Hea teadustava

Hea teadustava eesmärk on toetada heade tavade tundmaõppimist, omaksvõtmist ja juurdumist Eesti teaduskogukonnas. Hea teadustava kirjeldab, millist käitumist teadlastelt oodatakse ning missugune on teadusasutuse vastutus hea teaduse tagamisel, aidates nõnda suurendada teaduse usaldusväärsust üksikisiku ja üldsuse silmis.

Hea teadustava on täienduseks 2002. aastal vastu võetud Eesti teadlaste eetikakoodeksile. Vajadus uue dokumendi järele on tekkinud seetõttu, et teaduse areng on kaasa toonud uusi teemasid ja perspektiive, mida koodeks ei kajasta, ning lisanud kaalutluskohti. Samuti on siinses dokumendis suuremat rõhku pandud teadusasutuste tegevusele, tuues eraldi esile teadlaste ja teadusasutuste vastutuse, mis aitab rõhutada, et vastutus eetilise teaduse eest lasub kõigil, kes teaduses tegutsevad. Teadlased üksi ei saa tagada head teadust. Selleks et teadlased saaksid käituda eetiliselt, on vaja luua vastavad tingimused organisatsiooni ja süsteemi tasandil.

Hea teadustava on loodud raamdokumendina, mis on juhiseks kõigile Eesti teadusasutustele ja neis töötavatele teadlastele. Teadusasutuse ülesandeks jääb töötada välja täpsemad protseduurireeglid, mis aitavad organisatsioonis suurendada teadlikkust hea teadustava põhimõtetest, seirata teaduskeskkonda ja vajaduse korral sekkuda ning menetleda väärkäitumise kahtlusega juhtumeid. Et tagada erinevate teadusasutuste liikmete võimalikult võrdne kohtlemine, teevad teadusasutused nende protseduurireeglite ja eeskirjade väljatöötamisel tihedat koostööd.

Hea teadustava dokumendi loomise algatas Eesti Teadusagentuur 2016. aasta alguses, moodustades töörühma, kuhu kuuluvad teadusasutuste, Eesti Teaduste Akadeemia, Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Eesti Teadusagentuuri esindajad. Teksti koostamise usaldas Eesti Teadusagentuur Tartu Ülikooli eetikakeskusele, kes oli juba varem alustanud Tartu Ülikooli hea teadustava kirjapanemist, mistõttu kaks algatust ühendati.

Hea teadustava dokument koosneb hea teaduse põhiväärtuste loetelust ja tegevuspõhimõtetest. Tegevuspõhimõtete peatükk on liigendatud teadustöö osade järgi: teadustöö kavandamine, teadustöö tegemine, teadustöö tulemuste avaldamine ja rakendamine ning osalemine teaduskogukonnas.

Hea teaduse olulisemad väärtused on vabadus, vastutus, ausus ja objektiivsus, austus ja hoolivus, õiglus, avatus ning koostöö. Tuleb silmas pidada, et ükski neist väärtustest ei ole absoluutne – need võivad omavahel konflikti sattuda ning olenevalt olukorrast tuleb teadlastel langetada valik, milline põrkuvatest väärtustest on antud olukorras tähtsam. Moraalse kaalutlemise tulemusena peaks leitama tasakaal eri väärtuste vahel. Seades ühe põrkuvatest väärtustest hierarhias kõrgemale, tuleb samal ajal ikkagi tagada vähem oluliseks osutunud väärtuse kaitse.

1.Vabadus tähendab, et teadlane:

• on vaba uurimisprobleemi või -hüpoteesi valikul;
• on vaba uute teadusideede otsingul ja olemasolevate kriitilisel hindamisel;
• on vaba uurimisrühma, teadusasutuse või rahastusallikate valikul.

2. Vastutus tähendab, et teadlane:

• vastutab oma teadustöö tulemuste ja tagajärgede eest ning teadvustab, et tema töö ja otsused võivad mõjutada teisi inimesi ja tulevasi põlvkondi;
• hoidub inimeste, ühiskonna ja looduse kahjustamisest ning teavitab avalikkust võimalikest ohtudest;
• järgib teadustöös kõiki asjakohaseid reegleid ja kui täpsed reeglid puuduvad, siis juhindub hea teadustava põhimõtetest;
• teadvustab, et ta on oma käitumisega eeskujuks praegustele ja tulevastele teadlaste põlvkondadele.

