Olen juba viiendat aastat üliõpilane ning olen aineid võtnud erinevatest teaduskondadest. Seega, mul on kokkupuude eri õppejõudude õppemetoodika ja kutse-eetikaga. Üldjuhul on õppejõud huvitatud mitmekülgse ja sisule orienteeritud arutelude tekitamisest ja suunamisest, samuti n-ö ootamatute, üliõpilaste poolt tõstatatud teemadel vestlemisest. Kuid paaril korral olen kokku puutunud pealiskaudse suhtumisega, mis mind nörritanud on. Mõneti on tegemist ka kahe väärtuse konfliktiga, kus – tunnistan –, seisaksin tuliselt enda väärtustunnetuse eest. Olukord oli järgmine:
Ühes magistriõppe aines tuli tudengitel teha paaristööna kuni 10-minutiline ettekanne erinevatel teemadel. Minu ja mu paarilise ettekande teemaks oli e-Kool. Lisaks õppeinfosüsteemi struktuuri, põhimõtete ja funktsioonide tutvustamisele tuli välja tuua ka sellega kaasnevaid positiivseid ja negatiivseid külgi, probleeme ning võimalikke lahendusi. Olime paarilisega lõpetanud struktuuri jmt tutvustamise, kui õppejõud andis märku, et ettekande aja lõpuni on jäänud üks minut. Ütlesime, et meil on veel jäänud kaks slaidi. Rääkisime kiirustades võimalikest probleemidest ja küsitavustest, kuid viimane ja kõige olulisem, arutelule juhatav slaid jäi meil ette kandmata, sest õppejõud katkestas ettekande. Ettekandele järgnes arutelu, mida juhtis õppejõud. Ta võttis põgusalt teemaks õpetajate hajameelsuse ID-kaardi lugejasse jätmise näol kui suurima turvariski e-Kooli puhul. Seejärel tõi ta aga näite sellest, et kõige suurem probleem on siiski see, et õpetajad joovad arvuti läheduses kohvi nind kallavad seda kogemata klaviatuurile. See teema tõstatas auditooriumis elevust ning sellest kõneldi naljatledes mitu minutit – kellel oli isiklik kogemus, kes kurtis kolleegide üle jne. Sisulisi küsimusi ettekande kohta meile ei esitatud.
10-minutiline ajapiirang kehtis kõigile ning seminar lõppes enne ametlikku kellaaega. Võib-olla jäi veel kellelgi seetõttu midagi rääkimata või tehti juba algselt ettekanne ajapiirangu tõttu pealiskaudsem. Aga võib-olla olidki nõudmised madalamad, kui mina eeldasin, sest hinnet ajapuuduse tõttu meil ei alandatud.
Minu arvates on selline lähenemine õppimisele ja õpetamisele õppija motivatsiooni pärssiv. Üliõpilased on valmistunud ja vaeva näinud, kuid nende sooritus.. katkestatakse. Mõistan, et ajapiirangud on antud kindla eesmärgiga – et kõigil oleks võrdne aeg ettekande tegemiseks, et õppejõud saaks seminaride ajakasutust planeerida, et üliõpilased suudaks ja oskaks ajapiiranguga ning ka teistega arvestada. Ent mulle jääb mõistetamatuks, kas ja kuidas kaalub magitriõppe tasandil sisutühi arutelu üles ühe slaidi.
Milline on teie arvamus? Kuidas peaks õppejõud sellises olukorras käituma? Kas antud õppejõud käitus eetiliselt?
Endal sarnane juhus, aga
Endal sarnane juhus, aga teise otsa pealt: nimelt olime oma ettekandega viimased. Kuigi kõigile oli eelnevalt teada ajaline piirang, siis sellest kinni ei peetud ja ka õppejõud läks teiste arutlustega kaasa. Meie, viimastena, pidime kähku kõik ette vuristama ja paari slaidi kohta, mida tahtsime näidata, ütles õppejõud, et meil pole selleks aega. Nii saigi meie hoolega ettevalmistatud ja atraktiivne (see oli nõuetes) esitlus kiire lõpu. Nii, et selle koha pealt olen õppejõuga päri, et esitlus peaks mahtuma etteantud aja piiridesse ja ettekande esitajad peaksid sellega arvestama. Samas 1-5 minutit varuaega oleks võinud võimaldada ja see oleks võinud juba kasvõi Murphi seadustele tuginedes olla puhvrina sisse kirjutatud. Mis puudutab arutelusid, siis sageli kipuvad need sisutühjaks jääma just üliõpilaste passiivsuse tõttu. Siinkohal jättis õppejõud kasutamata hea võimaluse huvitavaks aruteluks väga motiveeritud üliõpilaste näol.
