Klassijuhatajal on suur mõju sellele, milliseks kujuneb klassikogukond: kas õppimist toetavaks, konkurentsil põhinevaks spartalikuks keskkonnaks, koostööd väärtustavaks või kombinatsiooniks neist kõigist. Klassis valitseva ja tihti sõnastamata kultuuriga puutuvad põhikooli õpilased palju tihedamini kokku kui üldise koolikultuuriga.
Kindlasti ei sõltu „heaks klassiks” kasvamine sellest, kui head ja võimekad lapsed on kooli sisseastumiskatsete abil kokku kogutud. Klassijuhataja on juht ja mentor. Või peab juhiks kasvama, kui ta seda rolli oma õpetajatee alguses veel võtta ei tihka. Kas meil leidub kõikide klasside jaoks piisavalt andekaid ja motiveeritud klassijuhatajaid? Kas kool on valmis kasvatama esiotsa keskpärasest klassijuhatajast tugevat juhti? (Randma, 2019)
Kes on tugev juht? Klassijuhataja rollile mõeldes on see õpetaja, kes tahab ja suudab klassi, lapsevanemaid ja õpetajaid sidustada, olla hea moderaator, julgeb võtta vastutust ja otsustada, aga kes enne otsuse vastuvõtmist kuulab kõiki osapooli ning oskab kõnelema panna ka vaikijad. (Randma, 2019)
Klassijuhataja rollidest ja ülesannetest on võimalik pikemalt lugeda Tartu Ülikooli eetikakeskuse poolt välja antud raamatust "Klassijuhataja käsiraamat. Klassijuhatajale, aineõpetajale, koolijuhile" või kuulata käsiraamatu esitlusel toimunud arutelu "Klassijuhatamise võlu ja vaev".
Mis on fookuses? Väärtuspõhise kooli analüüsi aluseks ei ole tänavu hea kooli mudel tervikuna, vaid vaatleme seda rollipõhiselt. Alustame klassijuhataja rollist ning võtame fookusesse klassijuhataja erinevad ülesanded ja eesmärgid koolis.
Joonis 1. Analüüsi mudel. Koostanud Halliki Harro-Loit, Nele Punnar, Helen Hirsnik
Klassijuhataja tööle keskenduvaid eneseanalüüse ootame kirjutama koole, kes on osalenud tunnustusprogrammis “Hea kool kui väärtuspõhine kool” alates 2018. aastast. Eelnevalt omistatud tunnustuse nimetus ei ole oluline, samuti ei ole oluline ka osalemise kordade arv.
28.03–04.04.2022 toimub tunnustusprogrammi kandideerimine. Kandideerida saab SIIN.
Eneseanalüüsi kirjutamise etapid:
Lisainfo ja küsimused:
Nele Punnar, 5384 8320, nele.punnar [ät] ut.eeHelen Hirsnik, 5340 3015, helen.hirsnik [ät] ut.ee
Suures koolis on palju klassijuhatajaid, igaühel oma kujutlus, kuidas oleks õige klasside ja õpilaste sidusgruppe juhatada. See moodustab osa koolikultuurist. Kuidas kultuuri kujundamist juhtida? Alustuseks tuleks õpetajatel ja juhtkonnal kokku leppida alusväärtustes. Mis on just selle kooli kultuuri jaoks olemuslik? Millest ei taheta loobuda? Millised on piirid, kus klassijuhataja saab ise oma töövormid valida ja prioriteedid seada? /.../ Tuleb ka kokku leppida, kuidas omavahel suheldakse. Ainult kokku leppimisest siiski ei piisa, suurimat kasu annab protsess, kus iga mõne aja tagant vaadatakse üle, kas soovitud väärtused ka reaalselt ellu on rakendatud. Igapäevaseks koostööks on targem korraldada näiteks klassijuhatajate seminare – ühe kooliastme klassijuhatajad kohtuvad teatud aja tagant ja jagavad oma kogemusi, kuulavad kolleegide õnnestumisi või muresid. Selline toetussüsteem peaks aitama ka juhul, kui on tarvis anda klass üle ühelt juhatajalt teisele – kui koos käiakse regulaarselt, teavad kõik klassijuhatajad eri õpetajate stiile ja meetodeid. (Randma, 2019)
Kaks küsimust, mida iga klassijuhataja võiks endale esitada:
Kas kool saab lubada seda, et klassijuhatajad on alati lojaalsed oma õpilastele? Kas kõik koolis teavad seda? Kas on oht, et tekib klasside liit, kus klassid vajadusel koostööd teevad ja koolidirektor on nagu köietantsija, kes tasakaalu hoidmisele keskendub?
