Olenemata sellest, kas surmas nähakse üleminekut või lõppu, tuleb surnutesse suhtuda austuse ning väärikusega – nii nagu elavad soovivad, et neid endid koheldaks (pärast nende lahkumist). Kuigi meie kauged esivanemad ei osanudki mõelda sellele, et keegi näiteks teetööde käigus nende säilmetele satub, need välja kaevab, puhastab ning pärast ehk hoopis hoidlariiulile või näitusevitriini asetab, ei tähenda see automaatselt seda, et nõnda toimivad arheoloogid käituksid ebaeetiliselt. Artiklis väidetakse, et enamik Lääne arheolooge, teadlasi ja muuseumitöötajaid usub, et surmaga lõppeb inimese võime saada kahju (ja vastavalt ka kasu) millestki, mis saab osaks tema füüsilisele kehale. See jätab eksliku mulje, nagu oleks neil ükskõik, mida kaevamiste käigus leitud säilmetega tehakse, vabastades nad nõnda justkui kohustusest kohelda aastasadade eest lahkunuid samamoodi nagu nad kohtleksid näiteks oma otseste esivanemate maiseid jäänuseid. Miks peaks professionaalsetelt arheoloogidelt, kes oma eetikakoodeksis sisalduvaid põhimõtteid järgivad, seda eeldama, või neid selles kahtlustama? Usutavasti ei langetata lahkunute säilmete eksponeerimise otsust järelemõtlematult ja hoolimatult, suhtudes inimjäänustesse siiski “erilise tähelepanu ja austusega” (http://www.arheo.ut.ee/eesti-arheoloogide-eetikakoodeks). Küsimus on ka viisis, kuidas säilmed näitusel välja pannakse ning mida sellega taotletakse. Otsus, kas ning kuidas seda teha, on üldjuhul kaalutletud. Eesmärgiks ei ole isikliku (teadusliku) uudishimu (või ka tunnustusvajaduse) rahuldamine ning lahkunute säilmeid eksponeerivate näitustega sensatsiooni tekitades külastajaarvude suurendamine. Rõhk on esmajoones siiski külastaja harimisel, seda ka maise elu hapruse meeldetuletamise kaudu. Arheoloogide ja muuseumitöötajate eetilistes põhimõtetes kahtlemise asemel võiks kritiseerida pigem asjatundmatuid ning hoolimatuid detektoriste, kes aardeid otsides kalmeid lõhuvad ning lahkunute rahu rikuvad. Vt nt Anna Hintsi dokumentaalfilmi “Lihast ja luust” (2013) (http://www.efis.ee/et/filmiliigid/film/id/16461/)
Olenemata sellest, kas surmas nähakse üleminekut või lõppu, tuleb surnutesse suhtuda austuse ning väärikusega – nii nagu elavad soovivad, et neid endid koheldaks (pärast nende lahkumist). Kuigi meie kauged esivanemad ei osanudki mõelda sellele, et keegi näiteks teetööde käigus nende säilmetele satub, need välja kaevab, puhastab ning pärast ehk hoopis hoidlariiulile või näitusevitriini asetab, ei tähenda see automaatselt seda, et nõnda toimivad arheoloogid käituksid ebaeetiliselt. Artiklis väidetakse, et enamik Lääne arheolooge, teadlasi ja muuseumitöötajaid usub, et surmaga lõppeb inimese võime saada kahju (ja vastavalt ka kasu) millestki, mis saab osaks tema füüsilisele kehale. See jätab eksliku mulje, nagu oleks neil ükskõik, mida kaevamiste käigus leitud säilmetega tehakse, vabastades nad nõnda justkui kohustusest kohelda aastasadade eest lahkunuid samamoodi nagu nad kohtleksid näiteks oma otseste esivanemate maiseid jäänuseid. Miks peaks professionaalsetelt arheoloogidelt, kes oma eetikakoodeksis sisalduvaid põhimõtteid järgivad, seda eeldama, või neid selles kahtlustama? Usutavasti ei langetata lahkunute säilmete eksponeerimise otsust järelemõtlematult ja hoolimatult, suhtudes inimjäänustesse siiski “erilise tähelepanu ja austusega” (http://www.arheo.ut.ee/eesti-arheoloogide-eetikakoodeks). Küsimus on ka viisis, kuidas säilmed näitusel välja pannakse ning mida sellega taotletakse. Otsus, kas ning kuidas seda teha, on üldjuhul kaalutletud. Eesmärgiks ei ole isikliku (teadusliku) uudishimu (või ka tunnustusvajaduse) rahuldamine ning lahkunute säilmeid eksponeerivate näitustega sensatsiooni tekitades külastajaarvude suurendamine. Rõhk on esmajoones siiski külastaja harimisel, seda ka maise elu hapruse meeldetuletamise kaudu. Arheoloogide ja muuseumitöötajate eetilistes põhimõtetes kahtlemise asemel võiks kritiseerida pigem asjatundmatuid ning hoolimatuid detektoriste, kes aardeid otsides kalmeid lõhuvad ning lahkunute rahu rikuvad. Vt nt Anna Hintsi dokumentaalfilmi “Lihast ja luust” (2013) (http://www.efis.ee/et/filmiliigid/film/id/16461/)