusest: mis juhtus? (Mitte reaktsioonist: kuidas sa nii lohakas oled!)
Teadlikult või teadvustamata, aga õpetaja (ja tegelikult igasugune lastega kokku puutuv täiskasvanu) täidab alati väärtuskasvataja rolli. Heaks inimeseks arenemisel on määrava tähtsusega, kuidas last ümbritsevad täiskasvanud kohtlevad last ennast ja teisi inimesi tema ümber (Berkowitz, 2009). Õpetajal on pidevalt võimalus väärtuste selitamiseks, algatada väärtuste üle arutlemist, arutelu juhtida või olla näiteks jutuvestja rollis. Kui lasteaias on kokku lepitud ühiselt olulised väärtused, kui igas rühmas on laste ja peredega kokku lepitud rühma jaoks olulistes väärtustes ja jõutud ka väärtuste tähenduses üksteisemõistmiseni, saab õpetaja igapäevaselt ette tulevaid konflikte või eksimusi lahendada väärtuspõhiselt. Arutledes just selle üle, kuidas erinevates olukordades valikuid tehes lähtutakse ühest või teisest väärtusest (Harro-Loit, 2019).
Üsna levinud on, et lapse arengu põhjalikum tagasisidestamine toimub arenguvestluse käigus. Mitt (2018) soovitab rõhutada pere ja lasteaia koostöö olulisust ja arenguvestlusi nimetada koostöövestlusteks. Küllap sobib ka siia ütlus, et heal lapsel on mitu nime. Sellisele vestlusele nime andmine; perede vestlusele kutsumine; vestluse koht, aeg, formaat ja sisu räägivad kõik lasteaia jaoks olulistest väärtustest. Heal vestlusel on alati eesmärk ja üheks oluliseks märksõnaks eesmärgi püstitamisel on vastastikune informeeritus (mis aga iseenesest eesmärgi sõnastusena on liiga lai ja vajab seega täpsemat fookust).
Autorid: Halliki Harro-Loit, Nele Punnar, Helen Hirsnik (TÜ eetikakeskus, 2021)
* Koostatud materjal on inspireeritud Tartu Ülikooli eetikakeskuse poolt välja antud Klassijuhataja käsiraamatust. Pikemalt on võimalik lugeda Tartu Ülikooli eetikakeskuse poolt välja antud raamatust "Klassijuhataja käsiraamat. Klassijuhatajale, aineõpetajale, koolijuhile" või kuulata käsiraamatu esitlusel toimunud arutelu "Klassijuhatamise võlu ja vaev"
Kasutatud kirjandus
Berkowitz, M. W. (2009). Teaduspõhine iseloomukasvatus. M. Põder, M. Sutrop, ja P. Valk (Koost.), Väärtused, iseloom ja kool. Väärtuskasvatuse lugemik (lk 193–213). Tartu: Eesti Keele Sihtasutus.
Harro-Loit, H., Hirsnik, H., Neeme, M., Palts, K., Randma, L., Sutrop, M. (Koost.). (2019). Klassijuhataja käsiraamat: klassijuhatajatele, aineõpetajale, koolijuhile. Tartu: Eesti Keele Sihtasutus.
Mitt, M. (2018). Abiks lasteaiaõpetajale - loo lapsevanematest toetav meeskond grupiprotsesside kaudu. MTÜ Väärtuskoolitus.
Tunnustusprogramm toimub Haridus- ja Teadusministeeriumi riikliku programmi „Eesti ühiskonna väärtusarendus 2009–2013“ jätkuprogrammi 2021–2026 raames.