Aitäh selle julgustuse eest!
See on küll tõsi, et ülikooli tulemine on nii mõnelegi päris raske üleminek. Mul oli endalgi paar klassikaaslast, kes alati õpiedukuselt esirinnas olnud (ja sugugi mitte tuupimise mõttes), kuid ülikoolist kukkusid kiirelt välja, sest polnud seda oskust ise oma tööd korraldada ja aega planeerida.
Aga isegi selle teadmisega on päris raske aidata. Kui ikka küsimise peale iga kord naeratatakse ja sõnatakse, et ja-jah, küll ma teen, siis polegi nagu midagi peale hakata. Aga kurb kohe vaadata, kuidas järjest kuhjub ja kuhjub asju ja lõpuks kukub ikkagi ainest välja... Ja muidugi ei tea ma, mis selle taga kõik on... aga kuidagi on ka tunne, et pole nagu minu asi urgitseda. Või et mul pole õigust või aega/kohta selleks. Enne ja pärast seminari ei saa ju rääkida ka, siis on alati keegi juba või veel kohal. Raske on leida võimalust, palju lihtsam on käega lüüa ja öelda, et oma asi. Aga raskustest jälle enamasti rohkem kasu :)
Mis puutub sellesse neljandasse, kes ei tulnud, siis tema kirjutas mulle, et ta võib osaleda, kui on lootust aine läbida, aga talle tundub seis suht lootusetu ja aine raske (ta oli teiselt erialalt). Kuna seis tegelikult oligi päris raske, siis vastasin nii:
"Kõik oleneb Sinu soovist ja huvist. Aine läbimiseks on lootust
kindlasti ja vaeva peaks selleks ka nägema kindlasti. See, kui
ülesanded on rasked, võib olla nii väljakutse (ja rõõm arenemisest)
kui põhjus loobumiseks (et see ei ole ikka minu jaoks). Otsus on Sinu
ja ainult Sinu.
Minu rõõm või mure on siin küll kõrvalised, kuid muidugi on mul
hea meel, kui otsustad oma esialgsest valikust kinni pidada. Sellisel
juhul toetan sind."
Selle peale ta kirjutas, et otsustab loobuda.
Seda konkreetset juhtumit ja konkreetset kirja olete teretulnud kommenteerima. Kas oleksin pidanud rohkem lootust süstima? Jätma esialgu kõrvale selle, et see nõuab palju vaeva? Uurima, milles asi, et ta kõik kodutööd on puntrasse lasknud joosta ja seminarides pole käinud? Mitt laskma end tema loobumsiest häirida?
Igal juhul aitäh Sirjele innustamast - sain sellest inspiratsiooni, et järgmises seminaris kõikidele tudengitele rääkida, et punktisüsteem on küll tore ja toimiv, aga et süsteem ei tohi inimesest üle sõita. Nii et kui keegi hädas on, siis pöördugu aga minu poole. Samas on mul tunne, et kui oleskin seda kohe alguses rääkinud, siis oleks kodutööde esitamine olnud kehvem. Või olen ilmaasjata umbusklik? Kusagilt on minus hirm, et kui õpetaja/õppejõud jätab päris pehmekese mulje, siis ei võta tema tähtaegu jms keegi tõsiselt. Eks see on see teada-tuntud autoriteedist ilma jäämise kartus...
Aitäh selle julgustuse eest!
See on küll tõsi, et ülikooli tulemine on nii mõnelegi päris raske üleminek. Mul oli endalgi paar klassikaaslast, kes alati õpiedukuselt esirinnas olnud (ja sugugi mitte tuupimise mõttes), kuid ülikoolist kukkusid kiirelt välja, sest polnud seda oskust ise oma tööd korraldada ja aega planeerida.
Aga isegi selle teadmisega on päris raske aidata. Kui ikka küsimise peale iga kord naeratatakse ja sõnatakse, et ja-jah, küll ma teen, siis polegi nagu midagi peale hakata. Aga kurb kohe vaadata, kuidas järjest kuhjub ja kuhjub asju ja lõpuks kukub ikkagi ainest välja... Ja muidugi ei tea ma, mis selle taga kõik on... aga kuidagi on ka tunne, et pole nagu minu asi urgitseda. Või et mul pole õigust või aega/kohta selleks. Enne ja pärast seminari ei saa ju rääkida ka, siis on alati keegi juba või veel kohal. Raske on leida võimalust, palju lihtsam on käega lüüa ja öelda, et oma asi. Aga raskustest jälle enamasti rohkem kasu :)
Mis puutub sellesse neljandasse, kes ei tulnud, siis tema kirjutas mulle, et ta võib osaleda, kui on lootust aine läbida, aga talle tundub seis suht lootusetu ja aine raske (ta oli teiselt erialalt). Kuna seis tegelikult oligi päris raske, siis vastasin nii:
"Kõik oleneb Sinu soovist ja huvist. Aine läbimiseks on lootust
kindlasti ja vaeva peaks selleks ka nägema kindlasti. See, kui
ülesanded on rasked, võib olla nii väljakutse (ja rõõm arenemisest)
kui põhjus loobumiseks (et see ei ole ikka minu jaoks). Otsus on Sinu
ja ainult Sinu.
Minu rõõm või mure on siin küll kõrvalised, kuid muidugi on mul
hea meel, kui otsustad oma esialgsest valikust kinni pidada. Sellisel
juhul toetan sind."
Selle peale ta kirjutas, et otsustab loobuda.
Seda konkreetset juhtumit ja konkreetset kirja olete teretulnud kommenteerima. Kas oleksin pidanud rohkem lootust süstima? Jätma esialgu kõrvale selle, et see nõuab palju vaeva? Uurima, milles asi, et ta kõik kodutööd on puntrasse lasknud joosta ja seminarides pole käinud? Mitt laskma end tema loobumsiest häirida?
Igal juhul aitäh Sirjele innustamast - sain sellest inspiratsiooni, et järgmises seminaris kõikidele tudengitele rääkida, et punktisüsteem on küll tore ja toimiv, aga et süsteem ei tohi inimesest üle sõita. Nii et kui keegi hädas on, siis pöördugu aga minu poole. Samas on mul tunne, et kui oleskin seda kohe alguses rääkinud, siis oleks kodutööde esitamine olnud kehvem. Või olen ilmaasjata umbusklik? Kusagilt on minus hirm, et kui õpetaja/õppejõud jätab päris pehmekese mulje, siis ei võta tema tähtaegu jms keegi tõsiselt. Eks see on see teada-tuntud autoriteedist ilma jäämise kartus...