3. Ausus ja objektiivsus tähendavad, et teadlane:

• on aus, täpne ja erapooletu kõigis teadustegevuse aspektides;
• ei võltsi ega mõtle andmeid välja ning ei plagieeri;
• tõlgendab nii andmeid kui ka teadustöö tulemusi objektiivselt, mitte meelevaldselt;
• julgeb tunnistada eksimusi ja vajaduse korral hindab uute teadustulemuste valguses oma varasema töö ümber.

4. Austus ja hoolivus tähendavad, et teadlane:

• suhtub lugupidavalt nii oma õpetajatesse, õpilastesse, kolleegidesse kui ka koostööpartneritesse ning hoidub nende huvide põhjendamatust kahjustamisest;
• austab uuringusse kaasatud inimeste väärikust, autonoomiat ja privaatsust;
• hoolib katseloomadest, hoidub nende põhjendamatust kahjustamisest ja tagab nende heaolu;
• austab elu, suhtub hoolivalt keskkonda, biosfääri ja elurikkusesse;
• austab kultuurilist mitmekesisust ning suhtub hoolivalt inimkonna ainelisse ja vaimsesse pärandisse.

5. Õiglus tähendab, et teadlane:

• kohtleb kõiki kolleege ja koostööpartnereid võrdselt, lähtudes kolleegide tunnustamisel nende tegelikust panusest teadustöösse;
• ei lähtu teadustööd puudutavates otsustes teise isiku soost, vanusest, rahvusest, rassist, usust, koolkonnast, staatusest ega muudest tunnustest, mis ei ole otsuse jaoks asjakohased;
• teadvustab oma võimalikke huvide konflikte ja annab neist aegsasti märku;
• kasutab enda käsutuses olevaid ressursse tõhusalt, säästlikult ja sihipäraselt;
• seisab hea selle eest, et ressursside jaotamine on läbipaistev ja nende taotlemiseks luuakse kõikidele võrdsed võimalused.

6. Avatus ja koostöö tähendavad, et teadlane:

• on avatud ühistegevusele partneritega;
• seisab hea loomingulise töökeskkonna kujundamise eest;
• taotleb teaduses läbipaistvust ning jagab teavet oma teadustöö eesmärkide, rahastuse, meetodite ja analüüsi käigu kohta;
• on avatud jagama ideid, andmeid ja uurimistulemusi teistega;
• hindab kriitiliselt nii enda kui ka teiste teadustööd ja on avatud põhjendatud kriitikale.

Hea teadustava tegevuspõhimõtted keskenduvad sellele, mida peaksid teadlased või teadusasutused tegema, et järgida hea teaduse väärtusi. Samas tuleb silmas pidada, et üksikteadlaste ja teadusasutuste tegevust mõjutavad paljud teised institutsioonid (nt rahastajad ja hindajad) ning keskkond, kus nad tegutsevad. Teadlased võivad teadustööd teha uurimisrühmades arvukate partneritega nii kodu- kui ka välismaalt, kellel võivad olla erinevad eesmärgid ja huvid. Uurimisrühmade puhul lasub igal selle liikmel vastutus järgida head teadustava. Kuigi uurimisrühma juhil võib olla teadustöö läbiviimise ja koordineerimise eest suurem vastutus, ei vähenda see teiste rühmaliikmete vastutust.

Hea teadustava sisaldab konkreetsemaid ja üldisemaid põhimõtteid, millest tuleks teadustöös juhinduda. Konkreetsemalt on sõnastatud need põhimõtted, mille osas on eeldatud teadlaskonna suuremat üksmeelt või mis tulenevad kehtivatest seadustest ja rahvusvahelistest kokkulepetest. Üldisemalt sõnastatud põhimõtete puhul on teadlasel ja teadusasutusel rohkem vabadust ise otsustada, kuidas sõnastatud ideaali kõige paremini saavutada. Arvestama peab ka seda, et päriselu on sageli keerukam ja mitmekülgsem, kui ideaale visandav dokument suudab käsitleda. Põhimõtete konfliktide korral ning uudsete, heas tavas käsitlemata olukordade ilmnemisel jääb teadlastele ja teadusasutustele kaalutlemise ja otsustamise ruum teha keerulises olukorras parim võimalik valik.

Hea teadustava põhimõtted annavad juhised, kuidas langetada teadustöös kerkivaid valikuid selliselt, et need ei kahjustaks teadlase, teadusasutuse ega kogu teaduse usaldusväärsust. Sellistes olukordades võib olla keeruline anda tegude ning valikute eetilisuse kohta ühest ja selget hinnangut. Oluline on, et valikud oleksid läbimõeldud, põhjendatud ning tuleneksid hea teadustava aluseks olevaist väärtustest.