... seda Eesti filmiklassikast pärinevat lauset kasutan vandumiseks, kui pean järjekordselt nentima, et vastas olev oponent on käitunud viisakusreegleid eirates ja mulle seega ebamugavustunnet tekitanud.
See ongi viisakuse puudumine, kui sa tekitad teisele inimesele ebamugavustunde iseennast esile tõstes või teist inimest eirates.
Kindlasti naised, kes pole feministiks muutunud või sündinud, tunnetavad seda teravamalt, kui feministid ja mehed.
Nii näiteks on minul ebamugav, kui:
-mulle tuleb kontorisse võhivõõras inimene, kes teretamata ja ennast tutvustamata hakkab oma emotsioone välja elama.
-tanklas sõidab jeebimees koos minuga sama tankuri alla ja arvab, et tal on suurem auto ja tal on eesõigus.
-kui meesterahvas surub mu uksevahele, et ise kiiremini kuhugi jõuda.
-kui meesterahvas arvab, et naine ongi koormakaamel.
Eks viisakusreeglid ole igaühe jaoks meist erineva sisuga, kuid ei tohiks olla kunagi kahju loobuda sekundist, asjast, mis midagi ei maksa või olla lihtsalt lahke. Andmise rõõm on alati suurem, kui saamise rõõm. Ka viisakus on omamoodi andmine ja jagamine, mille põhimõtete selgitamine ja õpetamine võiks juba varases nooruses alguse saada.
Ma ei ole feminist ega mees. Seega soovin, et minuga viisakalt käitutakse. Selleks, et minuga viisakalt käitutaks - olen ise viisakas. Nii loon selleks paremad eeldused. Psühholoogide väitel pidime me kõik üksteise käitumist peegeldama. Nii näib, et viisaka käitumise tõenäosust ühiskonnas on võimalik tõsta läbi isikliku eeskuju.
Jääb vaid küsimus, mida tunnevad need inimesed, kes ise ebaviisakalt käituvad? On nad läbi selle rahulolevamad või tunnevad nad ka pisukest ebamugavust?
... seda Eesti filmiklassikast pärinevat lauset kasutan vandumiseks, kui pean järjekordselt nentima, et vastas olev oponent on käitunud viisakusreegleid eirates ja mulle seega ebamugavustunnet tekitanud.
See ongi viisakuse puudumine, kui sa tekitad teisele inimesele ebamugavustunde iseennast esile tõstes või teist inimest eirates.
Kindlasti naised, kes pole feministiks muutunud või sündinud, tunnetavad seda teravamalt, kui feministid ja mehed.
Nii näiteks on minul ebamugav, kui:
-mulle tuleb kontorisse võhivõõras inimene, kes teretamata ja ennast tutvustamata hakkab oma emotsioone välja elama.
-tanklas sõidab jeebimees koos minuga sama tankuri alla ja arvab, et tal on suurem auto ja tal on eesõigus.
-kui meesterahvas surub mu uksevahele, et ise kiiremini kuhugi jõuda.
-kui meesterahvas arvab, et naine ongi koormakaamel.
Eks viisakusreeglid ole igaühe jaoks meist erineva sisuga, kuid ei tohiks olla kunagi kahju loobuda sekundist, asjast, mis midagi ei maksa või olla lihtsalt lahke. Andmise rõõm on alati suurem, kui saamise rõõm. Ka viisakus on omamoodi andmine ja jagamine, mille põhimõtete selgitamine ja õpetamine võiks juba varases nooruses alguse saada.
Ma ei ole feminist ega mees. Seega soovin, et minuga viisakalt käitutakse. Selleks, et minuga viisakalt käitutaks - olen ise viisakas. Nii loon selleks paremad eeldused. Psühholoogide väitel pidime me kõik üksteise käitumist peegeldama. Nii näib, et viisaka käitumise tõenäosust ühiskonnas on võimalik tõsta läbi isikliku eeskuju.
Jääb vaid küsimus, mida tunnevad need inimesed, kes ise ebaviisakalt käituvad? On nad läbi selle rahulolevamad või tunnevad nad ka pisukest ebamugavust?