Klassijuhatamine, sellega seotud väärtuskonfliktid ja hea tavana sõnastatud käitumisprintsiibid on koolikultuuri osa. Klassijuhatajate rollikujutlused, mis pärinevad mõnel pedagoogil oma koolikogemusest ja teisel õpetajakoolituse aegadest, tuleb läbi rääkida.
Kus on kooliruumis see koht ja aeg, kus klassijuhataja saaks aineõpetajaid ja juhtkonda kuulata ja omalt poolt kaasa rääkida, millised on need ülesanded, mida on tõesti kõige enam vaja täita? Tööplaani, klassijuhatajatunde, lastevanemate koosolekuid ja arenguvestlusi kavandades on võimalik paljusid mureküsimusi vältida.
Teadliku tegutsemise lähtepunkt on enese kui klassijuhataja identiteedi ja väärtuste läbimõtlemine: mis on mulle klassijuhatajatöös oluline, milliste eesmärkide saavutamisele tahan keskenduda, mis on kindlalt just minu roll ja kus saan vastutust jagada või muul viisil optimeerida. Kes olen mina klassijuhatajana? Kas olen lastele pigem sõber, ema, või eeskuju, rollimudel? Milliseid väärtusi ma kannan ja mida soovin lastele edasi anda? Millistest käitumismallidest juhindun? Sageli kujuneb klassijuhataja tegevus selle alusel, mida ta oma tugevustena näeb või mis tal lihtsalt hästi välja tuleb.
Klassijuhataja rollikujutlus sõltub nii konkreetsest klassist kui ka paljudest teistest asjaoludest. Näiteks:
Klassijuhatajal tasub oma rolle ja nende hierarhiat enda jaoks selgeks mõeldes võtta aluseks väärtused. Mis on oluline? Millest ma ei tahaks klassijuhatajana loobuda, eriti rollikonflikti olukorras.
Klassijuhataja võib endalt küsida – millise klassikultuuri kandja ma olen? Milliseid väärtusi tähtsustan klassis tervikuna? Kuidas juhin laste omavahelisi suhteid? Mida pean oluliseks oma suhtlemises klassiga? Mida ootan iseendalt? Mida lastelt?
Enne uue õppeaasta algust ja vahel ka keset õppeperioodi on hea endalt küsida, miks ma olen klassijuhataja, mida see roll mulle tähendab. Kas see on ainult/pigem kohustus või võimalus midagi ära teha? Vastus sellele küsimusele näitab, kuivõrd on klassijuhatajal motivatsiooni oma rolli kanda, kuidas ta sellesse suhtub ja milline on hoiak tegutsemisel.
Kui klassijuhataja on oma kõige tähtsamad ülesanded selgeks mõelnud, võiks ta need ka õpilaste ja vanematega läbi rääkida. Sageli mõistame sõnu erinevalt, tõlgendused lähtuvad iseendast.
Inimesed näevad õpetajal nii palju tähtsaid rolle, et nende alla võib mattuda klassijuhataja kõige tähtsam ülesanne, mis on paljude rollide eeldus. Klassijuhataja täidab kogu aeg rolli olla väärtusselitaja, väärtuste üle arutlemise moderaator ja algataja, mentor. (Randma, 2019)
Iga alateema juures on värvilise taustaga infokastides välja toodud küsimused aruteluks.
Läbivad teemad: klassijuhataja lojaalsuskonfliktid, kommunikatsioon ja koostöö, väärtusvalikud, ressursid ja pädevused.