Ettenähtud aeg vs ebaoluline arutelu ettekande tegemisel
Olen nõus, et nii püstitatud teemas kirjeldatud olukord kui ka vastuses kirjeldatu ei olnud kumbki õppejõudude poolt oskuslikult lahendatult. Tundub, et mõlemal juhul kaalusid õppejõudude loodud instrumentaalsed väärtused (reeglitest kinnipidamine ja/või ajapiirang) nõutud töö sisulise väärtuse üles. Kummagi näite korral ei austatud õppijaid ega tehtud tööd ning jäeti kasutamata võimalus sisuliseks, õppijaid arendavaks aruteluks. Sealjuures on kõige kurvem asjaolu, et tegu on õppejõudude poolt määratud kohustuslike töödega, mida ei ole võimalik õppejõu huvipuuduse või ajakasutusoskuse puudumise tõttu tegemata jätta. Oma sugulase samalaadsele kogemusele tuginedes oskan lisada, et tulemusena on jäetud ka õppimine pooleli, kuna üliõpilane ei tundnud, et tema pingutust tunnustataks ja tööd hinnataks.
Mis puudutab ettepanekuid õppejõu käitumisele, siis arvan, et üliõpilasel tuleks lasta ettekanne lõpuni viia. Kui ajapiirang on 10 minutit, tuleks nt 3, 2, 1 minuti pealt aega näidata ning paluda veel läbimata teemad 1-2 minutiga kokku võtta. See annab üliõpilasele võimaluse demonstreerida oma analüüsi- ja olulise info eristamise oskust. Samas saab õppejõud kinnitust, kui selgeks on õpilane teema endale teinud. Ajapuhvri lisamine töö planeerimisel on minu arust elementaarne, samuti, nagu on ka (kasvõi ajast ülemineku tõttu) uudses ehk mitteplaneeritud olukorras hakkamasaamine. Pärast võib arutelus käsitleda ka ajakasutus, häid näpunäited ja praktikad, kuidas järgmisel korral paremini teha ning etteantud aja sisse mahtuda. Arusaadavalt on tegu ettevalmistusega magistritöö kaitmiseks, kuid on absurdne eeldada, et olulise väljatoomine 10 minutiga ühekordsel katsel laitmatult välja kukub (erandeid loomulikult on, kuid erandid kinnitavad teadupärast reeglit).
Arutelude puhul olen samuti ka ise kogenud, kuidas mõnel õppejõul kaob arutelu siht ära, teema valgub väga laiaks ja esitatavad näited ei ole sisuliselt relevantsed. Sellisel puhul tuleks üliõpilaste endi poolt fookus tagasi saada ning arutelu juhtida. Jällegi hea õppimise koht. Samas tunnen, et kui sellised probleemid õppejõududega on sagedased, tuleks ülikooli juhtkonnal teemaga tegeleda ning ehk ei ole ettekannete tegemine (vähemalt sellisel viisil - teadmisi saab omandada, edastada ja omandatud tõestada mitmel moel) mõnes aines kõige parem teadmiste kontrolli viis. Oskuslikult juhitud arutelu õppeaine sisu kandval teemal võib osutuda palju väärtuslikumaks õppemeetodiks.
Mõlemapoolne austus on antud probleempüstituse juures kandavaks väärtuseks. Üliõpilane peab püüdma mahtuda kehtestatud reeglitesse, samal ajal peab õppejõud austama tehtud tööd ja kulutatud aega ning püüdma teha endast oleneva, et üliõpilane(sed) ülesandest maksimaalselt õpiks.
Olen eelkõnelejatega nõus, et
Olen eelkõnelejatega nõus, et tegemist on eelkõige puuduliku planeerimisega õppejõu poolt. Kohati tundub, et ülikoolis on endiselt mentaliteet, et õppejõud on ülemus ja üliõpilane peab talle tuimalt kuuletuma. See näitab otseselt välja, et õppejõud ei austa üliõpilaste tööd. Kui õppejõud ise ei huvitu (tema enda meelisvaldkonnas, mida ta õpetab) teemast ja arvab, et üliõpilasel ei ole talle midagi uut anda, siis võib-olla peaks õppejõud ennast kuidagi motiveerima või sellest tööst loobuma. Samas on rõõm näha õppejõude, kes suudavad ja tahavad alati üliõpilaste seisukohti isegi siis, kui nad on ainet andnud juba 10 või rohkem aastat.
Samas peaksid ka üliõpilased natuke rohkem ajapiirangutest kinni pidama. See näitab välja austust nii õppejõu kui kaasõpilaste suhtes.
Lisa kommentaar