Te ei pea muretsema põhjuste pärast, miks üliõpilane tähtajast kinni pidada ei saanud ega liigse hoolivuse või järeleandlikkuse pärast. Olulisim on see, et hoolite oma ainest, õpetades seda parimal viisil, aga veel enam noorest, kellele need teadmised vajalikud on ja kes neid ka omandada soovib. Kui Teil on võimalik anda üliõpilasele uus võimalus, siis on see parim – hoolivuse jälg võib olla pikem kui teadmiste oma. Mul on oma kunagisest tudengipõlvest kaks suurepärast mälestust. Üks õppejõust, kes ei pidanud paljuks tudengile ühiselamusse järele minna, et soovitada sobivat aega kateedrijuhataja jutule minekuks. Sellest rääkis terve kursus omavahel ja tänu sellele omandas ta lisaks väga hea õppejõu kuulsusele ka erilise inimese oreooli. Muide, kavandatud õpik tal jäigi kirjutamata, aga tema tööd jätkab poeg, kes on samuti väga hea spetsialist ja suurepärane inimene. Teine lugu on seotud minu endaga. Esimese kursuse tudengeil oli tol ajal õhtuti kohustuslik tööpraktika – majanduse omad kauplustes müüjad, võõrfiloloogid ehitusel jne. Sattusin kauplusse, kus tekkis puudujääk ja kõik müüjad taheti maksma panna. Pöördusin meie kursuse hooldaja poole, kes minu kuuldes helistas kaupluse juhatajale ja rahulikul, kuid kategoorilisel moel teatas, et "meie üliõpilased on ausad" ja neid ei tohi segada oma varguselugudesse. Oli väga hea ja uhke tunne, et lisaks mu kodule on ka ülikool sama usaldusväärne. See oli hoolivus, mis jäi meelde kogu eluks. Neid lugusid olen aegajalt ikka meenutanud ja kindlasti on ka sellel oma jälg.
Te ei pea muretsema põhjuste pärast, miks üliõpilane tähtajast kinni pidada ei saanud ega liigse hoolivuse või järeleandlikkuse pärast. Olulisim on see, et hoolite oma ainest, õpetades seda parimal viisil, aga veel enam noorest, kellele need teadmised vajalikud on ja kes neid ka omandada soovib. Kui Teil on võimalik anda üliõpilasele uus võimalus, siis on see parim – hoolivuse jälg võib olla pikem kui teadmiste oma. Mul on oma kunagisest tudengipõlvest kaks suurepärast mälestust. Üks õppejõust, kes ei pidanud paljuks tudengile ühiselamusse järele minna, et soovitada sobivat aega kateedrijuhataja jutule minekuks. Sellest rääkis terve kursus omavahel ja tänu sellele omandas ta lisaks väga hea õppejõu kuulsusele ka erilise inimese oreooli. Muide, kavandatud õpik tal jäigi kirjutamata, aga tema tööd jätkab poeg, kes on samuti väga hea spetsialist ja suurepärane inimene. Teine lugu on seotud minu endaga. Esimese kursuse tudengeil oli tol ajal õhtuti kohustuslik tööpraktika – majanduse omad kauplustes müüjad, võõrfiloloogid ehitusel jne. Sattusin kauplusse, kus tekkis puudujääk ja kõik müüjad taheti maksma panna. Pöördusin meie kursuse hooldaja poole, kes minu kuuldes helistas kaupluse juhatajale ja rahulikul, kuid kategoorilisel moel teatas, et "meie üliõpilased on ausad" ja neid ei tohi segada oma varguselugudesse. Oli väga hea ja uhke tunne, et lisaks mu kodule on ka ülikool sama usaldusväärne. See oli hoolivus, mis jäi meelde kogu eluks. Neid lugusid olen aegajalt ikka meenutanud ja kindlasti on ka sellel oma jälg.