Klassijuhataja üheks ülesandeks grupiprotsesside juhtimise kõrval on märgata iga õpilase individuaalseid vajadusi. Võib juhtuda, et esmaseks märkajaks on hoopis aineõpetaja või lapsevanem, kes info klassijuhatajale edasi annab ja seega tuleb klassijuhatajal infot hoida, analüüsida ning vajadusel ka juurde hankida. Samuti tuleb klassijuhatajal osata ära tunda neid hetki, mil on oluline õpilase arengu toetamiseks kaasata abi (näiteks tugispetsialistide näol). Õpilase individuaalsuse toetamine tähendab ka toetava keskkonna kujundamist. Ja seda nii füüsilises kui vaimses mõttes.
Inimestel on erinevad vajadused. Näiteks vajab mõni õpilane töö tegemiseks kaua aega, teine vaikust, kolmas hoopis võimalust end vahepeal liigutada. Saame õpetada lapsi teiste vajadusi mõistma – näiteks selgitada rahu vajavale lapsele, et tema kaaslane peab vahepeal püsti tõusma ja koridoris hüppepalliga hüppama sellepärast, et ta ei suuda muidu keskendunult lugeda. (Randma, 2019)
Üheks võimaluseks rääkida rääkida õpilastega väärtuste- ja enesearenduse teemadel ning tegeleda grupi kui tervikuga on klassijuhatajatund. Kui kooli tunniplaanis on klassijuhatajatund, peab see tõepoolest ka toimuma, et õpilastel kujuneks harjumus sellest osa võtta. Samuti peab tunnis toimuma sisuline töö, et õpilased tunneksid, et nad saavad osaledes iga kord midagi kasulikku teada. Sageli kasutatakse klassijuhatajatundi e-koolis märgitu analüüsiks ehk tegeletakse õppeedukuse, puudumiste-hilinemiste ja muude formaalsete teemadega. See muudab tunni õpilaste silmis kiiresti tühiseks. Õppetööd võib siiski analüüsida, ent küsimus on, kuidas seda teha. Kas hilinemistest rääkides tehakse juttu isikutest või käsitletakse probleemi kui väärtuskonflikti? Kas õpitulemuste juures laiendatakse teemat ja räägitakse, kuidas kasvatada motivatsiooni ja üle saada ebaedust? (Randma, 2019)
Õpilaste individuaalse arengu toetamisel on määrava tähtsusega klassijuhataja kuulamisoskus. Õpilastega rääkimine ja nende kuulamine nõuab aega ja eeldab ka omavahelisi kokkuleppeid. Ehk teisisõnu - et lapsel oleks teadmine, millal, kus ja kuidas ta oma klassijuhataja poole pöörduda saab.
Läbivad teemad: klassijuhataja lojaalsuskonfliktid, kommunikatsioon ja koostöö, väärtusvalikud, ressursid ja pädevused
Klassijuhatajana on tähtis on lastele õpetada, kuidas keerulistes olukordades hakkama saada, näiteks kuidas lahendada konflikte omavahel nii, et kõik osapooled suudavad rääkida ja kuulata ning keegi ei tunne end süüdi või alandatuna. Sotsiaalseid oskusi ei saa õpetada teoreetiliselt ja keelamisega, pigem nõuab see õpetaja eeskuju ja õpilaste praktilist kogemust. Selle saavutamiseks tuleb võtta aeg. (Randma, 2019)
Kui õpilane usaldab õpetajale probleemi või mure, tuleb neil omavahel kokku leppida, kuidas edasi tegutseda. Üldjuhul on parem, kui õpilane saab ka ise probleemi lahendamise juures olla. See annab kõikidele osapooltele kindla teadmise, et midagi ei tehta kellegi teadmata. Lapsele pakub see kindlust, kui ta teab, kellega ja millal õpetaja tema murest räägib. Näiteks tuleks lapsele alati öelda, milles asi, enne kui tema vanemate poole pöördutakse. Võimalusel võiks laps ise esimesena vanematega probleemist rääkida. Sel kombel õpib laps probleeme lahendama. Tal on hea teada, et temaga arvestatakse, et tema arvamus loeb ja et ta saab asjade kulgu mõjutada. Noore inimese eneseväärikust toetab see, kui koolis ei toimu n-ö süüdimõistmisi ja süüdimõistetu karistamist. See tähendab, et isegi kui olukord tundub täiesti selge, tuleb enne hukkamõistmist proovida mõista, millised olid käitumise motiivid, tahtlus ja asjaolud. (Randma, 2019)
