Leian, et meie tänapäeva kiire elutempo juures on oluline õpetada noortele ja kasvatada nende teadmisi selles suunas, et igaüks on väärtus omaette ning neil on siin ilmas oluline roll elu edasiviimisel. Kõige suurem viga, mida noored tudengid teevad on vale aja planeerimine ja kas ainult noored?
Üldhariduses on nagu kõik kontrolli all, siis elatakse peamiselt koolile ja sõpradele. Aga kui tullakse kodunt välja kerkivad noorte ette uued probleemid, mida nad enne ei osanud ehk märgata. Nagu näiteks inimese põhivajadused söök, riided, soe tuba jne. Samas ka palju ahvatlusi, mis oma väljakutsetega hakkavad õppimist segama. Enam ei ole ema-isa iga päev noore inimese kõrval, kes märkavad muudatusi ja oma elukogemuste põhjal saavad nn 'suurele lapsele' nõu anda. Iseküsimus on, kas seda nõu alati kuulda võetakse. Aga kui on läinud nii nagu Nelli siin kirjutab, et tudeng on jätnud tööd esitamata ja semestri lõpp läheneb ning kursuse alguses esitatud nõuete järgi punkte vähendatakse. Mis võivad juba muutuda kriitiliseks? Seega on väga õige kui üles näidatakse hoolivust ja välja pakutakse teinegi võimalus. Üheks põhjuseks või noorel muutuda ebaharilik elukorralduse, mis viis olukorrani, millest eelmises postituses juttu oli.
Ulatada abikäsi on inimlik, sest keegi ei tule kurtma, et ta käib õpingute kõrvalt tööl või oli haige või lihtsalt oli uute sõprade otsimisega nii ametis, et õppimise prioriteet muutus. Kes meist pole olnud noor ja oma võimeid üle hinnanud. Aga selge on see, et abipakkuja peab selgelt välja ütlema, kas ta teeb seda vaid üks kord või pidevalt.
Kui nüüd aga jõuda hindamise juurde, siis õppimine on protsess, teadmised ei kinnistu ühe päevaga. Seega tuleb toetada ka neid tudengeid, kelle motivatsioon langes, kes saavad õppejõu soojast kirjast taas julgust. Muidugi saavad nad aru, et nende esitatud töid ei vaadata kohe läbi või nende hinne ei ole enam kõige kõrgem. Kuid oluline on, et nad õpiksid antud kogemusest ja püüaksid järgmine kord oma vigadest õppida! Ehk saaksid aru, miks nad jäid maha ja julgeksid abi paluda, kui selleks oli mõjuv põhjus. Iseseisev olla on tore ja hää, aga igaühel ei pruugi see kohe alguses nii hästi õnnestuda. Teine küsimus, kui 4-st 3 haarasid võimalusest kinni, siis õppejõud ei pea olema ka kubjas. Võib-olla see üks üliõpilane avastas, et valitud eriala talle ei sobi, aga tal pole olnud julgust seda veel ei iseendale ega ümbritsevatele tunnistada. Aga miks? Kes siis oleks erapooletu isik ja teeks selgeks, ka sellele üliõpilasele, et loobumine pole kuritegu? Et oma arvamuse või äratundmise väljaütlemine on samuti oluline ja hoolivuse näitamine nii kurusekaaslaste kui õppejõude suhtes. Alati leidub lahendus, lahendamata olukordi pole olemas!
Leian, et meie tänapäeva kiire elutempo juures on oluline õpetada noortele ja kasvatada nende teadmisi selles suunas, et igaüks on väärtus omaette ning neil on siin ilmas oluline roll elu edasiviimisel. Kõige suurem viga, mida noored tudengid teevad on vale aja planeerimine ja kas ainult noored?
Üldhariduses on nagu kõik kontrolli all, siis elatakse peamiselt koolile ja sõpradele. Aga kui tullakse kodunt välja kerkivad noorte ette uued probleemid, mida nad enne ei osanud ehk märgata. Nagu näiteks inimese põhivajadused söök, riided, soe tuba jne. Samas ka palju ahvatlusi, mis oma väljakutsetega hakkavad õppimist segama. Enam ei ole ema-isa iga päev noore inimese kõrval, kes märkavad muudatusi ja oma elukogemuste põhjal saavad nn 'suurele lapsele' nõu anda. Iseküsimus on, kas seda nõu alati kuulda võetakse. Aga kui on läinud nii nagu Nelli siin kirjutab, et tudeng on jätnud tööd esitamata ja semestri lõpp läheneb ning kursuse alguses esitatud nõuete järgi punkte vähendatakse. Mis võivad juba muutuda kriitiliseks? Seega on väga õige kui üles näidatakse hoolivust ja välja pakutakse teinegi võimalus. Üheks põhjuseks või noorel muutuda ebaharilik elukorralduse, mis viis olukorrani, millest eelmises postituses juttu oli.
Ulatada abikäsi on inimlik, sest keegi ei tule kurtma, et ta käib õpingute kõrvalt tööl või oli haige või lihtsalt oli uute sõprade otsimisega nii ametis, et õppimise prioriteet muutus. Kes meist pole olnud noor ja oma võimeid üle hinnanud. Aga selge on see, et abipakkuja peab selgelt välja ütlema, kas ta teeb seda vaid üks kord või pidevalt.
Kui nüüd aga jõuda hindamise juurde, siis õppimine on protsess, teadmised ei kinnistu ühe päevaga. Seega tuleb toetada ka neid tudengeid, kelle motivatsioon langes, kes saavad õppejõu soojast kirjast taas julgust. Muidugi saavad nad aru, et nende esitatud töid ei vaadata kohe läbi või nende hinne ei ole enam kõige kõrgem. Kuid oluline on, et nad õpiksid antud kogemusest ja püüaksid järgmine kord oma vigadest õppida! Ehk saaksid aru, miks nad jäid maha ja julgeksid abi paluda, kui selleks oli mõjuv põhjus. Iseseisev olla on tore ja hää, aga igaühel ei pruugi see kohe alguses nii hästi õnnestuda. Teine küsimus, kui 4-st 3 haarasid võimalusest kinni, siis õppejõud ei pea olema ka kubjas. Võib-olla see üks üliõpilane avastas, et valitud eriala talle ei sobi, aga tal pole olnud julgust seda veel ei iseendale ega ümbritsevatele tunnistada. Aga miks? Kes siis oleks erapooletu isik ja teeks selgeks, ka sellele üliõpilasele, et loobumine pole kuritegu? Et oma arvamuse või äratundmise väljaütlemine on samuti oluline ja hoolivuse näitamine nii kurusekaaslaste kui õppejõude suhtes. Alati leidub lahendus, lahendamata olukordi pole olemas!
Ärge laske inimesi sulguda iseendasse!