Kui klass pole enam üksnes klassiõpetaja käe all, vaid aineid annavad erinevad õpetajad, on oluline see, et aineõpetajad teavad ja aktsepteerivad klassis kokkulepitud reegleid. See tähendab klassijuhataja ja aineõpetaja head koostööd, kus tullakse teineteise soovidele vastu, lepitakse põhilises kokku. Tähtis on aineõpetaja paindlikkus konkreetse klassi reegleid sallida (Randma, 2019)
Keerulised võivad olla ka olukorrad, kus konflikt tekib klassi ja mõne aineõpetaja vahel – seda juhul, kui klassijuhataja esmane lojaalsus oma klassile ei ole koolis kokku lepitud. Olukorra võib teha keerulisemaks asjaolu, kui klassijuhataja ja tema kolleegi vahel on sõprussuhe, mis omakorda toob kaasa topeltsuhte. (Harro-Loit, 2019)
Üks klassijuhataja keerulisemaid ülesandeid on luua ühine pinnas väärtuste üle arutlemiseks. Kui vanemad jagavad ühiseid väärtusi, püüavad toetada kõiki lapsi, usaldavad õpetajat, toetavad klassi ühistegevusi, on arutlevad ja positiivse suhtumisega, on ka laste suhted positiivsemad ja toetavamad. Kuidas aga jõuda sellise üksteisemõistmiseni? Kindlasti tuleb ühiste väärtuste väljaselgitamisega algust teha juba esimestest kohtumistest peale. (Harro-Loit; Randma, 2019)
Ka lojaalsuskohustust on kergem täita, kui klassi ühist elu juhib pidev väärtusselitus. Just, mitte lihtsalt kokkulepitud väärtused, vaid arutlus selle üle, kuidas erinevates olukordades valikuid tehes lähtutakse ühest või teisest väärtusest. Lojaalsuskohustuse täitmine on keerulisem, kui koolis pole klassijuhataja võimalikke lojaalsuskonflikte eelnevalt arutatud ja lojaalsust „oma klassile“ pole põhimõtteliselt kokku lepitud. (Harro-Loit, 2019)
Õpilased satuvad tihti konfliktidesse, mis on olemuselt kas vajadus- või väärtuspõhised. Täitmata vajadustest tulenevaid konflikte on lihtne lahendada ja nende lahendamise strateegiaid on võimalik õppida. Väärtuskonfliktid on keerulised ja nende lahendamine võtab kaua aega. Väärtusselitusega tegelevad ka aineõpetajad, aga klassijuhatajale mängib elu tavaliselt ise kätte olukorrad, kus on vaja „nüüd ja kohe” mõista, kas probleemi põhjus on laste erinevad vajadused või sügavad ja sisulised väärtuskonfliktid. Tuleb otsustada, kas klassijuhataja saab sekkuda või pigem veenda. Selliseid olukordi õpetaja ei saa planeerida („Täna kavatsen kirjandustunnis käsitleda dilemmasid, mis olid Vargamäe Andresel“), vaid need vajavad analüüsi ja sekkumist kohe, kui tekivad.
Klassijuhatajal on tähtis meeles pidada nelja tõsiasja:
Kui klassijuhataja hoolib oma klassi laste edasisest käekäigust, ei saa ta lähtuda piiratud ootustest. Igal juhul on vaja pöörata tähelepanu laste eneseteadlikkusele ning sotsiaalsele ja emotsionaalsele arengule. Head tegevused on näiteks väärtuste püramiidi loomine klassi gruppidega, väärtusmängu mängimine, rollimängud, sotsiaalteater. Veelgi olulisem on aga laste suhtlust pidevalt märgata ja anda individuaalset tagasisidet. (Randma, 2019)
Klassijuhataja roll koolis on kommunikatiivses mõttes keeruline. See võib sisaldada mitmeid lojaalsuskonflikte.
Klassijuhatajalt oodatakse eeskätt seda, et tal on usaldussuhe oma klassi õpilastega: tema on inimene, kes kuulab ära probleemid, aitab siluda ja kujundada õpilaste omavahelisi, võimalikult häid suhteid, kuulab ära vanemad ning hoiab lapsed ja vanemad kursis kogu selle teabega, mis jääb ainetundidest väljapoole. Selline usaldusisiku roll toob kaasa võimalikud lojaalsuskonfliktid. Näiteks: mida peab klassijuhataja tegema, kui tema ülemus, kooli direktor, on käitunud mõne tema õpilase suhtes rutakalt ja ebaõiglaselt, ja juhtumisi ei ole direktor inimene, kes oma vigu tunnistaks?
Ka klassi laste perede vahel võib olla konflikte, kus klassijuhataja peab tegema võimalikke väärtus- ja lojaalsusvalikuid.
Lojaalsus oma klassile ei tähenda pimedat poolehoidu. Klassijuhataja lojaalsuskohustust võiks tõlgendada pigem sel moel, et klassijuhataja määratleb oma toetuse erinevates olukordades. Näiteks võib klassijuhataja probleemide korral toetada lahenduste otsimist, küsides, kas kõigil osapooltel on piisavalt informatsiooni asjaolude ja üksteise vajaduste kohta.
Klassijuhataja kommunikatiivseid ülesandeid kokku võttes saab üsna pika ja nõudliku nimekirja:
Kõigi nende ülesannete täitmise jaoks, nagu öeldud, on vaja kõigepealt aega ja oskusi kuulamiseks, mis on eeldus lapse ja tema vajaduste tundmaõppimiseks. Ja alles seejärel saab hakata lootma koostööle.
Siinkohal on oluline küsida veel: millised ohud on kõikide nende ülesannete täitmisel? Üks kindel oht on see, et õpetaja põleb läbi kõigi nende murede ja vajaduste koorma all, mida 24 või 30 kasvavat last või noort on talle valmis, kes vähem, kes rohkem, jagama. Inimene on enamasti mõistva tähelepanu järele näljane.
Teine oht on lähedus. Klassijuhataja on professionaal, mitte lähedane sõber, ja suhtedistantsi peab ta professionaalina ise reguleerima. Samas ei ole klassijuhataja koolis eraldi „saar“: nii nagu peab põhimõtteliselt olemas olema lojaalsuskokkulepe, nii peab koolis olema põhimõtteliselt läbi mõtestatud ka professionaalse suhte distants. (Harro-Loit, 2019)
Klassijuhataja on ka kommunikatsioonijuht, kelle ülesanne on korraldada õpilaste omavahelist suhtlemist, aga ka infovahetust õpilaste ja õpetajate, vanemate ja kooli ning vanemate ja õpilaste vahel. Iga klassi puhul on rõhuasetused erinevad, sõltuvad koolikultuurist, vanemate harjumustest, kollektiivi suurusest ja juhtkonna hoiakutest. Need tegurid määravad, kuivõrd häid suhteid ja informeeritust väärtustatakse, ja teisalt, kuivõrd eeldatakse, et klassijuhataja töö hulka kuulub kommunikatsiooni planeerimine ja sellega tegelemine.
Kõige suuremat tööd nõuab suhete loomine õpilaste vanematega, nende teavitamine kõigest käimasolevast, nende kuulamine ja nendega koos tegevuste planeerimine. Vanemaid on raske kommunikatiivsete tegevustega juhtida ja ilmselt kipuvad klassijuhatajad just seetõttu nende juhtimise vajalikkust alahindama. Eeldatakse, et õpetaja juhtida on pigem klass ehk õpilased. Lapsevanemaid kaasatakse küll informatsiooni valdamisse, kuid tunduvalt olulisem on kaasata nad õppeprotsessi juhtimisse.
Kuna klassijuhataja on lapsevanema esmane allikas koolis toimuva ja koolikultuuri kohta, saab vanem just tema tegevusest aimu, kuidas toimub koolis kommunikatsioon ja kuidas suhestutakse probleemidesse, kuidas neid lahendatakse. Klassijuhataja juhib ja vahendab kommunikatsiooni laste, vanemate, õpetajate, tugispetsialistide ja kogu kooli vahel.
Klassijuhatajal kui juhil on vaja läbi mõelda, millised on talle otstarbekad suhtlusviisid, -formaadid, -kanalid ja suhtluse maht. (Harro-Loit; Randma, 2019)
Klassikultuuri kujundamise skaala madalamas otsas on paika panemine. See on reeglikeskne lähenemine, kus tehakse vahet õigel ja valel käitumisel. Kujundamine seevastu põhineb kaasamisel ja eeldab, et klassijuhataja aktsepteerib õpilasi sellistena, nagu nad on.
Paika panemine tähendab selgelt kehtestatud reegleid, mille rikkumise korral järgneb karistus. Klassikollektiiv vastutab ühiselt ühe või mitme reeglirikkuja pärast – selle tulemusel kujuneb klassis sageli „patuoinas“, see on aga esimene samm koolikiusamise teel. Sellise kultuuriga klassiruumis on olukorrad sageli mustvalged. Värve ja pooltoone ei märgata, see tähendab, et õpilased ei aktsepteeri üksteist sellistena, nagu nad on. Eksimusi ei sallita ja katsetamisi ei soodustata. Klassijuhataja paneb palju märkusi ehk teavitab vanemaid kõikidest laste eksimustest. Sellise kultuurimudeli pluss on selgus ja lihtsus, mis sobib vahel lastevanematele väga hästi – siis on alati üheselt selge, kes on hea ja kes paha
Teine lähenemine on klassikultuuri kujundamine. Sellisel juhul on klassijuhataja eesmärk kujundada erinevate hoiakute, võimete ja sotsiaalse taustaga õpilaste kogukonnast kollektiiv, kus on ühisosa, mis tähendab teistega arvestamist isiklike vajaduste ja mugavuse arvel. See eeldab, et ühised väärtused ja nende teostamine oleks läbi mõeldud. Ühised väärtused on kindlasti hoolimine, väärikus ja usaldus. Kuivõrd igale õpilasele peab jääma võimalus olla kuulatud ja arvestatud koos kõigi oma eripäradega, on klassijuhataja esmane roll kujundada klassikultuur, mis tunnustab iga õpilast. Õpilase vajadusest lähtuva klassikultuuri kujundamine on keeruline, sest eeldab klassi sügavuti tundmaõppimist, näiteks koos veedetud aja (õppekäigud ja matkad) ja peetud vestluste abil. (Randma, 2019)
Klassijuhataja üks paljudest rollidest on olla suhete korraldaja. See tähendab õpilaste ja nende vanemate teavitamist; õpilaste kuulamist, et selgitada välja õpilaste vajadused ja motivatsioon; kolleegide ja õpilaste suhtluse vahendamist. Põhikoolis, eriti esimestes kooliastmetes, on oluline kuulata ka vanemaid. Nii seda, mida vanemad oma lapse kohta räägivad, kui ka seda, mis on vanemate endi vajadused. Klassijuhataja suhete korraldaja roll sisaldab ka õpilaste omavaheliste heade suhete loomise toetamist. Kõik see kokku annab klassijuhatajale kommunikatiivse rolli, mis tähendab suurt töömaht.
Üldjuhul on arenguvestluse eesmärk õpilase arengu toetamine: vastatakse küsimusele, kuidas on läinud, ja arutatakse, millised võiksid olla edaspidised eesmärgid. Lähtuvalt lapse vajadustest, on selleks üsna palju valikuvõimalusi. Küsimust „kuidas on läinud?“ võib tõlgendada kui arengut akadeemilises mõttes (nt kuidas õpilane on arenenud eri ainetes või ainetega seotud oskustes ja teadmistes), aga ka sotsiaalses või emotsionaalses plaanis. Samuti võib paindlik olla selles, kes õpilasega peetaval arenguvestlustel osalevad. Näiteks võivad seal vajadusel osaleda kooli teised õpetajad, sotsiaalpedagoog, juhtkonna liige. Teisalt tuleks tänapäeva väga erinevate peremudelite puhul arutada, kas lapse arenguvestlusel osaleb pere, laiendatud pere, vanemad või üks vanem. (Harro-Loit, Palts, Neeme, 2019)
Üsna levinud on, et arengu põhjalikum tagasisidestamine toimub arenguvestluse (koostöövestluse) käigus, lisaks toimuvad koolides igapäevaselt mitmesugused vajaduspõhised vestlused. Sellistele vestlustele nime andmine; perede vestlusele kutsumine; vestluse koht, aeg, formaat ja sisu räägivad kõik kooli jaoks olulistest väärtustest.
Klassijuhataja oluline roll on mõelda iga õpilase ja tema pere puhul, mil määral õpilane vestlust juhib. Mõnikord võib klassijuhatajal olla õpilase võimestamiseks tarvis vanemate domineerimist kas vähendada või suunata neid tähelepanelikult kuulama ja märkama õpilase sõnumeid. Seega sõltub lapsest, tema east, arenguvajadusest ja perest, kuivõrd õpilane vestlust juhib.
Klassijuhataja kui täiskasvanu ja professionaal jääb igal juhul n-ö varjatud juhiks, eestvedajaks, kelle ülesanne on kehtestada vestluse tonaalsus, tähelepanelik kuulamine, konstruktiivne tagasiside ja toetavate-täpsustavate küsimuste esitamine. (Harro-Loit, Palts, Neeme, 2019)
Rollikonflikt võib tekkida, kui koolijuht, õppejuht või tugispetsialist on klassijuhataja rollis. See ei tähenda, et näiteks poiste kehalise kasvatuse õpetaja ei võiks olla hea klassijuhataja. Ta võib täiesti vabalt olla ka parim klassijuhataja koolis, kuid küsimus on selles, kuidas on organiseeritud tema töö klassiga. Kas ja kui sageli kohtub ta tüdrukutega? Klassiga tervikuna? Sama kehtib ka siis, kui klassijuhataja rolli täidab teises rollis töötav õpetaja. Oluline on suuta endas leida erapooletus ja teadlikult rollikonflikti vältida. See on keeruline ülesanne ja nõuab õpetajalt head analüüsi- ja refleksioonioskust. Rollid peavad olema paigas nii inimeste vahel kui ka inimese enda sees. (Hirsnik, 2019)
Autorid: professor Halliki Harro-Loit, Nele Punnar, Helen Hirsnik (TÜ eetikakeskus, 2021)
* Koostatud materjalis on kasutatud katkendeid Tartu Ülikooli eetikakeskuse poolt välja antud “Klassijuhataja käsiraamatust”.
Pikemalt on võimalik lugeda Tartu Ülikooli eetikakeskuse poolt välja antud kogumikust "Klassijuhataja käsiraamat. Klassijuhatajale, aineõpetajale, koolijuhile" või kuulata käsiraamatu esitlusel toimunud arutelu "Klassijuhatamise võlu ja vaev".
Harro-Loit, H., Hirsnik, H., Neeme, M., Palts, K., Randma, L., Sutrop, M. (Koost.). (2019). Klassijuhataja käsiraamat: klassijuhatajale, aineõpetajale, koolijuhile. Tartu: Eesti Keele Sihtasutus.
Tunnustusprogramm toimub Haridus- ja Teadusministeeriumi riikliku programmi „Eesti ühiskonna väärtusarendus 2009–2013“ jätkuprogrammi 2021–2026 raames. Veebikursuste väljatöötamist toetas Briti Nõukogu Eestis.